rel="nofollow" href="#b00001410.jpg" alt="barokk.tif"/>BAROKIAJASTU KIRJANDUS
Renessansiajastul alguse saanud suundumused tõid XVI sajandi lõpuks endaga kaasa maailmavaatelised konfliktid, millele humanism polnud enam võimeline vastuseid andma. Vastuste saamiseks pöörduti jälle esmajoones religiooni poole, alguse said vastureformatsioon ja rekatoliseerimine. Barokiajastu kunsti esmane ülesanne oli religioosse vaimustuse äratamine. Ungari barokk sündis 1600. aasta paiku. Ligi poolteistsada aastat kestnud ajajärku on otstarbekas liigendada järgmiselt:
• algusperiood (umbes aastani 1640), kui kõige olulisemal kohal on usuvaidlusi käsitlev kirjandus;
• nn kangelasliku baroki periood (1640–1690), kui esikohal on kõrgaadli loodud kirjandus;
• nn müstilise baroki ajastu (1690–1740), kui sünnivad isiklikumat laadi teosed, kirjandus omandab esoteerilise iseloomu.
Mõned kirjandusteadlased loevad ka järgneva rokokookirjanduse barokiperioodi üheks osaks (Kelecsényi 2001: 67).
Teatud määral kasutati barokse kirjanduse puhul veel ka ladina keelt, kuid domineeris juba ungari keel. Dekoratiivsuse huvides kasutati ära kõik varasemad stiilivõtted.
Jesuiitide roll. Oluline osa barokk-kunsti levimisel Ungaris oli jesuiitidel, kel pärast korduvaid katseid õnnestus oma tegevusega alustada XVII sajandi algul nii Ungaris kui ka Transilvaanias. Kirjanduse seisukohast on eriti oluline raamatukogude rajamine ordu eri õppeasutuste juurde (Kolozsváris, Győris, Sopronis jm). Lisaks jesuiitidele oli barokse kultuuri levikul suur osa ka teistel ordudel, näiteks frantsiskaani ordudel. Barokse maitse levikule aitas kaasa kuningakoda. Näiteks organiseeris kuningakoja sekretär Lőrinc Ferencffy Viinis 1628. aastal trükikoja, et aidata kaasa katoliikliku kirjanduse levikule. Kuid XVI sajandil rajatud ning 1608. aastast tegutseva Pozsonyi tüpograafia kogutoodang oli ikkagi veel väiksem protestantide trükikodade toodangust, viimaste ülekaalu suudeti korvata ainult välismaal trükitud väljaannetega. Tänu jesuiitidele hakkasid levima ka koolidraamad.
Rekatoliseerimisliikumise juhtfiguuri Péter Pázmányi lähikonnas tegeldi üsna ulatuslikult ka kirjandusega. Et valdav osa ungarlastest olid protestandid, oli rekatoliseerimine Roomale ustavatele kirjanikele elu ja surma küsimus. Ehkki suures osa võeti eeskujuks Itaalia religioosne kirjandus, tuli seda siiski Ungari tingimustele vastavaks kohendada, muidu polnud edu loota. Esmajoones arenes proosa, eelkõige usuvaidluskirjanduse ja jutluste vormis. Barokiajastu proosa avaldas mõju nii emotsioonidele kui ka fantaasiale, temaatika piirdus enamasti nn nelja põhiasjaga (surm, viimne kohtuotsus, põrgu, paradiis). Trükiti ka selliseid religioosseid teoseid, mida ei saa ühemõtteliselt traditsiooniliste žanride hulka paigutada. Nii ungari kui ka ladina keeles ilmus palveraamatuid, mediteerimistekste ja muud usulist kirjandust. Kunst (ars) oli hingeliste vajaduste, halastuse ning dogma teenistuses, see määras ära Ungari baroki algperioodi iseloomu. Esimene oluline barokse kirjanduse esindaja Ungaris oli Péter Pázmány.
Péter Pázmány (1570–1637) oli eelkõige edukas kirikutegelane: 1587. aastal sai temast jesuiit, 1616. aastal peapiiskop, 1629. aastal kardinal. Tänapäeval kannab tema nime Ungari katoliiklik ülikool. Tegemist oli uue inimtüübiga, kelle tegevusse mahtus nii ülikooli rajamine 1635. aastal kui ka väidetavalt 30 000 inimese rekatoliseerimine. Péter Pázmány oli veendunud Habsburgide-pooldaja, ungari rahvas võis saada tema arvates ühtseks ainult katoliku kiriku kaudu. Tema teostest kõige enam loetud on „Kristlik palveraamat” („Keresztényi imádságos könyv”, 1600), enim hinnatud on „Teejuht jumaliku tõe juurde” („Isteni igazságra vezérlő Kalauz”, 1613); „Jutluste raamat” („A római anyaszentház szokásából minden vasárnapokra és egy-néhány innepekre elrendelt evangeliumokrul predikációk”, 1636) on aga tema tähtsaim raamat. Ungari barokse proosastiili prototüübiks kujunes „Teejuht jumaliku tõe juurde” („Isteni igazságra vezérlő Kalauz”, 1613) oma monumentaalsuse, hästi liigendatud struktuuri ja näidetega illustreeritud argumenteeritusega.
