olemisel (nn magyarkodás) ning robustsevõitu huumoril. Mitte juhuslikult ei peeta József Gvadányit rahvalikkuse üheks pioneeriks: teekonna kirjeldamisel on maastikud ja rahva elu lugejale serveeritud folkloristliku täpsusega.
„Ungari ratsaväelase Pál Rontó ja krahv Moritz Benyovszki elulood”(„Rontó Pál, egy Magyar lovas Köz-Katonának és gróf Benyovszki Móritznak életek”, 1793) on József Gvadányi teine tuntum eepiline luuletus. Nimikangelane on liiga laisk töötama ja õppima, temast saab hoopis sõdur, kes krahv Benyovszky saatjana käib läbi pool maailma. Elamustest köidavad teda pigem kulinaarsed rõõmud, oma peremehe kõrval mõjub ta koomilise Sancho Panzana.
József Gvadányi teostes on rõhk söökidel ja jookidel, kangelased on nelja jalaga maa peal, isegi patriotism keerleb kõhuga seotud rõõmude ümber. Nagu juba öeldud, võib temagi puhul rääkida maailmapildi muutumisest rokokoole iseloomulikult anekdootlikuks. Rokokoole iseloomulik deminutiivsus esineb isegi riimi moodustavates sufiksites (leánykák, báránykák, fácánkák, ártatlankák ‘tüdrukukesed, lambakesed, faasanikesed, süütukesed’):
Most kukurcsból kötnek koszorut leánykák,
Pázsiton ugrálnak vigan a báránykák,
Himjeket pityegik a nőstény fácánkák,
Vigadnak, örülnek, ezen ártatlankák…
/Nüüd tüdrukukesed põimivad pärga, rohul hüplevad rõõmsasti lambukesed, isalindu kutsuvad emafaasanid, tunnevad rõõmu need süütukesed./
Mitmekesine rokokoo. Ungari rokokoo on mitmekesisem kui esialgu võiks arvata. Näiteks religioosne kalvinistlik rokokoo (fizikoteológiai irányzat) rõhutas, et maine elu, eelkõige looduse ilu, on Jumala tahtel sündinud ja näitab meile Jumala lõputut headust. Selline lähenemisviis pole küll kauge valgustusaja loodusfilosoofiast, kuid siiski on pigem tegemist rokokooliku naudinguga. Eriti kohtame sellist lähenemisviisi jutlustes. Järgmine lõik on ka botaanikuna tuntud József Benkő (1740–1814) matusekõnest 1781. aastal:
Seepärast olge, oh olge surma meeles pidades ja alandlikku elu elades Jumala ees armsasti lõhnavad lilleõied. Ma saan Teile sellise lillekimbu anda, mida iga päev nuusutades muutute kauniteks õiteks … Ma teen lahti värava sellesse aeda, teie kodukirikusse. Käin läbi selle lillepeenrad, see on Pühakirja lehed, sealt leiate kimpu sidumiseks rohkesti rohtusid ja lilli …
János Gyöngyössi (1741–1818) kirjutas väga palju värsse pidupäevadeks, ja nagu XX sajandi kirjanik Sándor Weöres on tõdenud, on „nende paljude seas ka kümme-kakskümmend šedöövrit” (Baróti 1986: 166). Tema luule on võrreldes barokse pidupäevaluulega helgem, vahetum ja mängulisem. János Gyöngyössi kirjutas anagramme, akrostihhone, mõistatusi jne. Paljudele ta meeldis, kuid tema kaasaegsed kirjanikud heitsid talle sagedast mängulisust just ette. Ferenc Kazinczy pidas tema loomingut maitsetu provintsialismi ilminguks. Praegu hinnatakse teda kui rokokooliku seltskonnaelu laulikut.
Lőrinc Orczy (1718–1789) kirjutas algul moraliseerivaid luuletusi, hiljem ka idülle. Ta on esimene prantsuse mõjutustega poeet Ungaris, kes propageeris prantsusepärast ka Ungaris. Ehkki ta püüdles lihtsusele ja loomulikkusele, polnud tema enda raske värsivorm suuteline edasi andma rokokoole iseloomulikku kergust, seega pole tema rokokoo niivõrd vormist johtuv, kuivõrd põhines fraseoloogial ja mõnedel motiividel. Värsiõpetuses peetakse teda üheks esimeseks paarisriimi kasutajaks.
