Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ivar Sinimets

      Az erdők tilalmas korlát közt állanak,

      Hogy bennek az urak vadjai lakjanak;

      A vizek a szegény emberekre nézve

      Tőlök munkált fákkal el vagynak pécézve.

      /…sest juba luhad ja põllumaad on piiratud, metsad keelualad, veed on vaeste eest nende enda töödeldud puudega lahutatud./

      Luuletaja tunnetab lahutamatust loodusest:

      /Sa õnnistatud loodus, mul oled ainult sina, sinult olen saanud valdused, kus olen igavene omanik, kuna sinu läbi olen sündinud inimeseks./

      Luuletust „Matuselaul” („Halotti versek”, 1804) tuntakse võib-olla rohkemgi pealkirjaga „Hinge surematusest” („A lélek halhatatlansága”). Viimast pealkirja on kasutatud esimest korda alles 1844. aastal, ehkki Csokonai ise on sissejuhatuses kirjutanud valivat aineks hinge surematuse. Tegemist on Lajos Rhédey abikaasa matusteks 15. aprillil 1804 tellitud tööga (Vargha 1974: 334). Mihály Csokonai Vitéz vaatleb hinge surematust ka teoloogiliselt poolelt ja jõuab siis järeldusele: jumaliku tõe ja headusega ei sobi kokku, et see, kes elu ja mõistuse on andnud, selle ka lõplikult tagasi võtaks. Taolise mõttekäigu tõestamiseks toob ta esile rohkesti kahtlusi, näiteks valgustusaja tõdemuse, et uske on palju ja need on relatiivsed. Tema vaadetes näeme meeleheite äärel oleva inimese iha religiooni järele. Kuid see probleem pole keskne. Tegelikult on tegemist monumentaalse ülevaatega inimeste maailma hädadest-viletsustest. See on mõtisklus inimese kohast, rollist ja kutsumusest universumis ning ühiskonnas. Tulemus on nukravõitu. Mihály Csokonai Vitézi pessimism on Rousseau-maiguline (Julow 1975: 213). Rousseau’ meelest oli inimene algselt hea ja õnnelik, tsivilisatsioon on ta ära rikkunud. Csokonai lisas: inimese seisund iseeneses sisaldab disharmooniat, õnnetuks olemist, igipattu. Inimesed, kahejalgsed loomad, on õnnetumad kui neljajalgsed, kes elavad loodusega harmoonias, nad vähemasti ei tea, et on määratud hukkumisele. Inimese on teadmine ja lootus määranud igavesele piinale ja see teadmine omakorda sünnitab pattu (loomad seda ei tunne). Patt on Csokonai kontseptsiooni järgi sotsiaalse iseloomu ja päritoluga. Csokonai süüdistab sellest johtuvalt despoote, karistamatult nautlevaid rikkaid ja võimsaid. Hetkeks on siiski lootust: poeet tõstab välgust tule süüdanud ürginimese inimliku väärikuse ja humaanse võimu prometeuslikuks sümboliks ja avab siiski nii oma teose võimalikule õnnelikule tulevikule. Sellise valgustusaja kõige puhtama ideega lõpeb Mihály Csokonai Vitézi elutöö (matustel sai poeet külma ja suri peatselt ka ise).

      Klassitsism. Ungari klassitsismi puhul võib eristada kahte lainet. Esimene laine (pärast 1780. aastat) ei olnud seotud Lääne-Euroopa klassitsismiga. Inspiratsiooni saadi antiikautoritelt, suur osa oli rooma autorite õppimisel-õpetamisel koolides. Tulemuseks oli vältelise värsisüsteemi kasutuselevõtt ka ungari keeles. József Rajnis, Dávid Baróti Szabó ja Miklós Révai moodustasid nn klassitsistliku triaadi (klassicista triász). Nii nemad kui ka neile järgnenud ja andekam Benedek Virág pidasid lugu valgustusaja ideedest. Erilise tähtsusega oli nende jaoks rahvuskeel. Teine laine esines Ungaris aastatel 1800–1820. See on juba tugevasti seotud Winckelmanni antiigikultuse ja esmajoones Goethega. Ferenc Kazinczy vaatas ühekülgselt klassitsismi esindajaks peetud Goethele kui oma eeskujule. Tema puhul pole enam tegemist poeetikareformiga, vaid Euroopa klassitsismi esteetiliste ning eetiliste ideaalide toomisega Ungarisse. Samal ajal segunes Ferenc Kazinczy ringkonnas klassitsism sentimentalismi saksa variandiga. Dünaamilisus ja fantaasia iseloomustasid klassitsismi teise laine suurimat poeeti Dániel Berzsenyit. Klassitsism avaldas tugevat mõju ka romantismi esindajatena tuntud Ferenc Kölcseyle ja noorele Mihály Vörösmartyle (vt Romantismiaja kirjandus).

