style="font-size:15px;"> • renessansile iseloomuliku rahu ja harmoonia kadumine;
• kompositsiooni dünaamilisus, otsitus;
• visuaalne rikkus, pompöössus, suuremõõtmelisus, ka hulljulgus ja liialdused;
• esiplaanile kerkiv vormiline virtuoossus;
• erakordse rõhutamine;
• erootilisus.
Manerism seostub renessansiaja inimese enesekindluse kõikumalöömisega. Põhjuseks võib olla XVI sajandi poliitiline kriis (religiooniprobleemid, türklaste sissetung), mis inimese koha selles maailmas küsitavaks muutis; vastureformatsiooniga muutus vaieldavaks usu ja teaduse suhe; absolutism tõi kaasa kahetise moraali.
Kirjanduses hakkab domineerima otsitus, see leiab avaldusvormi retooriliste ja stilistiliste vahendite kasutamises (otsitud metafoorid, vrdl W. Shakespeare’i „Romeo ja Juliaga”). Erinevus barokiajastu kirjandusest on pigem maailmavaateline, erinevus on ka kirjanduse eesmärkides. Ungari kirjanduses esineb manerismi Bálint Balassi loomingu viimasel perioodil ja eelkõige János Rimay loomingus.
János Rimay (1569?–1631) oli pärit keskaadlist, juba lapsepõlvest peale Bálint Balassi sõber, Bálint Balassi suhtus temasse kui kolleegi-luuletajasse ja oma õpilasesse. Ta osales sõjakäikudel, tegutses sekretäri ja saadikuna. Oluline on János Rimay roll Bálint Balassi loomingu jäädvustamisel järeltulevatele põlvedele.
János Rimay on ungari viimaseid humaniste, kes oma loominguga pani punkti ungari renessansikirjandusele. Tema luule oli pigem vaimne nauding – nauding tehnikast, tunded olid sellal juba tagaplaanil. Poeedi loomingus ilmnes juba tänapäevases mõttes rahvuslikkus ja poliitilised soovid. János Rimay loomingut iseloomustab hiilgav stiil, mis vahel segab mõistmast sõnumit, ehkki tema loomingus domineerib just filosoofilis-religioosne luule. Ja vahel oli see sõnum selline, mis lubab ehk rääkida esimesest poeetilisest uuest maailmakäsitlusest maailmakirjanduses. Nii jõudsid järgmised Koperniku ja Galilei maailmavaatest kantud read lugejani alles valgustusajastul:
Kerekdéd ez világ, gömbölyű, mint lapta …
Minthogy állhatatlan, nem szűnik forgása
Fénlik, setétlik is napja változása,
Nincs állapodása …
/Maakera on ümar nagu pall ja püsimatu, ta pöörlemast ei väsi, vaheldub valgus ja pimedus, seisma ta kunagi ei jää./
Bálint Balassi väga haritud õpilane oli kirjavahetuses Madalamaade kuulsa humanisti Justus Lipsiusega ja propageeris viimase ideid oma luules: ihadest ning kirgedest jagusaamist, õukonnaelu intriigidest üleolemist, resignatsiooni, vastupidavust. Tema oli esimene, kes sõnastas ka ungarikeelses luules türklastest vallutajate käes kannatava Hungaria allegoorilise kaebuse, hiljem sai sellest patriootilis-poliitilise luule korduvteema. Ka János Rimay hindas kangelaslikkust, kuid tema huulil kõlas ka pettumus ja lootusetus, frustratsioon. János Rimay luules jõudsid ungari keelde esimest korda manerismile omased veidrad sõnaühendid, vahel isegi mõistatuselaadsed metafoorid.
Ebben is könyörög Istennek,
okát adván, miért próbálja
s sujtolja Isten az ő híveit
Legyen jó idő csak, fecske száll házamra,
Nincs óldhatatlan nyüg vetvén nyavalyámra,
Ha gondja Istennek csak egy szál hajamra,
Inkább gondot visel lelkemre s magamra,
Hát miért ostoroz, s próbákkal mit sebhít?
