János Tót? 1434–1472) oli pärit Horvaatiast, tema onu oli Váradi piiskop, humanistist kirjanik János Vitéz, kellest 1465. aastal sai mõjuvõimas Esztergomi piiskop. Just onu saatis tulevase luuletaja Itaaliasse, kus Janus Pannonius oli aastatel 1447–1458. Ta õppis Ferraras Guarino da Verona juures ja Padova ülikoolis. 1459. aastal sai temast tänu kuningas Mátyásile Pécsi piiskop. Koos onuga kuulus ta kõige mõjukamate õukondlaste hulka. 1465. aastal saadeti ta Mátyási esindajana Veneetsiasse ja Rooma. Peatselt halvenesid poeedi ja kuningas Mátyási suhted, János Vitéz ning Janus Pannonius organiseerisid kuningavastase vandenõu. Kui kuningas võttis vandenõust jagusaamiseks ette küllalt resoluutsed sammud, siis valis Janus Pannonius vabatahtliku pagenduse. Kehvade kopsudega poeet suri teel Itaaliasse. Tema loomingust on jäänud Ungari luule varasalve eleegiaid, panegüürikaid ja epigramme.
Janus Pannoniuse luule hõlmab humanistliku väärtussüsteemi paljusid elemente, ta on esimene, kes kirjutas Pannoonias selle looduse kaunidusest, emaarmastusest, haigusest, luuletaja enda hingevaevadest ja füüsilistest piinadest, inimese ja kultuuri tihedatest sidemetest, teaduse ning kultuuri õilistavast rollist inimloomusele. Ta tunnistas humanistidele iseloomulikku põhimõtet, et elu tuleb muuta kultuuri ja teaduse andidega kaunimaks, et kõige suurem paha on piin, selle maailma viletsus ning sõjapurustused. Ta tõestas, et ka Pannoonias saab inimene olla teadlane, tunda antiikautoreid ning nendega isegi võistelda. „Hüvastijätt Váradiga” („Abiens valere jubet sanctos reges, Varadini”) arvatakse pärinevat 1451. aastast. Poeeti on tabanud vastuolulised tunded: ühest küljest soovib ta reisiga kiiremini lõpule jõuda, teisest küljest on tal kahju lahkuda käsikirjadest, s.o tsivilisatsioonist. Reaalune tõlge lähtub XX sajandi ungarlastele kõige enam tuntud Lajos Áprily sõnastusest:
Veel sügav lumi katmas on talvist maapinda metsas, mis ainult roheliste lehtede üle uhke. Uduse külma härmatis on raske koorem. Ja lahkuda tuleb kaunitelt Körösi maadelt ning minna kiiruga Doonau poole, meie isanda juurde. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Ei hoia meid tagasi ei jõgi ega ka soo, sest külm kaanetanud on vee. Kus veel hiljaaegu inimene sõudis ja kartis, seal astub ta nüüd kiirel sammul, mitte millekski pidades tardunud vett. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Ei kerge paat kunagi libise vooluvees nõnda ka tugeva mõla all, isegi siis mitte, kui naljatav Zephyrus punaseks värvib mere – nii nagu hobused lendu viivad saani. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Me kuumaveeallikad, Jumal neid õnnistagu. Siin ei riku õhku väävliaur, hea maarjajää sulandub puhtasse vette, mis teeb terveks su silmad, kui need valutavad ja on nõrgad, ja ta ei too su ninna haisu. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Käsikirjakogu, hüvasti, käes on lahkumistund, vanade kuulsuste head köited, juba Phoebus lahkunud on Patarast ja elab siin. Poeetide kaitseinglid muusad enam ei armasta Castaliat. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Jumal teid õnnistagu, kulda mähitud kuningad, kellele kurja ei teinud isegi tige tulekahju ega kokkuvarisev müür, kui tuleleek hävitas kindluses ja hall tuhk lendas nõgisesse taevasse. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Ja meie punakaspruuni relva kandev rüütelkuningas, kangelane, kes sa mõõka hoiad paremas käes, kord marmorsammastel puhates nii väga hõõgas su keha, meie teel, sa õilis rüütel, meid aita. Kiirustagem, mu kaaslased, et tee kiiremini lõpule jõuaks.
Janus Pannonius teadis, et ta toob oma rahvale kuulsust, seegi on uus ilming Ungari kultuuriloos. „Pannoonia kiituseks”(„Laus Pannoniae”) arvatakse pärinevat aastast 1464:
Seni Itaalia pinnal kasvasid raamatud vaid,
nüüd Pannooniamaal sünnib ilusaim laul.
Kõrgeks nad kiidavad mind, uhkust mu kodu võib tunda,
ülevaim üha mu hing, mu pärast kuulus see maa!
