leekides. Ei kunagi ole olnud sellist enesest jagusaamist kesk võitu! Pikapeale sain ma endast siiski võitu ja, võtnud pärja peast, andsin selle Rozaliale, öeldes:
„Selle oled pälvinud sina, oh ilus neitsi, sina tegid mu suudlused huultel nii magusaks.”
Tema aga võttis pärja ausasti vastu, ehtis sellega oma juukseid, ühe teise pärja aga, mis seni oli kaunistanud tema juukseid, vajutas Rozalia minu pähe. Ja see on pärg, mida ma kannan ja saan kandma kuni hauani, meenutamaks seda kaunist päeva, kuid veelgi enam – nagunii on pärg juba kuivanud, nagu sa näed – minu kadunud lootuste leinamärgina.
…
Ungari kirjanduses pole teist teost, kus rokokoolik elutunnetus oleks nii terviklik, vaatamata sellele, et teoses on lõik, mis viitab juba kaugemale. Mihály Csokonai Vitéz räägib sellest, kuidas ülikute aiad kahvatuvad vaba looduse ees, kus kangelanna Rozalia pajude varjus puhkab. Rokokoo kunstlikus maailmas on seega juba Rousseau’d lugev iseteadlik kodanlane. Tuletagem meelde: rokokoo sotsiaalse pinnase on loonud õukonnaaristokraatia ja suurkodanluse järk-järguline kokkusulamine. Ungari tingimustes võis see tähendada materiaalselt põhjaläinud keskaadli abiellumist rikka kodanlasega. Nii on mõistetav, et rokokoos on koos nii küüniline hedonism ja nihilism kui ka kodanlik kainus, reaalsusega silmitsi olemine ning iroonia igasuguste pooside ja jäiga etiketi suhtes. Viimane selgitab, miks tekib rokokoo raames tihti üsna obstsöönne suund. Ka maailmakirjanduses pole valgustajastu suured, nagu Voltaire ja Diderot, häbenenud kirjutada rokokooelementidega lausa pornograafilisi teoseid (Ungaris on selle vasteks Debreceni üsna robustne tudengiluule).
1793. aastal pani Mihály Csokonai Vitéz kirja oma ars poetica luuletuses „Lõbusa meelega poeet”(„A vidám természetű poéta”):
Sírhalmok! Gyász temetőkertek
Mellyek örökös setétség
S szívet borzasztó csendesség
Mostoha keblében hevertek,
Ti bús melankóliának
Setétes vőlgyei!
Hol szomorú Múzsájának
Áldozott Hervey.
Itt az érzésnek minden neme
Még az élőben is meghal.
Füle csak csendességet hall,
A semmitől írtódzik szeme,
A ciprus a hóld fényjénél
Árnyékát mutatja.
Egy sírból kitántorgott szél
Bágyadtan mozgatja.
Szörnyű környék! mellyhez a lélek,
Fantáziáin repűlve,
Irtódzással megy s réműlve,
Félhóltan hátrál vissza vélek.
Szörnyű környék! kérkedj bátor
Bús lantú Youngoddal:
Isten hozzád, gyászos sátor!
Komor ánglusoddal.
Mások irtóztató énekkel
Bőgessék bús obojjokat
És siralmas nótájokat
Jajgassák keserves versekkel;
Kerítse szürke Hesperis
Gőzölgő fejeket:
Én nem óhajtom egyszer is
Követni ezeket.
Nékem inkább olly koszorú
Kösse felkent fejemet,
Mellynek színe nem szomorú,
S múlatja a szebb nemet:
Ezt a vidámabb Múzsáknak,
A mosolygó Gráciáknak
Fűzzék öszve rózsaszínű újjai,
Élesszék fel ambróziás csókjai.
Nem kell ciprus, mellyel Racint
Tisztelte Melpómene,
Apró viola s hiacint
Bár hajamon fénylene:
Apró és kék tőlcsérjei
Ollyak, mint szépem szemei.
Ez kell nekem. – Homlokomat ne érje
Shakspeárnak akónitos fűzerje.
Így veszem fel víg lélekkel
Gyengén rezgő lantomat,
S majd kedvesem egy énekkel
Lelkesíti húromat,
Míg leng az estvéli szellő
Szárnyán egy nektárt lehellő
Rózsában a kis szerelmek megszállnak
És mennyei hármóniát csinálnak.
Szívünk elolvadt részeit
Élesztjük új dalokkal,
Pauzák únalmas idejét
Édesítjük csókokkal.
Ah! a híves esthajnalon
Így alszunk el egy szép dalon,
S énekünknek végső bágyadt szózatja
Az andalgó vidéket elaltatja.
/Hauakünkad, leinavad kalmistud, kes te igaveses hämaruses ja südant tarretava vaikuse rinnal olite, te nukra melanhoolia tumedad orud, kus kurvale Muusale tõi ohvreid Hervey.
Siin suri isegi elaval igasugune tunne, ta kõrvad kuulsid üksnes vaikust, silmad pelgasid mittemiskit. Küpress heidab kuuvalgel varju, ühest hauast väljatuikunud tuul liigutab teda väsinult.
Hirmus paik, kuhu hing läheb fantaasiates lennates hirmu õudusega, poolsurnult tuleb ta tagasi. Hirmus paik, kiitle oma julge kurva lautoga Youngiga: jumalaga, leinav telk sünge ingliga.
Teised pangu õudustäratava lauluga kõlama kurvad oboed ja leinaviisid, hädaldage kurbade värssidega. Hall Hesperis las otsib auravaid päid, mina ei soovi neile korrakski järgneda.
Minu pead ehtigu pigem selline pärg, mille värv pole kurb ja lõbustab kaunimat sugu, selle põimigu lõbusamate muusade ning naeratavate graatsiate roosavärvilised sõrmed, elu puhugu neile sisse need ambroosiamaitselised suudlused.
Pole vaja küpressi, millega Racini ehtis Melpomene, pigem oleks mu juustel pisike levkoi ja hüatsint, tema väiksed ja sinised õied on kui mu kallima silmad. Seda vajan ma, mu laupa ärgu ehtigu Shakespeare’i pärg.
Nii võtan lõbusal meelel kätte veidi väriseva lauto ja mu kallim vaimustab minu keeli lauluga, õhtuse tuule tiivul nektari järgi lõhnavas roosis maabuvad väikesed armastused ning loovad taevaliku harmoonia.
Südamete sulanud osad äratame üles uute lauludega, pauside igava aja muudame magusamaks suudlustega. Loojangul nii uinume kauni lauluga ja see laul uinutab magama ka suikuva ümbruse./
Poeet heidab kõrvale sentimentalismi luule kahvatu valu ja surmakultuse, osutades täpselt selle rekvisiitidele: kalmistule, pimedale ööle, melanhooliale, kuule, hauast kerkivale tuulehoole jne. Ta loobub traagilisest elutunnetusest ja viib õnnelootused sellisesse õhulisse kunstlikku maailma, kus lauto heliseb väljaspool aega, kus roosist hõngub nektarit, kus kunagi ei saa otsa suudlused ja igavene harmoonia. Ja see ongi puhas rokokoo, Mihály Csokonai Vitézi suust kõlab see usutavalt, sest tegemist on porri takerdunud hinge nostalgiaga.
Oma
