inimene. Oh teie, kelle süda on igavesse kurbusse tardunud, näete, te lootustel tulnud on ootamatult rõõmupäev. Tõe kiired tungivad pimedusest läbi, langevad kokku ebausu jäledad altarid, aastasadu mis pimeduspuusliku veres on ujunud. Üles tõusnud on kuulsusrikas rahvas, tal kaks maailma on lunastada, juba ta ahelatest vaba sangari käsi näitab, mida võib teha rahvas, kui tahab. Allasurutud põliseid inimõigusi maksma pannes puuslikud lükatakse põrmu; ja ühiseid vaenlasi põrgusse surudes meile ulatatakse embavad käed: „Tõusku moraal jumaldatavale troonile, rahvad, riigid, kummardage ta ees. Mõistus, õiglus, tõde, seadus ja võrdsus, valitse meie keskel, ja sina, sa õnnistatud vabadus!”
Maakera võpatab neid sõnu kuuldes ja näeb, kuidas saabub ammu oodatud tund. Põrmu tallatud inimsoo luudest ehitatud troonid värisevad. Hirmus vaatavad vastu oma lähenevale saatusele verd ihkavad kroonitud mõrtsukad, need, kelle ühest viipest või sõnast veel äsja piisas sadade tuhandete surmaks, kelle jaoks mitmete suurte linnade tulekeeltes hukkumine oli justkui sipelgapesa häving.
Muutu paremaks, nukker meel, maailm uueks saab, ja enne veel, kui sajand lõpule jõuab./
László Szentjóbi Szabó (1767–1795) elu- ja loomingutee jäi lühikeseks: 1795. aastal mõisteti ta surma, mis asendati küll vanglakaristusega, kuid poeet suri peagi Kufsteini vanglas. Mitmed tema laulud on viisistatud, mõned neist levisid rahvalauludena. Ferenc Verseghy (1757–1822) loomingus leiame nii rokokoolikke laule kui ka valgustusaja ideedest kantud didaktilisi luuletusi, grammatikaõpikuid ja keeleteaduslikke uurimusi, riimisõnastiku. Esimesena tõlkis ta ungari keelde „Marseljeesi”, esimesena tõlkis ta ungari keelde ka kreeka keelest Aischylose „Aheldatud Prometheuse”.
Valgustusaja ideed leidsid kõige täiuslikuma poeetilise lahenduse Mihály Csokonai Vitézi luules. Poeet oli esimene, kes avas ungari poeesia mitte ainult ideede, vaid ka kunstilise väljenduslaadi mõttes suure maailma poole. Tegemist on tõeliselt kosmopoliitilise suhtumisega. Luuletaja vormielement on tavaliselt paarisriimi kasutav 12-silbiline rida.
Luuletuses „Marosvásárhely mõtted” („Marosvásárhelyi gondolatok”, 1793–1794) leiame Mihály Csokonai Vitézi võib-olla kõige nõudlikuma ajaloolis-filosoofilise kontseptsiooni. Poeet lähtub pantha rhei (kõik voolab) mõttest ja uurib pidevate muutuste põhjust. Algul on ta justkui nõus mehhaanilise materialismi ja Rousseau’ kultuuripessimismi põhimõttega – ajalugu on mõttetu ringkäik, küpsed tsivilisatsioonid on paratamatult määratud hukkumisele:
…
Tán nem is! ki tudja? egyszer megeshetik,
Hogy a Párizs helyét gonddal keresgetik
Trója és Babylon jövő tudósai,
S fókákkal pezsegnek London tört tornyai.
/Võib-olla mitte, kes teab, kord võib juhtuda, et hoolikalt Pariisi paika otsivad Trooja ja Babüloni tulevased teadlased ja Londoni purunenud tornides elavad hülged./
Edaspidi piirdus luuletaja siiski pigem hoiatustega ohu suhtes, millega barbaarsus kultuuri vahetpidamata ähvardab. Poeet visandas tsivilisatsiooni maailmapildi: metsik võitlushimuline ida, vaikselt unine lõuna, kus pruuni nahaga rahvas vedeleb ja nälgib või varastab, tapab. Põhi, s.o Euroopa, on paik, kus inimene hakkab muutuma inimeseks. Rahvaste vabaduse ja rikkuse kõrval on aga ka orjus ja viletsus. Põhjus on poeedi meelest harimatuses.