…
A szép nem hódító könnyű öltözetben,
Alá s fel suttogván begyes kényességben
Természet kincseit mutatván rendében,
Ütközetet támaszt ifiak szivében.
Most jobbra, most balra hányja tekintetét,
Várja szerencsének boldogabb esetét.
Vénusznak szentelvén szív-érzékenységét
Helyt keres, hol vegye képzett édességét,
Izeg, mozog, jár, kél zavarodott sereg,
Meg nem áll, szaladoz, sokfelé tekereg.
Némely történetből akad mátkájára,
Kit más esmételten felfogott karjára.
Tánc, öröm, vigasság, játék, gyönyörűség,
Szerelmes bódulás, édesgető kétség,
Jókedv, páros szívből eredett egyesség,
Társai Vénusznak, nincs itt keserűség.
Itt tehát, itt vagyon az igaz boldogság,
Kiben részeltetik vénség, ifiúság.
/Pesti vastlaball
Kaunim sugu jalutab vallutavates kergetes rõivastes üles ja alla oma looduslikke võlusid näidates ning noormeeste südametes segadust tekitades. Nüüd heidetakse pilke paremale ja pahemale, oodatakse õnne. Pühendades südametunded Veenusele, otsitakse paika, kus leida magusat tunnet. Segaduses rahvahulk liigub peatumatult edasi-tagasi. Mõni leiab oma pruudi, kelle teine arutult on käevangu võtnud. Tants, rõõm, lõbu, mäng, nauding, armuhullus, magus meeleheide, hea tuju, paaris südamete üksteisemõistmine on Veenuse kaaslased, siin pole kibedust. Siin on tõeline õnn, millest osa saab nii vana kui ka noor./
János Galántai Fekete (1741–1803) oli kõige tüüpilisem kõrgaadlikust poeet. Ta kirjutas prantsuse keeles, nagu ka selle ajastu mitmed saksa, poola või vene poeedid (lisaks temale teame teisigi Ungari rokokooperioodi aristokraate-poeete, kes luulet kirjutades kasutasid prantsuse keelt, kuid ühelegi neist ei saa omistada ka kõige väiksemat kirjanduslikku väärtust). Tema luule kaudu õpime tundma elegantsemat ja haritumat László Amadet, kes prantslaste Grécourt’i ning Boufflers’i eeskujul oma ajastu kohta julgetes erootilistes ridades loetleb põgusaid armusuhteid.
Gergely Édes (1763–1847) sai noorena tuntuks eelkõige keele bravuurse kasutamisega. Ta alustas István Gyöngyösi järgijana, hiljem võttis omaks Ferenc Kazinczy põhimõtted, kuid tema loomingus kohtab ka rokokoolikku käsitlust:
A majom és a mopsz
A majom eggy bálbann álorczás embereket lát
És ugyanott eggy szép kis mopsz is eléje kerülvénn
Kérdezi tőle: miért ezek itt a képeiket most
Elfedezik? Felel az: csitt! hallgass! – mert nem akarják
Ösmertetni-meg ők magokat! Mond a majom erre:
Mit? hiszeny az szükségtelen; úgy is ezeknek akárhol
Mást mutat orczájok s bennek mást rejteget a szív.
Nincs okos emberbenn rútabb a képmutatásnál.
/Ahv ja mops
Ahv näeb ballil maskides inimesi ja kui talle satub ette ilus mops, küsib ahv temalt: „Miks need siin nüüd oma nägusid varjavad?” Mops vastab: „Kuss! Nad ei taha lasta end ära tunda!” Selle peale ütleb ahv: „Misasja, see on küll tarbetu, sest nägu näitab neil niikuinii üht ja süda peidab teist. Targa inimese puhul pole midagi koledamat kui silmakirjalikkus.”/
Mihály Csokonai Vitézi seovad rokokooga väga tihedad sidemed ja tema loomingus leiame kõik ungari rokokoo esinemistüübid.
Mihály Csokonai Vitézi (1773–1805) kodulinnaks on Debrecen, kus ta sai hariduse seal juba XVI sajandist tegutsevas protestantistlikus õppeasutuses (Református kollégium). Luulet hakkas ta kirjutama juba varakult