      XVIII sajandi keskpaigast sai alguse ungari kirjanduse üks olulisemaid uuendusprotsesse, mida võib nimetada luulevormide uuendamiseks. Selle käigus kujunes välja vormivõtete struktuur, mida ungari luule kasutab tänaseni. Loomulikult oli ungari luulel vormivahendeid ennegi, kuid sisuliselt oli tegemist nn ungaripärase luulevormiga (magyaros verselés), mis oli korraga liiga komplitseeritud ja samas liiga lihtne, sest värsist tegid värsi ainult riim ja takt. Ehkki vormide uuenemisega kaasnesid vaidlused, on iseloomulik, et vaidlused polnud traditsioonilise lähenemisviisi ja uuendamise pooldajate vaidlused, vaid hoopis uuendajate endi vahelised vaidlused. Vähe on poeete, kes oleksid ühemõtteliselt kaitsnud traditsioonilisi vorme. Ungari värsikultuuri uuenemise alus oli emakeelse kirjanduse prestiiži kasv, seda ka kiriku esindajate seas. Kuid kuna kiriku kirjanduskultuur ei olnud esialgselt ungarikeelne, siis püüti ladina keele kaudu omandatud vorme rakendada ka ungari keele võimaluste puhul. Esimesed teoreetilised käsitlused pärinevad 1760. aastatest, 1770. aastatel jätkus töö ja 1780. aastatel sattus luule uuendamine juba kirjanduselu keskmesse. Praegu distantsiga seda perioodi analüüsides ei köida tähelepanu mitte enam niivõrd konkreetsete luuletajate looming, vaid innustus, mis luuleuuendust kui protsessi tervikuna iseloomustab. Tihti oli poeetika vahendite süsteem olulisem kui sõnum ise, seda ka kriitikute tarvis. Kriitika tähendas tollal tavaliselt teise luuletaja kriitikat värsiõpetuse praktika ja teooria kohta. See puudutas luuletajaid sügavamalt kui ainult ühe või teise teose analüüs.

      Ajastu koolisüsteemi ja suures osas ka kogu kultuurielu keel oli XVIII sajandi teisel poolel endiselt ladina keel. Kirjandusega tegelevad inimesed alustasid tavaliselt kirjutamist koolis ja polnud sugugi kindel, et nad seda edaspidi ungari keeles jätkaksid. On mõistetav, et kõigepealt püüti ungari keelde üle tuua klassikalises luules kasutatud välteline värsisüsteem.

      János Sylvester oli juba 1541. aastal kirjutanud, et in linguam Hungariam versus omnis generis scribere post Graecam et Romanam on võimalik ja oma väidet ka luulenäidetega illustreerinud. Kuni valgustusajani oli seda võimalust siiski harva kasutatud, aga alates 1760. aastast olukord muutus ja 1770. aastatest peale hakati sellist võimalust palju kasutama. Oma osa võib olla vältelise värsisüsteemi levikul ka jesuiitide ordu lagunemisel, mis tõi kaasa kirikuharitlaste huvi pöördumise rahvuskeelse kirjanduse poole. Selles protsessis mängisid erilist rolli kolm isikut (kellest kaks olid samuti olnud jesuiidid): Dávid Baróti Szabó, Miklós Révai ja József Rajnis.

      Dávid Baróti Szabó (1739–1819) oli luuletaja, kes avaldas Kassas esimese luulekogu „Kolm raamatut uues värsimõõdus luuletusi” („Az új mértékre vett külömb-külömb verseknek három könyvek”, 1777), kogu kirjutamisel oli kasutatud eranditult klassikalist värsimõõtu.

      Kvantitatiivselt moodustavad tema loomingus suurema osa tõlked (Vergilius, Milton, Vanière), ungari luulelukku on ta siiski läinud eelkõige mainitud köitega. Ka tema luules tuleb esile ungari keele ohustatud olukord, ohu vastu pakub ta kirjanduse arendamist. Ise ta küll ei seostanud oma luule kirjutamise alustamist jesuiitide ordu laialisaatmisega 1773. aastal, kuid siiski on üllatav, et poeedina nii hilja alustas. Igas ungari luule antoloogias on tema luuletus „Murdunud pähklipuule” („Egy ledőlt diófához”), mida mõned kirjandusteadlased peavad küll valgustusaja vastaseks luuletuseks, kuid siiski ei saa teda läbi ja lõhki konservatiiviks pidada. Maailmavaatelis-poliitilised küsimused olid tema jaoks lihtsalt teisejärgulised – kirjandusest ja keelest joobumise kõrval. Ja see joobumine avaldas (ja avaldab) lugejale mõju. 1777. aastal pöördus ta noorte poole luuletusega „Ungari noorsoole” („A magyar ifjúsághoz”):