ja trükimeister Miklós Tótfalusi Kis (1650–1702). Tema trükikojas Kolozsváris ilmus enam kui 90 teost. 1698. aastal ilmunud „Õigustus” („Mentség”) lahkab tema ajastu kirjastamisvõimalusi, protestantidest haritlaste püüdlusi ja Transilvaania kultuuriolusid. Kirjastaja ja trükimeistri tegevus lektorina ning iseteadva kodanikuna kutsus esile kirikuvõimude meelepaha.
János Apácai Csere (1625–1659) iseloomustavad puritanismiideed (kiriklik demokraatia, emakeelne kool, rahva harimine) ja ratsionalism, ta on Descartes’i filosoofia esimene esindaja Ungaris. Väikeaadli hulka kuuluvast perekonnast pärit noormees omandas need ideed Hollandis veedetud aastatel (1648–1653). János Apácai Csere õpetas Kolozsváris ja Gyulafehérváris.
Oma põhiteose „Ungari entsüklopeedia”(„Magyar encyclopaedia”, 1655) koostamisel pidi ta jagu saama emakeelse hariduse puudustest. On oluline, et ladina keele asemel kasutas ta juba ungari keelt. Entsüklopeedias domineerib loodusteadlik lähenemisviis. I köide käsitleb Descartes’i metafüüsikat; II ja III köide loogikat, IV ja V köide geomeetriat ja algebrat, VI köide astronoomiat, VII köide taimi, loomi ja inimest; VIII köide geograafiat, arhitektuuri ja majandust; IX köide ajalugu; X köide eetikat, poliitikat ja kasvatusteadust; XI köide teoloogiat.
János Apácai Csere teistest teostest väärib mainimist „Ungari loogika” („Magyar logikácska”, 1654), mida võib pidada entsüklopeedia eelkäijaks ja milles püüti luua vahendid filosoofilise teksti edasiandmiseks ungari keeles. „Kooli vajalikkusest” („De summa scholarum necessitate”, 1656) ja „Viimaks ometi ungari rahva seas loodava akadeemia rajamisest ning ülesehitusest” („A magyar nemzetben immár elvégtére egy Akádemiai felállításának módja és formája”, 1658) räägivad tema püüdlusest teaduste mehhaanilise omandamise asemel keskendumisest õpetamisele ja kasvatamisele. Kui János Apácai Csere haridusreformid ei leidnudki koheseid järgijaid, rajas tema kontseptsioon siiski aluse hariduse kaasajastamisele mõni aeg hiljem. Kui Miklós Zrínyi oli korraga sõjandusteoreetik ja tegeles ka praktilise poliitikaga, siis János Apácai Csere oli korraga nii haridusteoreetik kui ka tegevpedagoog. Mõlema tegevust iseloomustavad vastuolud kirikuga.
Protestantism ei kadunud, ehkki selle mõjuvõim vähenes märgatavalt. Protestantliku kirjanduse hulka kuulub Péter Alvinci (1570–1634) „Ungari kaebus” („Querela Hungariae”) aastast 1620. Rohkesti tõlkis protestantlikke tekste Pál Medgyesi (1605–1663), tema tõlgete stiil on nauditav isegi XXI sajandil. Protestantide plusspoolele tuleb kanda nende nõue arendada rahvuskeelset kultuuri.
Pietismiga on seotud esimese olulise ungari poetessi Kata Szidónia Petrőczi (1662–1708) looming. Teda iseloomustab isiklike tunnete avalik tunnistamine. Oma abikaasale või abikaasast kirjutatud luuletuste tundeskaala on tegelikult väga lai ja ulatub armastusest kuni armukadeduseni. Luuletaja elu viimasele aastakümnele oli iseloomulik pietismi maailm. Poetessi kirglikest ridadest kumavad läbi tundepalangud:
Oh, ki boldog ember, kinek nincs szívébe
gyógyulhatatlan seb, s csendes elméjébe,
nem fél, és nem retteg jó szerencséjébe,
s változástul nem tart, vigad életébe.
/Oh, see on õnnelik inimene, kelle südames pole ravimatut haava ja kelle vaikne meel ei karda ega tunne hirmu hea õnne pärast, kes ei pelga muutusi, ta tunneb elust rõõmu/
Luulekogudega „Risti raske koorma all närtsinud südameid elustavad kaksteist healõhnalist liiliat” („A kereszt nehéz terhe alatt elbágyadt szíveket élesztő, jó illatú XII líliom”, 1705) ja „Hästi lõhnav tõeline süda” („Jó illattal füstölgő, igaz szív”, 1708) võitsid kaasaegsete tunnustuse. Ungarlasi ähvardavast ohust kirjutatud kaks luuletust „Oh, armuline Jumal …” („Oh, irgalmas Isten…”) ja „Oh, meie hinge valgus …” („Oh, lelkünk világossága…”) leiame ka ungarlaste praeguses evangeelses lauluraamatus.
