kõrgaadlike „õukonnad”, akadeemiad ja ülikoolid ning raamatukirjastused (Klaniczay 1991; Bitskey 2001: 67–79).
Erilist rolli mängis vaimse elu kujundamisel Transilvaania vürstide õukond, kus olid kohal ka võõramaalastest haritlased. Ehkki domineeris Itaalia kultuur, ei minetatud ka Ungarile omaseid aspekte. Vaimse elu keskusteks kujunesid ka mõnede kõrgaadlike paleed. Näiteks Sárváris kujunes vaimse elu keskuseks Tamás Nádasdy lähiümbrus. Tamás Nádasdy oli õppinud Bolognas ja Roomas, ta rajas 1535. aastal Sárvárújszigetis kooli, 1537. aastal trükikoja. Tema lähikonnas leidsid tööd János Sylvester ja Sebestyén Tinodi.
Meie mõistes ilukirjanduse sündi tähendab verses história ‘värsslugu’ sünd. Hiljem kujunes sellest välja ka proosa (vrdl näiteks saksa kirjandusega, kus enne kujunes välja proosa ja alles seejärel luule). Eepilise luule traditsioon püsis kuni XVI sajandi keskpaigani. Türklastega peetud lahingute kangelastegudest jutustavad laulud tugevdasid ungarlaste rahvuslikku identiteeti. Selle žanri esimene ja kõige tuntum esindaja ongi Sebestyén Tinódi (1505?–1556).
Bálint Töröki pärisorjapoisist sai pikapeale eepiliste laulude esitaja, íródeák, praeguses mõistes vabakutseline, oma sajandi reporter. 1554. aastal ilmus Kolozsváris tema „Kroonika” („Cronica”), mida iseloomustavad ajaloosündmuste täpsed kirjeldused. Selles teoses – kuusteist luulevormis lugu – jõuab üks vanadest ungari traditsioonidest oma haripunkti ja läheb üle uueks vormiks uues maailmas. Raamatu eest pälvis Sebestyén Tinódi aadlitiitli, tema värsse tõlgiti ka ladina keelde.
Tema täpset faktikäsitlust kasutati XVI–XVII sajandil korduvalt. „Kroonika” on esimene Ungaris ilmunud trükis, mis sisaldab ka meloodiaid, needki on Sebestyén Tinódi enda looming. Mõned neist elavad rahva suus tänaseni (näiteks „Laul Egeri kindluse võidust” – „Egervár viadaljáról való ének”, 1553). Sebestyén Tinódi loomingut on kasutanud ka romantismiaja kirjandus (vt Romantismiaja kirjandus). Oma ajastu kõige viljakam poeet on jätnud meile 13 000 rida.
Sama žanri esindab ka Mátyás Nagybáncsai (1540?–1575), kellelt aastal 1560 ilmus „Kangelaslikust vaidast János Hunyadist” („História az vitéz Hunyadi János vajdáról”).
XVI sajandi viimane kolmandik oli ungarikeelse renessansikirjanduse õitseaeg, históriás énekek ‘ajalooliste laulude’ ja armastusteemaliste széphistóriák ‘kaunite lugude’ sünniaeg. Sellal sünnib ka ungari ja välismaiste kirjandustraditsioonide sünteesija Bálint Balassi looming. Tema kaasaegsed kasutasid paraku ennerenessansiaegset széphistória žanri ja maailmavaateliselt raskesti määratletavat lauluvormi, tema järglaste looming kuulub aga juba manerismi ja ka varajase baroki teemaringi, seepärast ei saagi teisi peale Bálint Balassi rangelt võttes renessansiajastu luuletajateks pidada.
Bálint Balassi (1554–1594) sündis kõrgaadliku perekonnas, sai hea hariduse välismaal, valdas ka horvaadi, saksa, ladina, itaalia, romaani ja slovaki keelt. Kuna isa kahtlustati vandenõus, põgenes perekond Poolasse. 1575. aastal sattus ta vangina Transilvaaniasse, kus temast aga lugu peeti ja türklastele välja ei antud. Järgnes äärmiselt kirev elu: armulood, pärandi ja abieluga seotud kohtuprotsessid, usuvahetus, sõjakäigud. Esztergomi all sai ta surmavalt haavata.