(Kairi Mesipuu tõlge)
Janus Pannoniuse epigrammide temaatiline skaala on väga lai ja ulatub religioonist erootikani (1990. aastatel ilmusid mõned Janus Pannoniuse värsid ka Ungari pornolehes), kunstiküsimustest üldinimlike probleemideni.
Epigrammis „Silviast”(„De Silvia”) tuletab narraator väidetavalt temalt last ootavale neiule meelde, et mööda okkaid käies on samuti tulutu väita, et jalad veritsevad just selle või teise okka pärast.
Epigrammis „Gryllusele” („In Gryllum”) soovitab luuletaja Gryllusel mitte laulda, vaid vaikida – et oleks kuulda rohutirtsude laulu.
Epigrammis „Paulusele” („Ad Paulum”) tagastab poeet talle saadetud värsid ilma ainsagi märkuseta – milleks parandada seal, kus kõik on rämps?
Epigrammis „Naerdes välja Rooma palverändureid” („Deridet euntes Romam ad jubilaeum”) tuletab luuletaja palveränduritele meelde, et need teevad üksnes itaallasi rikkaks.
Oma aja kohta julged oli ka epigrammid paavst Paulusest („De Paulo summo pontifice, De eadem”): poeet ei saa nimetada paavsti pühakuks, kuid isaks küll, sest paavsti tütar annab sellest tunnistust.
Ungari tolle ajastu epigrammižanri tipuks peetakse 1466. aasta märtsis kirjutatud eleegilist teksti „Pannoonia mandlipuust” („De amygdalo in Pannonia nata”), milles poeet imetleb varakevadel õitsevat mandlipuud. Luuletuseks arvatakse olevat andnud inspiratsiooni Pécsi piiskopiaias varakult õide puhkenud puu. Õitsev mandlipuu talvetuules, mis määrab õied hukule – see on luuletaja enda saatuse sümbol, temagi oli varajane ilming Ungari kultuuriruumis ja samuti määratud enneaegsele hukule. 2008. aasta ühe hinnatuma kirjandusauhinna pälvis János Térey poeetiline draama „Lauamuusika” („Asztalizene”). Vaataja/lugeja pilgule avaneb sotsiograafiline pilt kaasaegse Budapesti noorema keskea argipäevast. Paeluvaks teeb draama ka keel: kirjanik on suutnud leida kõige ootamatumaid lahendusi ühitamaks luuletraditsioonid ja oma aja temaatilised keelekihistused. Seda demonstreerib näiteks kasutatud Pannoniuse õitsva mandlipuu motiiv.
Győző: Mandlipuukene on puhkenud õide Püha Urbanuse väljakul? Sellisel ajal? Võimatu. Veebruari algul? Külm tuleb ju veel tagasi, kas pole?
Alma (mõõtes pilguga Delfini): Ilm on täitsa absurd.
Mitmes luuletuses väljendas Janus Pannonius oma rahulolematust Ungari kultuurisituatsiooniga, ta tundis selle Itaalia pulbitseva kultuurieluga võrreldes liiga tagasihoidliku olevat. See rahulolematus oli aga viljakas rahulolematus, mille viljad said küpseks alles hiljem, kui Janus Pannoniust enam ei olnud, kui pärast Mátyási surma levis ladinakeelne humanistlik kirjandus ikkagi edasi, ehkki teist nii silmapaistvat esindajat enam Ungaris sellel polnud.
Kuningas ja luuletaja, kaks humanisti. Kuningas Mátyási ja luuletaja Janus Pannoniuse suhted olid küllalt komplitseeritud. Võib-olla mitte ajalooliselt dokumenteeritavana, kuid siiski väga üldinimlikena, võimu ja vaimu vahekorda lahkavatena on neid kujutanud novellis „Kuningas ja luuletaja” („A király és a költő”,1977) Pál Bárdos.
Kui kirjanduslugu uskuda võib, siis olid nad head sõbrad. Janus oli eakam, mitte palju, kuid eakam, ja tal oli teeneid Mátyási troonile saamises, kas siis kui kuningas sai viieteistkümneaastaselt trooni ning Mihály Szilágyi tema asemel ohje enda käes hoidis, või siis kui kuningas proovis sobituda Euroopa valitsejate hulka ja suurendas oma õukonna sära haritud peadega, või mõni teine kord. Ühesõnaga, tal oli teeneid ja sellist asja pole kuningal viisakas unustada. Aga Mátyás oli olnud väljavalitud juba noorena. Suure Hunyadi poeg. Tõeline poliitik, kes alati teab, mida tuleb meeles pidada, mida mitte. Nende sõprust võis juba algusest