XVIII sajandi keskel oli kodanlik arengutee Ungaris ikkagi veel tagasihoidlik, tugevnes hoopis aadlimentaliteet. Baroki eksalteeritusse segunes aga üha enam ratsionalismi. Kirjandus oli kõrgaadli seas küll levinud, kuid täitis eranditult meelelahutuslikku funktsiooni. Organiseeritud kirjanduselu veel puudus.
Eesti keelde on ungari barokikirjandusest tõlgitud üksnes näiteid („Valimik ungari kirjandusest” 1996).
ROKOKOOAJA KIRJANDUS
Ungaris hakkas rokokoo levima 1740. aasta paiku – esialgu aadliringkondades, kus oli tunda Pariisi ja Prantsusmaa mõju. Varsti lisandus rikkam keskklass, eriti värsked parunitiitli omanikud, kuna Ungaris feodaalide klass veel ei lagunenud, vaid pigem konsolideerus. Ikkagi tähendas see paigalt liikumist – selles on Ungari rokokoo omapära.
On loomulik, et rokokoo levis eelkõige lossides, mis olid ehitatud enamasti baroki ajal, kuid sisustati juba rokokoo-vaimus. Esmajoones oli rokokood tunda ehituses (sepistatud võred), parkides, Eszterházyde jt kõrgaristokraatide pillavas eluviisis. Rokokooga kaasnes ka naiste rolli ja moraaliväärtuste teisenemine. Uus oli lähenemisviis usule: Jumal kiirgab vaid headust, õnne, isalikku armastust, ega soovi midagi muud, kui seda, et me teda armastaksime. Tegemist on veidrate aastakümnetega, mil kirjandus pole tähtis. Olulised kirjanikud ei olegi Ungaris. Ungari rokokoo (nagu mujalgi) purustas edasiliikumist takistavaid traditsioone ja valmistas ette valgustusaja programmi.
Kelemen Mikes (1690–1761) on pärit Transilvaaniast vanast Székelyde keskaadliperekonnast, tema isa Pál Mikes suri keisri vanglas kui Thököly poolehoidja. 1700. aastal võttis ta kasuisa mõjutusel vastu katoliku usu ja õppis jesuiitide juures Kolozsváris. 1707. aastal sai temast vürst Rákóczi lähikondlane. Koos Rákócziga läks ta 1711. aastal Poolasse ja 1712. aastal Prantsusmaale. 1717. aastal asus Kelemen Mikes vürsti saatjaskonna hulgas elama Türgisse (1720. aastal sai emigrantide elupaigaks Rodosto), sellest ajast peale pidas ta pidanud kirjade kujul päevikut. 1741. aastal palus ta armuandmist, kuid Maria Theresia vastus oli eitav. 1758. aastal sai temast emigrantide juht. Kelemen Mikes suri katku.
Ungari kirjandusse on Kelemen Mikes jäänud eelkõige kirjadega, 208 kirja on kirjutatud aastatel 1717–1758 (esimene kiri on dateeritud 10. oktoobril 1717, viimane 20. detsembril 1758), need ilmusid alles 1794. aastal ja Ungarisse toodi kirjad alles XVIII ja XIX sajandi vahetusel. Kokku moodustas tema kirjanduslik pärand ligikaudu 7700 lehekülge.
Esimene kiri algab järgmiselt:
Mu kallis õeke! Tänu Jumalale oleme me nüüd õnnelikult kohal, tulema hakkasime me Prantsusmaal aga juba 17. septembril. Meie vürst oleks, tänu Jumalale, hea tervise juures, kui podagra teda rahule jätaks, kuid jääme lootma, et Türgimaa õhk pühib selle minema …
Teemade seas leiame koduigatsuse, kasvatuse ja moraalikriitika, Türgi sündmused, lugemismuljed, andekdoodid. Milline on Kelemen Mikesi anekdoot?
• Kui ungarlaste koloonia kolis Türgis ühte linna, siis tõstsid armeenlased hädakisa, et ungarlased võrgutavad nende naised ära. Kaadi ees vastas keegi ungarlastest: „Meie ei tee küll midagi, aga kui teie kanad meie kukkede juurde tulevad, siis ei julge mina küll midagi lubada …”
• Petmaks kreeklasest papilt veini välja, hakati tema maja ette hauda kaevama, väites, et sinna maetakse katku surnud meha keha; alles siis, kui papp pakkus viis ämbrit veini, tõusis surnu üles ja kõik hakkasid veini jooma …
Suurte teemade asemele tekkisid pisikesed kohaliku tähtsusega asjad ja pikantsed lood, väga