Tegemist on ungari luulekeele loojaga (varem kasutas luulekeel võrreldamatult vähem kujundeid). Tema eeskujudeks olid itaalia, ladina ja saksa keeles kirjutavad luuletajad, kuid üht-teist ammutas ta ka varasemast koodeksikirjandusest. Bálint Balassi on teatud kirjandustraditsiooni parim esindaja, kuid ta on ka uuendaja: ta tõi Ungarisse uue vormina armastuskomöödia, ta oli esimene selline ungari keeles luulet kirjutav poeet, kelle luulepõhimõtted toetuvad humanismiideedele; ta oli esimene, kes kirjutas luuletsükleid, esimene, kelle religioossetes värssides ei ole isiksus piiratud. Balassi uuendas ka värsitehnikat, ungari luule tunneb (Gáldi 1961: 140–143) nn Balassi-stroofi (Balassi-strófa) ja väikest Balassi-stroofi (kis Balassi-strófa).
Balassi-stroof:
Väike Balassi-stroof:
Bálint Balassi keeles domineerivad renessansiajastu õukonnaga seotud väljendid. Suurem osa tema loomingust on armastusluule. Kujundites on kasutatud kõige rohkem järgmisi objekte: tuli, leek, piin, kurbus, surm, lilled, taimed, loomad, loodusnähtused. Vähem esineb sõjandusega, lahingutegevusega seotud kujundeid: tegemist on Bálint Balassile iseloomuliku ilminguga, mida näiteks tšehhide ja slovakkide renessansiperioodi luules ei esine. Luuletaja kasutab tegusõna väga tihti metafoorses tähenduses, mis on suur samm edasi võrreldes keskaja luule staatiliste kujunditega. Lisaks metafooridele kasutatakse rohkesti personifitseerimist, metonüümiat, sünekdohhi, allegooriat ja sümboleid. Vanasõnu esineb ainult „Kaunis ungari komöödias” („Szép magyar komédia”), mis on kirjutatud itaallase Cristoforo Castelletti karjaseidülli „Amarilli” eeskujul ninjag tähendab ungarikeelse armastusteemalise õukonnadraama sündi. Bálint Balassi vahetas kangelanna nime oma armastatu varjunime vastu Júliaks ja kirjutas ka oma armastuse ja põgenemise loo komöödiasse sisse (ainult komöödia õnnelik lõpp jäi luuletajale unistuseks). Pärast Péter Bornemissza „Elektrat” on „Kaunis ungari komöödia” ungari draama teine väljapaistev teos.
Komöödia sisu on järgmine. Tyrsis on kangelane, kes elab Candias ja on põgenenud luulemaailma, sest arvab oma armastatu Angelica surnud olevat. Imekauni tütarlapse kätt taotlev alatu mees „ravib” mürgitatud tütarlapse terveks, kuid tütarlaps põgeneb pealesunnitud abielu eest. Ta muudab oma nime Júliaks ja elab armastatu tagasitulemist oodates juba kümme aastat seal, kuhu tema armastatu Tyrsis Creduluse nime kandes saabub. Armunud ei tunne teineteist ära, mees armub Júliasse, sest see tuletab talle meelde Angelicat, kuid armastusele truu Angelica-Júlia lükkab tema armastuse tagasi. Tyrsis-Creduluse sõber Sylvanus on oma armastatuga tülli läinud, ta teab küll Credulus-Tyrsise tunnetest, kuid hakkab ikkagi Júliale külge lööma (paraku edutult). Alles siis, kui mees kibestunult enesetapuks valmistub, hakkab Júlial temast kahju ja nad hakkavad vestlema. Sylvanuse juhib tema karjus Dienes tagasi endise armastatu juurde. Mõistatus laheneb, armunud tunnevad teineteise viimaks ära ja saavad õnnelikuks.
Lihtsustades võib öelda, et Bálint Balassi tahtis oma luulega eelkõige avaldada mõju daamidele. Võrdlusena olgu öeldud, et näiteks poola luulekeele looja Jan Kochanowskiga luule on kantud pigem moraliseerivast alatoonist (Csanda 1973: 346). XVII sajandil matkiti Bálint Balassi kujundeid väga tihti, kuid ühendada ungari traditsioone euroopa traditsioonidega samal tasemel teistel enam ei õnnestunud. Ungari luulekeele uuendajad János Rimay ja Mátyás Nyéki Vörös olid juba teise orientatsiooniga.
Tavapäraselt käsitleb ungari kirjanduslugu (Kelecsényi 1991: 55–57) Bálint Balassi luulet järgmiste rühmadena:
• piirikindluste luule,
• religioossed värsid,
• Júlia-värsid (inspireeritud Anna Losonczyst),
• põgenikuvärsid (kirjutatud pärast 1589. aastat, kui Bálint Balassi oli Poolas),
• Coelia-värsid (inspireeritud proua Wesselényist, Anna Szárkándist) ja
• Fulvia-värsid.
Sander Liivakul on õnnestunud säilitada ühes Coelia-värsi tõlkes praktiliselt kõik kujundid:
Mely keserven kiált fülemile, fiát
hogyha elszedi pásztor,
Röpes
