samuti õukonnainimene. Roomas elades lävis ta Vatikaniga, Viinis õpetas noorte aristokraatide harimiseks loodud Terezianumis. Ilmselt just oma õpilastele mõeldes tõlkis ta ungari keelde Baltasar Graciani „Il corteggiano”. Talle avaldas mõju kiriklik kirjandus, kuid ta tunnustas édes mulatságokat ‘magusaid naudinguid’ ja mõistis neid hukka ainult väga pehmelt. Proosas püüdis ta moraliseerida, kuidas on võimalik ühendada aadli eluviisi religiooniga, õpetlik toon läks tihti üle meelelahutuslikuks. Väga tihti kasutas ta rokokoole iseloomulikku dialoogivormi. Tema tekstid mõjuvad tihtipeale nii, justkui kuuleksime salongis abee juttu. Väga rokokoolikud on tema luuletused, neile on iseloomulik tunnete imiteerimine, vaikne hääl, mis kunagi ei jõua tegutsemiseni, rokokoolik mujale ihkamine; tagasihoidlikud soovid: hea lõunasöök, värske vein, piip, pehme kevadine ilm, kui jänesed hüppavad rohetavate oraste seast välja ja ämblikud koovad võrku. Kuigi tema loomingus on ka rahvalikke elemente, on ta luule siiski veidi kunstlillena mõjuv salongilik illusioon, mis koosneb hea vormitunnetusega loodud rokokoole omastest miniatuuridest. Karjuseluulele lisaks on ta kirjutanud luulet ka pidupäevadeks.
Veidi pealiskaudsemalt kui Kelemen Mikes või Ferenc Faludi on oma ajastu žanre viljelenud László Amade. Tegemist on XVIII sajandi esimese poole kõige populaarsema poeediga, kelle loomingu üle võib naerda, see võib panna aga ka vanduma või häbi tundma.
László Amadet (1703/1704–1764) iseloomustavad tema tiitlid: parun, filosoofiadoktor, keiserliku väe kindral, keisri rahandusnõunik, kammerhärra. Ta oli surma põlgav ratsutaja, mõõgakeerutaja ja püstolikangelane. Ungari kirjanduse tõeliseks Don Juaniks arvatav mees pärines Árpádite dünastiale väga lähedasest perest. Ta diletantlikust luuletajast isa oli keelanud László Amadel testamendis aadlineiuga abiellumise (aadlisoost naine olevat pillaja ega olevat moraalselt kindel), László Amade siiski abiellus, abikaasa suri aga õige peatselt. Seejärel õppis László Amade Grazi ülikoolis ja hakkas siis sõjameheks – paar aastakümmet polnud ta Ungaris, vaid Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal. Hiljem abiellus ta Brno kaupmehetütrega ja lõbustas naist luulega oma truudusemurdmisest (naine läks tagasi isa juurde ja parunihärra nautis taas vabadust).
Tänu Zoltán Kodály laulumängule „János Háry” on Ungaris üldtuntud tema „Ilusal toredal sõjamehel asjad edenevad hästi” („A szép fényes katonának be jól megyen dolga”, u 1740), ehkki see on ungari kangelasluule ideaalidest üsna kaugel ja kiidab vaid sõjamehe elu ning võrdleb seda mullas tuhniva talumehe omaga.
Mõnede arvamuste järgi on just László Amade rokokooliku laulu looja Ungaris, kelle teemad on järgmised: armuavaldus, võrgutamine, galantsed salajased seiklused, pettumine, etteheited truudusetuse pärast, needmine. Tema luulet iseloomustab mänglev kergus, sõnademäng, osav riimikasutus; tunnete asemel on osav taktika, armastus on üksnes lõbustav mäng.
1.
Ah, nehéz egyet szeretni
Sok ezer közt egynek hinni,
Mikor sokan kedveskednek
Van is oka: miért tessenek.
Egyet én mért szeressek?
Egyért ezret megvessek?
2.
Mint lehessen egyre nézni,
Két ép szemnek egyet látni,
Egy’ kedvéért mást nem látni,
Igy akartva megvakúlni,
Egyért élni s meghalni,
Egytől soha nem válni.
3.
Akárki ezt meggondolja,
Mi légyen ez, megfontolja;
Ha egynek múlik kedvében
Frigye törik egy hitében,
Minden lesz ellensége,
Soha más reménysége.
4.
Drága kincs így az szabadság,
Bolondság egy állandóság,
Csak ki többnek van szivében,
Bátrabb az reménségében,
Mert bízhatik többekben,
Sokaknak ereiben.
5.
Ez, kit megbánt páros Páris, –
Sok más példánk errül már is –
Hogy az arany almát egynek
Osztogatta s nem többeknek:
Így kinek van több szive,
Többeknek is lesz hive!
/Ah, raske on armastada ühtainust
Raske on armastada üht, uskuda paljude tuhandete seas ühtainust, kui nii paljud su vastu lahked on. Miks peaksin armastama üht? Ühe nimel teised jätma?
Kuidas saaksid kaks tervet silma ainult näha ja vaadata ainult üht? Ühe nimel teisi mitte näha, nii tahtes pimedaks jääda. Ühe nimel elada ja surra, ühest mitte kunagi lahku minna.
Ükskõik, kes selle üle mõtleb, mõelgu järele: kui ühel tuju otsa saab, siis kaob ka usk, kõigist saavad vaenlased, ei enam mingit lootust.
Vabadus on kallis aare, pidevus on rumalus. Kes mitmetel on südametes, see lootuses on julgem, sest uskuda võib rohkemat.
Paris kahetses, kui andis kuldõuna ainult ühele ja mitte mitmele. Seega, kel rohkem südant on, see mitmetele truu!/
Seltskonna lõbustamiseks kirjutas László Amade ka meloodilisi, rütmilisi värsse, mille mõtet on üsna mõttetu otsida ja mis tõlkes mõjuksid lootusetult absurdsetena, neid võib teatud määral võrrelda XX sajandi dadaistlike värssidega. Luuletus „A,A,A, sa vana puutüvi” („A,A,A, te vén törzsökfa…”) on paljuski rajatud tähestiku kõlaefektidele. Luuletuse sissejuhatuses juhitakse tähelepanu sellele, et tähtedele vastavad häälikud tuleb hääldada, nii saadud esimese reaga riimub teine rida. Sama tuleb teha ka iga stroofi lõpul. (E versben a szakok elején s végén álló hármas betűket ki kell mondani; az így kimondott három szótag első sorát teszi a szaknak, mellyel a második sor rímel, pl. EM, EM, EM. Nem elég, nem, nem. A szak végén ismételni kell a hármas betűt, s a vele rímelő sort.)
1. A,A,A.
Te vén törzsökfa,
Mért nem emésztett az a tűz,
Mikor még voltál nyál fűz?
Repet. A,A,A.
Te vén törzsökfa.
2. B,B,B.
Bújj az kéménybe,
Onnénd ülj a pemetre,
Röpülj Gellér (v. Hamburg) hegyére
B,B,B.
Bújj az kéménybe.
3. C,C,C.
Te ördög bece,
Akkor is a lidérc járt,
Tett benned legelső kárt.
C,C,C.
Te ördög bece.
4. D,D,D.
Eleget fedde
Téged minden hasznos szó,
De mégis nem lettél jó.
D,D,D.
Eleget fedde.
5. E,E,E.
Vallyon ki? ki e?
Nincs
