sünnivad tema viimastel eluaastatel taas ka rokokoo-vaimust kantud luuletused. Kirjanik Endre Illés on XX sajandi teisel poolel tõdenud (Illés 1985): „Csokonai on meie rokokoo. Kuid sellele ballile tema kutset ei saanud. Tema võis lipsata lõbutsejate hulka ainult tagatreppi pidi. Tema oli kinnimakstud muusik, lõbustaja, luuletaja, kelle käest telliti muusika, kompliment, õnnitlused, vaimukused, kelle sõnu kasutati armastust avaldades, kelle luulet-muusikat kasutati tantsides, kui väljavalitud naist emmati, kes lõbustustele ülluse andis, kuid kelle osaks polnud ei armastus ega lõbutsemine, ei idüll ega kutse. Isegi mitte lootus.”
Kui Mihály Csokonai Vitézi puhul võib öelda, et tal esineb kõrvuti rokokoolike elementidega ka klassitsismile, barokile ja isegi romantismile viitavaid ilminguid, siis Mihály Fazekasi (1766–1828) ja Ferenc Verseghy (1757–1822) loomingu kohta sobib öelda, et nende loomingus esineb ka rokokoolikke momente, ehkki mõlemad on Ungari kirjanduslukku läinud eelkõige valgustusaja kirjanikena. 1770. aastatel vahetus rokokoo Ungaris valgustusaja kirjandusega, kuid rokokoo-motiive leidus ungari luules veel kaua.
VALGUSTUSAJA KIRJANDUS
Valgustusaja ideed jõudsid mitmesuguseid teid pidi Ungarisse XVIII sajandi keskpaigaks. Oluline osa oli 1770. aastatel nende ideede levimisel Viini ungarlastest kaardiväeohvitseride seas. Sotsiaalselt toetusid valgustusaja ideed üha enam Viini vastu meelestatud keskaadlile ja väga kitsale kodanlikule haritlaskihile. Valgustusaja ideede levikut Ungaris mõjutas ka vabamüürlaste liikumine, mis 1742. aastast alates Viinist Ungarisse levides tõi kaasa vendlusidee ja liberaalsed-humanistlikud vaated. Esiplaanile kerkisid mõtted rahvusliku kultuuri õitsengust. Alates 1791. aastast õpetati gümnaasiumis ungari keelt, samast aastast alates tegutses Pesti ülikoolis ungari keele ettevalmistusosakond, arenes kirjanduselu, ilukirjandus iseseisvus, tegutsema asusid kirjanduskriitikud. Nagu teisteski Kesk-Euroopa riikides põimusid valgustusaja ideed ka Ungaris keele arendamise ja uuendamise liikumisega, kirjanikud mõistsid ohte, mis ähvardasid ungarlasi kui rahvast. Hakkas ilmuma esimene ungarikeelne ajaleht (Magyar Hírmondó, 1780) ja esimene kirjanduslik ajakiri (Magyar Museum, 1788). György Bessenyei, kes oli omaks võtnud John Locke’i vaated ja lugenud ka Voltaire’i, töötas välja ungari teadusliku seltsi alused. Aastatel 1790–1791 ilmusid sajad proklamatsioonid, mis rahvusliku arengu teid otsides levitasid ka valgustusaja ideid. Sotsiaalne ja ideeline areng tõi kaasa vabariigi loomisele suunatud vabadusliikumise (nn Ungari jakobiinide liikumist juhtis Ignác Martinovics). Selle lämmatamine 1795. aastal tähendas valgustusaja ühe etapi lõppu, kuid valgustusaja ideed elasid edasi (eriti vajab mainimist Ferenc Kazinczy ümber koondunud kirjanike tegevus). Keeleuuendus tagas tingimused kodanliku ühiskonna tekkeks ja kaasaegses tähenduses mõistetud rahvuse sünniks.
Ungari valgustusaega võib vaadelda kahe või kolme etapina. Kahe etapi puhul on esimene etapp aastatel 1772–1795, teine etapp aastatel 1795–1820/1825. Kolmeetapilise käsitluse puhul (Kelecsényi 2001: 89) eristatakse aastatel 1772–1790 ja aastatel 1790–1795 poliitiliste võimaluste alusel eri ajajärke, viimati mainitud perioodi nimetatakse vabariikliku liikumise (köztársasági mozgalom) aastateks. Kirjandusliku arengu seisukohast on siiski otstarbekas piirduda kahe etapiga. Võrreldes esimese etapiga, vähenes teisel etapil mõnevõrra kirjanduse avaldamine: kui 1790. aastal oli Ungaris 53 trükikoda ja avaldati 832 väljaannet, siis 1800. aastal oli trükikodasid ainult 39, väljaannete arv oli kahanenud 488-le. Stiilisuundadeks olid rokokoo, klassitsism ja sentimentalism, mis tihti isegi ühe kirjaniku loomingus põimusid.
Ungari valgustusaja tippteosteks peab ungari kirjanduskaanon György Bessenyei filosoofilisi ja hariduspoliitilisi teoseid, Ferenc Kazinczy tõlkeid ning memuaare, János Batsányi poliitilist luulet ja Mihály Csokonai Vitézi luulet.
