on põgenenud ja mõtleb Szulimáni kaunile tütrele Cumillale. Ka Cumilla mõtleb ainult Delimánile ja saadab talle kirja. Armunud kohtuvad.
Rahutused türklaste laagris: tahetakse tagasi Delimáni, siis poleks vaja kedagi karta. See teeb meelepaha Szulimánile, kes saadab ise saadiku Delimáni tagasi kutsuma. Cumilla hoiatab Delimáni naasmise eest, kuid lõpuks otsustatakse siiski koos minna tagasi. Teel toob Delimán Cumillale vett, see on aga mürgitatud ja Cumilla sureb. Delimáni haarab meeletu raev ja ta tahab kristlastele kätte maksta.
XIII laul
Türklaste laagris ei tunne keegi Deli Vidi ära. Delil on ilus abikaasa Barbála. Barbála paneb mehe riided selga, võtab ta relvad ja suundub türklaste laagrisse. Ta kohtab seal üht mustanahalist, kes talle teatab, et telgis magab Deli Vid türklaste rõivais. Barbála tapab mustanahalise, kuid nii pöördub tähelepanu temale. Deli Vid ütleb, et naine on ta ori, kuid kaadi soovib õigusmõistmist. Deli Vid hakkab türklasi tapma, haarab naise kaasa ja nad põgenevad koos kindlusse.
Szulimán muutub halastamatuks. Peetakse sõjanõu. Bei Al tõstatab küsimuse Rustani tapmisest. Kohal viibib ka Delimán, kes teeb taas ettepaneku kindlust rünnata.
Demirhám ihkab jälle võitlust Deli Vidiga.
Szulimán on meeleheitel, kuna kardab, et Sziget jääb vallutamata. Ent siis saadakse kätte kindluses saadetud postituvi koos sõnumiga: „Meid on 500, oleme omadega otsas.” Szulimán otsustab rünnaku kasuks.
XIV laul
Mustal hobusel saabub kohale Alderán. Sooritatakse riitus kristlaste verega ja kutsutakse appi fuuriad. Szigetisse saabuvad tiigrid, draakonid jne. Valges atlassrüüs Ali Hazret tõdeb, et kahjuks on õige Jumal kristlastega.
Fuuriad, Vulcanuse leegid. Võitlus.
Deli Vid võitleb Demirhámiga. Mõlemad hukkuvad.
XV laul
Zrínyi otsustab kindlusest välja tungida, ehkki teab, et niiviisi saavad kõik surma. Enne väljatungimist põletatakse kogu säilinud vara.
Inglite leegion võitleb Luciferi vägedega.
Zrínyi tungib 500 mehega kindlusest välja. Veresaun. Delimán tungib Zrínyile kallale, ingel võtab ta odalt jõu ja Zrínyi tapab Delimáni. See vallandab türklaste seas hirmu.
Szulimáni ja Zrínyi võitlus. Zrínyi tapab Szulimáni, seejärel saab ta ka ise janitšaride kuuli läbi surma. Gabriel viib Zrínyi hinge Jumala ette.
Miklós Zrínyi looming avaldas nii otsest kui ka kaudset mõju mitmetele ungari poeetidele, teiste seas näiteks István Gyöngyösile. István Gyöngyösi (1629?–1704) luule sündis aadlikultuuri raames, temagi on luuletaja, kellelt teised õppisid nii XVII kui XVIII sajandil (ka näiteks XIX sajandi ungari luule suurkuju János Aranyi (vt Romantismiaja kirjandus) kohta on väidetud, et tema luule kõlavat nii, nagu oleks selle kirjutanud István Gyöngyösi. Keskaadli hulka kuuluvast István Gyöngyösist sai õukondlane, kes oli aristokraatlikum kui aristokraadid ise. Luulele lähenes ta kui isiklikule asjale, kui kirjandusvälisele tegevusele – siit ka eriline tähelepanu kõikvõimalike pidupäevadega jm sündmustega seotud tähtpäevaluulele. Ta oli esimene kutseline luuletaja Ungaris, kes kirjutas patrooni antud teemal kõrgel tasemel, ootas oma teose eest tasu ja püüdis oma luulet ka avaldada.
„Murányi Veenus”(„Murányi Venus”, 1664) on pühendatud Ferenc Wesselényi ja Mária Szécsi abiellumisele.
Murányi Veenuseks kutsutud Mária Szécsi (Széchy) oli István Bethleni lesk (1610–1679). Transilvaania vürst György Rákóczi usaldas Murányi kindluse kaitsmise tema hooleks. Keisrivägede eesotsas oli krahv Ferenc Veselényi (Wesselényi). Kindlus paiknes kõrgel kaljul, lõpuks sai Veselényi kindluse endale ilma suuremate lahinguteta, läbirääkimiste teel, ja abiellus ilusa noore lesega. István Gyöngyösi oli mõlema teenistuses, asjaolusid sai ta teada asjaosalistelt endilt ja teistelt pealtnägijatelt. Kuid mõistetav on ka tema lähenemisviis: üsna proosaline sündmus on esitatud armastuse ja kangelaslikkuse sümbioosina.
