orienteeritus dialoogile (ehkki vastust ei tulnud), kirjad on teadlikult komponeeritud; näiliselt kerge lobisemise taha on peidetud pagulaspõlve valu. Rokokoole iseloomulik kirjade kogumik on koos Montesquieu’ satiiriliste kirjadega selle žanri uuenenud esinemisvorm Euroopa kirjanduses. Suurt mõju avaldas talle prantsuse kirjandus: Kelemen Mikes tõlkis 12 teost, s.o ligikaudu 6000 lehekülge prantsuse keelest.
Kelemen Mikes eristas end tavalistest kirjakirjutajatest:
Peaaegu iga inimene kirjutab kirju, kuid mitte kõik ei suuda kirjutada nii, et see ka meeldiks. On selliseid, kes panevad küll selle kirja, mida nad öelda tahavad, kuid kirjapandu on kuiv, värvitu ja maitsetu. Mõned suudavad aga ka üksikust pisiasjast kirjutada nii, et asi saab värvi juurde, et see meeldib … Ütlen sedasi: ilusti kirjutatud kiri meeldib mõistusele nii, nagu meeldib silmale tilli ja hapukoorega kaunistatud kapsaroog, mis näib kaugelt hõbedase künkana, kui pehme hõbekaas sealt maha võtta, siis leiame selle alt kauni rohelise.
Kellele olid need kirjad saadetud? Édes néném võis tähendada Transilvaanias nii lapsehoidjat kui ka igasugust naissugulast. Et sündmusi on kuupäevaliselt tihtipeale kirjeldatud enne nende tegelikku toimumist (näiteks on kirjas Philipsburgi lahingu üksikasjad 27. juulil 1734, ehkki lahing toimus ise alles 28. juulil), siis võib arvata, et tegemist on lettre familière’i ungarikeelse variandiga (selle õitseaeg Verssailles’s oli XVII sajandi algul). Võib arvata, et need kirjad on kirjutatud Ungari koloonia lõbustamiseks, et selle liikmeid kas või hetkekski panna uskuma – kuskil maailmas on osavõtlik daam, kes nende saatust jälgib.
50. kiri
Rodosto, 15. oktoober 1723
Kus on pillimehed – puhugu nad oma lugu ja kääksutagu pruuditantsu! Selle kõige põhjal võite teha järelduse, et täna sõlmitakse siin abielu, kuid Teil tasub teada sedagi, et pulmi ei tule, et täna saab pulmades neelatada üksnes kuiva kurguga. Võib-olla pole parem lugu ka mõrsjaga. Piisab sellest, et täna laulatati härra Bercsényi Zsuzsiga kahe või kolme tunnistaja juuresolekul, kuid salaja. Te võite seda pahaks panna, kui rõõmus on Zsuzsa, kes on tõesti krahvinnatiitlit väärt. Ja võib vaid imetleda, kuidas Jumal on võtnud võõral maal elavad orvud oma hoolekande tiibade alla.
Mu kallis õeke, lisan sedagi, kui hästi läheb nendel, kel on kirstus piisavalt suur varandus. Sest härra Bercsényi ei abiellunud mitte sedavõrd vajadusest, kuivõrd seepärast, et võib endale abiellumist lubada, sest nii mina kui Teie teate ka selliseid, kes vajavad abielu rohkem kui härra Bercsényi, de non habet pecuniam, mitte ainult palverännakuil ei käida raha pärast, raha pärast tantsitakse ka pruuditantsu.
Kas polnud hea Lykurguse seadus Lacedemonias, kus tütarlapsega sai veeta prooviaasta, elati aasta-kaks koos, kui ei tulnud välja, siis ei saanud midagi ka abielust, mõlemad otsisid endale teise kaaslase. Kuid ärgem otsigem seda kommet ainult minevikust, leiame selle ka siit, sest mees läheb naisega või tütarlapsega Türgi kohtuniku ette ja ütleb seal kohtunikule, et ma võtan selle isiku aastaks ajaks või kaheks endale naiseks, kui see aeg täis saab, olen talle kohustatud andma nii ja niipalju raha. Kohtunik annab neile ühe tähe, ja pärast seda võivad nad vabalt koos elada. Kuid kohtunikule tuleb kingitus teha, ilma selleta asjad ei laabu. Tahaksin teada, mida ütlevad selle kohta meie Transilvaania naised? Võin veda kihla, et paljud ütleksid järgmist: „Placet, võib-olla ei kaotaks ka mehed, kui selline seadus oleks kombeks.” Ma tean, et verivärske proua Bercsényi kirjutab Teile, ta võib kirjutada Teile ka salajasematest asjadest kui mina. Kuid ma küsin Teilt, milline vahe on patukahetsuse ja abielu vahel? Ootan Teilt vastust ja soovin Teile head tervist.