Kaardiväelastest kirjanikud (testőrírók). Alates 1760. aastast Maria Theresia kaardiväe moodustanud ungarlastest aadlinoormehed tegelesid tihti ka kirjandusega. Neist kõige tuntum on György Bessenyei, kellele ungari kirjandusloos kuulub eriline koht: traditsiooniline kirjanduslugu (Toldy 1878: 176) seostab tema teoste ilmumise 1772. aastal uue perioodi algusega ungari kirjanduses ja isegi kaasaegse ungari kirjanduse sünniga.
György Bessenyei (1747–1811) tuli kirjandusse Maria Theresia kaardiväelasena. Valitsejanna jälgis noormehe saatuse kujunemist ning oli nõus, et „Ágise tragöödia” („Ágis tragédiája”, 1772) ilmuks pühendusega temale, mõni aeg hiljem sai György Bessenyei tänu valitsejannale õukonna raamatukoguhoidja koha. Esindanud peaaegu kümmekond aastat õukonnas protestante, vahetas ta viimaks usku – temast sai katoliiklane. Pärast Maria Theresia surma muutus endise kaardiväelase olukord ebakindlaks ja ta kolis tagasi perekonna maavaldustesse. Kui ta 1804. aastal sai teada, et tsensuuri tõttu ei saa ta kirjutatud teoseid avaldada, pani ta sulepea käest. Vahetult enne surma kinkis György Bessenyei oma käsikirjad Ungari Rahvusmuuseumi raamatukogule. György Bessenyei sängitati mulda ilma kirikliku matusetalituseta.
Täpselt pole teada, millal ta kirjutama hakkas, sest 1772. aastal ilmus temalt korraga neli köidet: kaks tragöödiat – „László Hunyadi tragöödia” („Hunyadi László tragédiája”) ja „Ágise tragöödia” („Ágis tragédiája”); Alexander Pope’i „Essay on man” tõlge (tehtud küll tõenäoliselt mõne prantsuskeelse tõlke alusel) ja rokokoolikus luulevormis ülevaade Prantsusmaa uue saadiku hertsog Rohani austuseks korraldatud nn Eszterházy meelelahutustest. Esimeste köidete lisana on avaldatud ka tema varasemad värsid, millest huvi pakuvad György Bessenyei mõtted vaimust kui keha orjast, kirjanik seostab selle Jumala tahtega. Tema mõlema tragöödia tegevus toimub õukonnamaailmas, kus õelate nõunike salakavalus ajab valitseja tülli heade alluvatega. Ületamatu kaugus alluvate ja valitsejate vahel on sangarite traagilise saatuse põhjuseks. „Ágise tragöödia” onüks enam tõlgendatud teoseid ungari kirjandusloos. Ehkki tegemist on raskepärastes aleksandriinides kirjutatud teosega, avaldab see lugejale veel tänapäevalgi teatud mõju. 1777. aastal ilmus György Bessenyei komöödia „Filosoof” („Filosófus”).
Szidalisz on rikas kapriisne tütarlaps, kes mehed eemale peletab – ta arvab, et need jahivad üksnes tema vara. Tütarlaps igatseb leida mõistvat kaaslast, kelle kõrval ta saaks säilitada oma isikliku sõltumatuse. Tänu Angyélikale märkab ta viimaks teist üksildast – Parméniód, kes loeb filosoofide teoseid, mõtiskleb elu mõtte üle, analüüsib eri ajajärkude õppetundide ja suurte isiksuste rolli üle, põlgab salongide sära, tühja lobisemist. Naise ja mehe suhteid suudab mees ette kujutada ainult täieliku võrdõiguslikkuse tasandil, kuid ta ei loodagi leida samamoodi mõtlevat naist. Kui noorem õde Angyélika viimaks ta silmad avab, avaldab ta kirjas kohe Szidaliszile armastust ja palub veidi hiljem ka tema kätt.
„Filosoofi” üks olulisemaid dilemmasid on harituse ja harimatuse suhe, suhe raamatuga (mõlemad peategelased küsivad raamatut juba esimeses stseenis). Väga rikas on moele ja riietusele viitavate seoste süsteem. Ungari kirjandusteadus on juhtinud tähelepanu koomilise rõhutamiseks kasutatud kommunikatsioonisegadustele teose tekstis, mis annab tunnistust sellest, et György Bessenyei märkas ühtse kirjakeele puudumist ja selle olemasolu vajalikkust (Nagy 2000a: 347–352; Nagy 2000b: 19–36).
„Filosoofi” dilemmad viisid kirjaniku programmi sõnastamiseni, täpsemalt määratledes haridus- ja kultuuriprogrammi loomiseni. Väga tihti tegi ta seda proklamatsioonides. Kirjanik formuleeris väga täpselt oma mõtted proklamatsioonis „Ungarlus” („Magyarság”, 1778): kui varasemas ungarlaste maailmas oli vaja mõõka, siis nüüd oli hoopis enam vaja teadust. Teadusega kaasnes ka keeleprogramm: Minden nemzet a maga nyelvén lett tudós, de idegenen sohasem ‘Iga rahvus on saanud oskajaks omas keeles, mitte kunagi võõras keeles.’ Teadus on György Bessenyei puhul üsna lai mõiste, mille raames ei saa eristada ilukirjandust, filosoofiat ja eri teadusvaldkondi. György Bessenyei rõhutas vajadust kujundada aadelkond, kes saavutab tulemusi tänu teadmistele.
