väljendas vajadust teaduse saavutusi tutvustada ka laiemale ringile, võimalik olnuks see korrastatud keele abil. Keele uuendamist peaks korraldama teadlaste ühing akadeemia. Autori nimeta alles aastal 1790 ilmunud uurimus jäi viimaseks György Bessenyei eluajal ilmunud kirjutiseks.
Pärast üksindusaastaid Ida-Ungaris kirjutas György Bessenyei 1804. aastal lisaks mõnedele filosoofilistele teostele romaani „Tarimenesi reis” („Tariménes utazása”).
Muinasjutulise Menédia aadlinoormees Tariménes läheb koos oma kasvatajaga, targa Kukumedóniásiga reisile, et otsida vastuseid seaduste ja uskude paljususest johtuvatele küsimustele. Kõigepealt külastatakse eremiidist teadlast Kantakucit, siis minnakse Totoposzi maale, kus kuninganna Arténise alamad õnnelikult elavad. Tark õukonnanõunik Trézéni viib koos metslasest Kirakadesega Tariménesi võimalikult paljudesse paikadesse, et ta tutvuks kõigi usu- ja kodanikuinstitutsioonidega. Ehkki minevikust on säilinud veel palju üleelatud õuduste jälgi, viivad kuninganna ja riiki juhtivad nn siledanahksed (aadlikud) ellu reforme nn karvaste (talumehed) saatuse kergendamiseks ning omavahel rähklevate usulahkude talitsemiseks. Naaberriigi despootliku valitseja Buszorkámi sõjaähvardustest saadakse jagu ennetava sõjakäiguga. Romaani nimikangelane võidab viimaks ilusa Tomirisi armastuse ja naaseb koos temaga kodumaale.
Tariménes on filosoofilise romaani kangelane, oluline pole nii väga tema kujunemine, rõhk on pigem kangelasega toimuvatel sündmustel. Romaanile on omased ka teatud didaktilised jooned.
Nn kaardiväelastest kirjanike hulka kuulusid veel Sándor Báróczy (1735–1809), ungari keele kaitseks kirjutatud dialoogivormis proklamatsiooni „Kaitsmisele kuuluv ungari keel” („A védelmeztetett magyar nyelv”, 1790) autor, samuti Ábrahám Barcsay (1742–1806), suurepärane prantsuse kirjanduse tundja.
Vabariikliku liikumise ajastu kirjanikud. Neist tuntuim on János Batsányi (1763–1845), esimesi kodanlaseperekonnast pärit ungari poeete. Tema oli üks neist, kes hakkas välja andma kirjanduslikku ajakirja Magyar Museum. Alates teisest numbrist toimetas János Batsányi ajakirja üksinda. Jakobiinide liikumises osalemine tuli lunastada vanglakaristusega, viimased aastakümned elas János Batsányi võõrsil, eemal Ungari kirjanduselust. Poeedi võõrsil elatud elu äärmiselt huvitava postmodernistliku käsitluse leiab 2006. aastal ilmunud László Mártoni romaanis „Minerva peidupaik” („Minerva búvóhelye”). Ungari kirjandusele nii iseloomulik (kirjandus)ajalooline romaan pakub avastamisrõõmu, äratundmisrõõmu, võimalust mõtiskleda ajaloofakti ja fiktsiooni kasutamisvõimaluste üle eri sajanditel.
Epigramm „Muutuste puhul Prantsusmaal” („A franciaországi változásokra”, 1789) üllatab tänapäevalgi oma kontsentreeritusega:
Nemzetek, országok! kik rút kelepcében
Nyögtök a rabságnak kínos kötelében,
S gyászos koporsóba döntő vas-igátok
Nyakatokról eddig le nem rázhatátok;
Ti is, kiknek vérét a természet kéri,
Hív jobbágyitoknak felszentelt hóhéri,
Jertek, s hogy sorsotok előre nézzétek,
Vigyázó szemetek Párizsra vessétek!
/Rahvad, maad, kes te koledas ikkes oigate orjuse valusais ahelais, kes te pole teid kirstu sundinud raudahelaid kaelast rebinud, ja ka teie, kelle verd loodus ihkab, teie, oma pärisorjade pühitsetud timukad, tulge ja nähke oma saatust tulevikus, pöörake oma valvsad silmad Pariisi suunas!/
Revolutsioonimeelsus viis János Batsányi valgustusajastu ideedest kodanlike reformide nõudmiseni, tervikliku ja jagamatu kodumaa mõisteni. Suur osa selles oli Johann Gottfried von Herderi ideedega tutvumisel. Ka Batsányi arvates toimub ajalooline areng progressi suunas, seda võib takistada ainult jõuga.
János Batsányi on ungari kirjanduse esimene luuletaja-revolutsionäär, kes oli oma tegevusprogrammi sõnastanud juba aastal 1783 luuletuses „Üleskutse” („Biztató”):
A hazáért élni, szenvedni, s jót tenni,
Ügye mellett önként s bátran bajra menni,
Kárt, veszélyt, rabságot érte fel sem venni,
S minden áldozatra mindenha kész lenni –
Barátom! oly dolgok, melyek az embernek
Dicsőség mezején oszlopot emelnek,
S melyekért (bár, míg élsz, sokan nem kedvelnek)
A jók sirodban is áldanak, tisztelnek.
/Kodumaa nimel elada, kannatada ja heategusid teha, tema nimel vabatahtlikult ja julgesti võitlusse minna, hoolimata ohust, hädast ja ikkest ning olla valmis igaks ohvriks –
mu sõber, need on asjad, mille eest mälestusmärk pärast kerkib, ehkki su eluajal sinust paljud teadagi ei taha, hauas ent head sind õnnistavad ja austavad./
Luuletuses „Prohvet” („A látó”, 1792) kuulutas poeet Prantsuse revolutsiooni mõjul maailma uuenemist ette juba lähitulevikus:
Vidulj gyászos elme! megújul a világ,
S előbb, mint e század végső pontjára hág.
Zengj, hárfa! Hallgasson ma minden reája,
Valakinek kedves nemzete s hazája;
S valaki a magyar változó ég alatt
Még a szabadságnak híve s ember maradt.
Ó ti! kiknek szívek örök búba merült,
Ím, reménytek nem várt víg napja felderült;
Ím, az igazságnak terjednek súgári,
Dőlnek a babona fertelmes oltári,
Melyek a setétség fene bálványának
Annyi századoktól vérrel áradának.
Ama dicső nemzet felkelt, ím, egészen,
Mely a két világnak megváltója lészen,
S melynek már láncoktól szabad vitéz karja
Mutatja, mit tehet a nép, ha – akarja!
Az ember elnyomott örökös jussait
Délre hozván, porba veri bálványait;
S míg köz ellenségink poklokra süllyeszti,
Hozzánk, ím, ölelő karjait terjeszti:
„Álljon fel az erkölcs imádandó széki!
Nemzetek, országok, hódoljatok néki!
Uralkodjék köztünk ész, érdem, igazság,
Törvény s egyenlőség, s te áldott szabadság!”
A föld kereksége megrendül e szóra,
S látja, hogy érkezik a régen várt óra.
A letapodtatott emberi nemzetnek
Csontjaiból épült trónusok reszketnek.
Rémülve szemlélik közelgető sorsok
A vérre sóvárgó koronás gyilkosok;
Ők, kiknek még imént százezrek halála
Csak egy intésekben, egy szavokban álla;
S kiknek több nagy város tüzes leomlása
Oly vala, mint annyi hangyaboly romlása!
Vidulj, gyászos elme! megújul a világ,
S előbb, mint e század végső pontjára hág.