55. kiri
Rodosto, 18. august 1724
Mu kallis õeke, kui Te teaksite, kui kurb ma olen, Te halastaksite mulle ja Teie süda sulaks nagu või tule käes ja sellega saaks praadida. Mõelge, kallis õeke, meie isandat pole siin juba teist päeva, ta läks üheksa miili kaugusele jahti pidama ja on seal oma kaks nädalat. Minu jättis ta siia, et kannaksin hoolt maja ja teenijate eest. „Minu vend jäägu aga koju, sest tema pole õukondlane.” Halasta, mu kallis õeke, sest et ma ei saanud jahile minna, iga päev pean käima Zsuzsi pool, ma ei saa lasta tetri. Pean vaid vestlema Zsuzsiga. Milline karistus mulle! Kestaks vaid selline karistus terve kuu. Kestku kui kaua tahes, kuid seni nukrutsen ma nii, et peaaegu suren rõõmu kätte.
Rääkisime äsja Zsuzsiga, kuidas ta abielu on õnnestunud ja kuidas ta enne seda poolteist aastat tagasi poleks arvanud, et temast saab krahvinna (ehkki ta on seda väärt). Piisab sellest, et rääkisin talle meie vestluse käigus, milline veider ja õnnelik abielu langes osaks ühele naisele. Jutustan selle ka Teile, et aeg kiiremini läheks.
Prantsusmaal hakkas kellegi rikka linnakohtuniku sekretär armastama üht tütarlast, palus ta kätt ja pulmapäev määrati kindlaks. Seal on tavaliseks kombeks, et pulmapäeval kestab lõunasöök ja tantsimine kuni õhtuni, õhtul minnakse kirikusse laulatusele ja sealt voodisse. Piisab sellest, et sekretär oli lõunasöögi ajal lõbus, viis pruudi pärast sööki tantsima, kes tantsides rõõmust või miskil muul põhjusel veidikese kõhutuult laskis. Kui sekretär seda kuulis, hakkas tal häbi ja see pisike tuulehoog jahutas ta armastuse nii maha, et ta jättis tantsu katki ning ning teatas pruudile, et tema ei abiellu ja et pruut võib minna aga mehele, kellele tahab.
Võite arvata, millise kurbusega tütarlaps selle teate vastu võttis, teised aga naersid sekretäri lihtsameelsuse üle. Kui kohtunik järgmisel päeval sai teada, mille tõttu see abielu katki jäi, siis lasi ta kutsuda oma sekretäri ja seletas sellele, kui mõttetu on jätta abielu sõlmimata pisikese viperuse pärast, mille üle oleks tulnud ainult naerda. Kui kohtunik nägi, et sekretär ei taha mõistusele tulla ja tütarlapsega abielluda, siis ütles ta, et kui sa ütlesid tüdrukust lahti, siis kannan ma ise tema eest hoolt, sina aga mine mu majast minema. Seejärel ütles kohtunik tütarlapsele, et ta abiellub temaga, kui tüdruk talle tuleb. Tüdruk pidas seda suureks õnneks ja oli nõus. Kohtunik pidaski varsti pulmad, kuid kuna ta oli juba vana, siis sai ta koos abikaasaga ainult vähe aega elada, ent oma rohke raha ja vara jättis ta kõik abikaasale. Abikaasa läks pärast seda Pariisi ja hakkas seal elama härrasrahva elu. Kuna ta oli ilus, siis hakkas üks vana kindral teda armastama ja võttis ta naiseks, kuid temagi kutsuti varsti siitilmast ära ning temagi jättis kõik abikaasale. Varsti sai naisest juba rikas suurilmadaam. Kuid õnn ei jätnud teda maha, sest kui kuningas Casimirus loobus Poola troonist, siis asus ta elama Pariisi, nägi seal meie õnnelikku naist, armus temasse ja võttis ta endale naiseks, ehkki küll salaja. Naine ei pööranud sellele tähelepanu, et teda kuningannaks ei kutsutud, tegelikult ta seda oli, mis siis, et salaja.
Kõigest sellest järeldub, mu kallis õeke, millist imelist rada pidi me hakkame astuma, kui me ka teed ei tunne, ja et tihti toob õnnetus kaasa õnne, nii nagu see juhtus meie salajase kuningannaga. Sest kes ei oleks arvanud, et see pisike kõhutuul talle elu lõpuni kahju ei tee. Kuid mitte ainult et kahju ei teinud, vaid see tegi ta hoopis õnnelikuks, ja ilma selleta oleks ta jäänud ainult alamkihi hulka, kuid see väike tuuleke viis ta õnnekaldale.
Kuid ega ma seepärast soovita tütarlastele, et nad ootaksid oma õnne taoliselt tuulelt, sest võib-olla pole sellist asja juhtunudki. Kuid mida öelda sekretäri kohta? Ütlen, et ta oligi sellise tuule vääriline. Näib, nagu oleks mees teinud pulmad ainult tuulele ja sellega jäänudki. Kui selline tuul sekretärist armastuse välja pühib, siis on ta väärt, et tüdrukud palju ube ja rediseid sööksid ja lausa suitseksid. Ma tean, et ka Teie mõtlete nii.
Mu kallis õeke, praegu olen majas härra mina, veedan aega, nii nagu saab, kord hästi, kord halvasti, kord halvemini, kord paremini, kuid aeg aina möödub ja mina lähen sellega. Peaksin kahetsema, et ma veedan aega mitte nii, nagu peaks, et ma tahan hea olla ainult siis, kui ma abiellun. Et see pole kindel, siis peaksin olema hea, et olla siis parem. Ainult seda mul ongi öelda, mu kallis õeke,