Mert senkit magához kereszt nélkül nem hítt,
Fia is ez földön sok kísírtettel vítt,
Úgy szerzett lelkünknek jó örömmondó hírt.
Eső száraz földnek mit árt, ha meghinti?
Sovánságát hó is mert csak kövériti,
Úgy Isten vesszeje lelkünket enyhiti,
Mint Aranyat az tűz langjával szépiti.
Mint setét mutatja tűznek szép világát,
Tereh alatt viszi pálmafa fel ágát,
Így testünk sujtással tóldja okosságát,
Kereszti vezérli lelkünk boldogságát.
No hát én lelkem, tűrj, s tanulj reménleni,
Hogy tudhass Uradtul sok jót érdemleni,
Köd után mert mint szebb szokott a Nap lenni,
Rajtad is búd után jód úgy fog fénleni.
Kegyes Isten, kinek nagy hatalma felnőtt,
S irgalma oszlopa tőből meg ki nem dőlt,
Vigasztald fejemet, ki búban forrott s főtt,
Küldd el is fecskédet, hadd lássak jó időt.
Oleks vaid hea ilm, pääsuke lendab mu katusele, mu hädad pole ränkrasked, kui Jumal kannab hoolt iga mu juuksekarva eest, siis seda enam hoolitseb ta mu hinge ja mu enda eest.
Miks ta meid nuhtleb ja proovile paneb? Sest ta pole kedagi ilma ristita enda juurde kutsunud, ka tema poeg pidi siin maailmas tegema läbi paljud katsumused, tuues nii meie hingele hea rõõmusõnumi.
Mida teeb vihm kuivale maale, kui seda piserdab? Ka lumi lahja pinnase paksemaks muudab. Nii pehmendab Jumala piits meie hinge, nii nagu kulda tuleleegid kaunistavad.
Nagu pimedus näitab tule kaunist maailma, koorma all palmipuu tõstab oma oksi, nii meie keha lüües lisab ta sellele tarkust, juhib meie hinge õnnele.
Mu hing, kannata ja lootma õpi, et oleksid Jumalalt väärt rohket head pälvima, nagu pärast udu on päev ikka kaunim, nii särab pärast kurbust ka hea.
Armuline Jumal, kel käes on suur võim, kelle halastussammas pole paiskunud ümber, lohuta mind, kes kurbuses kees ja keeb, saada oma pääsuke, et näeksin head ilma./
Virtuooslik värsitehnika on teinud János Rimayst ungari hilisrenessansiajastu luule silmapaistvaima esindaja, kel olid tihedad kontaktid nii kodumaa kui ka välismaa humanistidega; tänu emakeelse teaduse ja luule viljelemise programmile ning ühe teadusseltsi organiseerimiskatsele peetakse teda mitte ainult poeediks, vaid ka akadeemilise liikumise üheks eelkäijaks Ungaris.
Maneristlikus stiilis on kirjutatud Márton Szepsi Csombori (1595–1622) reisikiri „Erilaadne Euroopa” („Europica Varietas”, 1620). Igale maale on pühendatud oma peatükk, lisaks geograafiale on esitletud ka rahvale iseloomulikud jooned. Didaktilist stiili pehmendab vahetu ja huumorirohke lähenemisviis. Simon Pécsi (u 1570–1642) vana testamendi tõlgetes kumab samuti läbi just manerism. Albert Szenci Molnár (1574–1634) on läinud Ungari kultuurilukku kui esimene ungari kultuuri tutvustaja Euroopas. Kaua välismaal elanud ungarlane on avaldanud teatmeteosed „Ladina-ungari ja ungari-ladina sõnaraamat” („Dictionarium Latino-Ungaricum et Ungarolatinum”, Nürnberg 1604), ja „Ungari keele uus grammatika” („Nova grammatica Ungarica”, Hanau 1610). Ungari kirjandusloos hinnatakse kõrgelt tema kunstiliste taotlustega adekvaatseid psalmitõlkeid, esimene täielik ungarikeelne psalmide kogu „Ungari psalmiraamat” („Psalterium Ungaricum, Magyar zsoltároskönyv”) ilmus tema tõlkes 1607. aastal Herbornis.
Renessansiajastu