Mihály Csokonai Vitéz paigutab Ungari ja Transilvaania kultuuri äärmiseks vahitorniks pimeduseookeani kaldal:
Rajta, nemes lelkek! álljunk ki a gátra,
Már Európában csak mi vagyunk hátra,
Hívnak magok után a többi nemzetek:
„Magyarok! derék nép! mit késtek? jőjjetek!
/Üllad hinged, seiskem tammile, Euroopa serval oleme veel ainult meie. Teised rahvad kutsuvad meid: ungarlased, tore rahvas, mida te venite, tulge!/
Poeedi visioon lõppeb optimistlikult:
Törjük az akadályt, mellytől nem mehetünk,
S mind az emberiség kertébe sietünk.
/Purustagem tõkked, mis minna ei luba, ja rutakem inimkonna aeda./
Luuletus „Konstantinoopol” („Konstancinápoly”, 1794) toetub Voltaire’i keskaega purustavale optimistlikule ratsionalismile. Poeet kirjeldab Idamaa värvikust, siis ironiseerib islami üle – sellega võiks ka kõige usutruum kristlane nõus olla. Tegelikult räägib Mihály Csokonai Vitéz usufanatismist ja viitab maise võimuga läbipõimunud kirikule, kes masside viletsuse arvel on ehitanud katedraale. Usufanatismi kriitika on kohati väga terav:
…
Ollyan nagy érdem-é egy-két liturgia,
Hogy az ember azzal lehet Isten fia?
/Kas need üks-kaks liturgiat on siis selline väärtus, millega saab Jumala pojaks?/
Luuletus lõpeb ennustusega uuest maailmast, kus väärtusi jagatakse õiglaselt:
A szeretet lelke a főldet betéli,
S az ember az embert ismét megöleli.
/Armastuse vaim täidab maa ja inimene taas embab inimest./
Ja et keegi ei arvaks, et jutt on islamist, mainib Mihály Csokonai Vitéz kirikukelli ja reedest paastu, mis teatavasti iseloomustavad pigem ristiusku.
Luuletus „Õhtu” („Estve”, 1794) algab pika ja keerulise looduskirjeldusega:
A napnak hanyatlik tűndöklő hintaja,
Nyitva várja a szép enyészet ajtaja.
Haldokló súgári halavánnyá lésznek,
Pirult horizonunk alatt elenyésznek.
Az aranyos felhők tetején lefestve
Mosolyog a híves szárnyon járó estve;
Melynek új balzsammal bíztató harmatja
Cseppecskéit a nyílt rózsákba hullatja.
/Päikese hiilgav kaarik langemas, avatult ootab kauni möödaniku uks, surevad kiired kahvatuvad ja punetava horisondi alla kaovad. Kuldseks värvitud pilvedelt naeratades puistavad kastepiisad palsamit avanenud roosidele./
Tavaelemendid on põimitud läbi tunnetega (vrdl sentimentalism):
Késsél még, setét éj, komor óráiddal,
Ne fedd bé kedvemet hideg szárnyaiddal:
Úgyis e világba semmi részem nincsen,
Melly bágyadt lelkemre megnyugovást hintsen…
/Ära tule veel, tume öö oma süngete tundidega, ära varja mu tuju oma külmade tiibadega, nagunii pole mul selles maailmas mingit osa, mis mu väsinud hingele rahu annaks./
Luuletuse teine pool sisaldab ülikibedat sotsiaalset kriitikat, mille aluseks on mõte – inimene on looduse harmoonia rikkunud eraomandiga:
Az enyim , a tied mennyi lármát szűle,
Miolta a miénk nevezet elűle.
/Kui palju kära on teinud minu oma ja sinu oma sellest peale, kui meie oma kadus./
Tegelikult