Murányi Veenus on andnud ainet väga mitmetele ungari kirjanikele ja luuletajatele ka edaspidi, teiste seas Miklós Jósikale, Zsigmond Keményile, Kálmán Mikszáthile, Zsigmond Móriczile, Mihály Tompale, Károly Szászile, Dániel Berzsenyile, Károly Kisfaludyle, Jó-zsef Szigetile, Mór Jókaile ja teistele (Nagy 1985: 222; Hegedűs 1981). Eriti armastati seda motiivi romantismiperioodil. Sándor Petőfi on motiivi kasutanud luuletuses Mária Szécsi (1847). Keiserlike vägede kapten on saanud Sándor Petőfi käsitluses ülimalt romantilise värvingu: ta riskib siin oma eluga, kui ronib öösel köit pidi kindlusse ja on armastuse nimel valmis igaks ohvriks. János Arany on motiivi kasutanud eepilises luuletuses „Murányi rünnak” („Murány ostroma”, 1847). Ta on lisanud arvukalt kõrvaltegelasi ja kujutanud üksikasjalikult võitlust, mis toimus amatsooni südames, enne kui armastus sai jagu ustavusest Transilvaania vürstile ning usule.
István Gyöngyösi puhul oli nii selle kui ka kahe järgmise teose keskmes abielu sõlmimine. „Tuhast tõusnud fööniks ehk János Keményi mälestuseks” („Porábul megéledett Phoenix avagy … Kemény János… emlekezete”, 1693) räägib Transilvaania vürstist János Keményist. „Imre Thököly ja Ilona Zrínyi abielu” („Thököly Imre és Zrínyi Ilona házassága”, u 1683) jutustab Imre Thököly ja Ilona Zrínyi abielust, milles Ilona Zrínyi varandusel oli küllaltki suur osa. Sobiva mütoloogilise aparaadi kasutamine andis võimaluse kaasaegsete huviabielud stiliseerida armastusabieludeks ja kindlustas ka luuletajale nii äraelamise kui ka ühiskondliku positsiooni.
Aastatel 1681–1695 kirjutatud „Palinodia Prosopopeia Hungariae” räägib Pál Eszterházy valimisest naadoriks. Tegemist on István Gyöngyösi ainsa poliitilise sisuga luuletusega. „Roosipärg” („Rózsakoszorú”, 1690) on kirjutatud sügavalt uskliku krahv István Koháry meeleheaks, selle aluseks on saksa jesuiitide üks hümnikogumikest. Kohati toorelt naturalistlikud hümnid jutustavad Jeesus Kristusest müstilise vaimustusega. Paraku ei aidanud krahv István Koháry lõpuks hümnide ilmumisele kaasa. Draama „Florentina”,mis valmis tõenäoliselt Ilona Zrínyi ja Ferenc Rákóczi I pulmadeks, ei jõudnudki autori eluajal ilmuda ja ilmus alles 1762. aastal
István Gyöngyösi oli barokiajastu tunnustatuim poeet Ungaris. Väga tihti kasutas ta antiikeeskujusid. Põhimotiiv oli tema jaoks nagu varn, kuhu poeet riputas oma teemad. István Gyöngyösi erootika on külm, see on mõistuse, mitte tunnete sünnitatud, tihti on see vägivaldne. Armastust tema loomingus võib nimetada justkui-armastuseks („mintha”-szerelem): toored ja brutaalsed ihad, mis teesklevad olevat platoonilised ja heatahtlikud; mõtted, mis teevad näo, justkui oleksid nad tunded. István Gyöngyösi luule on tihedalt seotud ungari luule varasema perioodi ja ka oma kaasaegsetega. Bálint Balassi loomingut on poeet kasutanud, Sebestyén Tindódit vältinud, tema loomingus leidub rohkesti Miklós Zrínyi imitatsioone, ka tema lähenemisviis väljamõeldisele ja tõepärasusele on sama mis Miklós Zrínyil. István Gyöngyösi oli esimene ungari luuletaja, kes kirjutas ka oma poeetilistest põhimõtetest.
Barokse õukonnakirjanduse laadis. Tegelikult järgis Péter Beniczky (1603–1664) manerismi esindajat János Rimayd, kuid tema teemad olid barokikirjanduse teemad. Balassi-stroofi kasutades formuleeris ta õukonnaelu reeglid oma kogumiku „Ungari rütmid” (Magyar Rhytmusok, 1664) teises osas. Krahv Bálint Balassa (1626–1684) matkis nii oma eluviiside kui ka luulega Bálint Balassit nii hästi, et kaua aega peeti üht tema luuletust XVI sajandist pärinevaks. László Listiust