Väga iseloomulik on Péter Pázmányi stiil, seda iseloomustavad pikad laused tulvil värvilisi võrdlusi ning nimisõnu, rohkesti on kasutatud vanasõnu. Tema retoorika põhineb kõnekeelel, laused on pikad ja rütmilised. Väga tihti on ta kasutanud dramaatilisuse lisamiseks otsest pöördumist kuulajate poole. Tema stiili võiks võrrelda Madalmaade kunstnike värvirohkusega, hispaanlaste gongorismiga, itaallaste marinismiga, inglaste eufuismiga – kõigile neile on iseloomulikud meelelised illustratsioonid ning fantaasiaküllasus, teatud määral isegi naturalism. Péter Pázmány kasutas rohkesti vanu loodusloo- ja geograafiakujundeid: ükssarvik neitsi süles, kaamel, imeravim hobuse peas jne. Kohati on isegi meie ajaga võrreldes julgesti kasutatud rõvedusi (ka jesuiidid kasutasid kõnekeelt). Näiteks protestantliku kirjanduse silmapaistvat esindajat kalvinisti Péter Alvincit on nimetatud seaks, litsiks, võllaroaks, kiimakotiks, ilmavargaks, mädapaiseks, lolliks, põrgusigidikuks jne. Péter Pázmányi stiilist peaks andma ettekujutuse järgmine lause „Teejuhist jumaliku tõe juurde”:
… mivel nékünk, a Krisztus juhai oltalmára rendelt személyeknek nem bőrünkben, hanem lelkünkben jár, hogy az igazság mellett kitámadjunk, az isteni tudományért bajt álljunk, a báránybőrrel béllett farkasok ellen mind nyelvünkkel, mind szeges írásunkkal vitézkedjünk: én is, egyházi hivatalomnak hívségéhez illendő kötelességemet szemem előtt viselvén, noha sem elmémben, sem csekély és fogyatkozott tudományomban nem bizakodom, de az igazságnak győzhetetlen oszlopához és a jó igynek mozdíthatatlan erősségéhez támaszkodván, az igazság oltalmáért kiszállok: hogy az ellenünk támasztott sok hamis fondorlásokat és káromló nyelveszkedéseket, amennyire Isten tudnom adja, megfojtsam, és a regi igazságtól elszakadott találmányok alkalmatlanságit szem és világ eleibe terjeszem.
/… kuna meil, Kristuse lambukeste kaitseks seatud isikutel pole õiguse poole hoidmine mitte nahas, vaid hinges, et me paneme vastu jumaliku teaduse ründamisele, võitleme lambanahka pugenud huntide vastu nii oma keele kui ka kirjutatuga; ka mina, pidades silmas oma kohustusi, mis mul on minu kirikuametist johtuvalt, ehkki ma ei ole kindel ei oma arukuses ega ka vähestes ja napiks jäänud oskustes, kuid ikkagi toetun ma tõe võitmatule sambale ning hea asja paigast liigutamatule tugevusele, nii astun ma välja tõe kaitseks: et lämmatada meie vastu suunatud rohketest valedest kubisevad sõnad, nii nagu Jumal mul seda teha laseb, et viia maailma silme ette vanadest tõdedest lahkulöönud väljamõeldiste sobimatus./
Péter Pázmányi loomingul on silmapaistev osa ungari kirjanduse keele väljakujunemisel. Sisuliselt kõik ungari kirjanikud on nõus väitega, mille kohaselt Péter Pázmány on ungari proosa isa (Szabó 2001: 61).
Barokse maitse teine silmapaistev esindaja oli György Káldi (1572–1634), kes avaldas 1626. aastal Viinis piibli esimese tervikliku katoliikliku ungarikeelse tõlke („Szent Biblia”). Sellel tõlkel on olnud märgatav mõju ungari kirjanduskeele kujunemisele. György Káldi on sündinud protestandi perekonnas, kuid temastki sai jesuiit. Piibel ilmus kümme aastat pärast tõlke valmimist. Stiililt on see parem kui Gáspár Károlyi tõlge, kuid ei ole nii värvikas. Tõlke eest austasid György Káldit isegi tema religioossed vastased. György Káldilt ilmus ka kolm köidet jutlusi. Huvitavad on tema jutlustes esinevad näited (exemplum). Üks ungari koloriidiga lugudest on käinud ungari kirjanduses hiljem läbi pika tee.
1569. aastal, kui sultan Mohamed II Ungarisse tuli, läksid Kecskeméti kodanikud talle vastu ja viisid sultanile kingitusi: 600 oinast, 100 härga ja 14 vankritäit leiba. Nad palusid, et sultan annaks neile vahtkonna tšaussidi, kes neid siis läbi linna minevate sõjameeste eest kaitseks. Sultan laskis linlastele anda 300 kuldnat ja kullatud rüü, ta käskinud neil koju minna ja siis, kui keegi neile liiga teeb, sõdalastele kullatud rüüd näidata. Kui siis aga Türgi väge nähti, pannud kohtunik rüü selga ja läinud vägedele
