on. Ilma seadeldiste ja tööriistadeta ei suudaks ta oma ülesannetest jagu saada. Aga õnnelikuks teeb teda siiski see, kui ta töötab teiste teenistuses hea tujuga.”
Legendi juurde tuleb 1930. aastal sündinud kirjanik Miklós Rónaszegi tagasi veel ka hiljem. 2003. aasta algul ilmus temalt ajakirjanduses veste pealkirjaga „A symphonia”(Rónaszegi 2003). Kirjanik keskendub sellele, mida see symphonia võis tähendada ja miks jumalasulased naersid. Ta jõuab nukravõitu tulemusele, et kuna keskajal võis symphonia tähendada ka muusikariista, siis võisid kaks munka naerda ungarlaste üle, kel polnud teist muusikariista kui veskikivi.
XI–XII sajandil eksisteeris paganliku iseloomuga muinasluule paralleelselt uue kristliku kultuuriga. XIII sajandi keskpaigaks oli kristlik kultuur koos ladinakeelse kirjatraditsiooniga aga muutunud juba nii tugevaks, et muinasluule jäi lõplikult tagaplaanile. Teatud osa muinasluulest hävis, osaliselt elas see edasi talupojakultuuris, teatud osa mugandus kristliku kultuuri osaks (nagu ka töölaul legendis Pühast Gellértist). Kangelaslaulud elasid ristiusu esimesel perioodil edasi ja on säilinud enamasti kroonikates. Neist pole säilinud paraku ainsatki autentset varianti.
KESKAJA KIRJANDUS
Kultuuri areng keskajal oli Ungaris – nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides – seotud eelkõige kirikuga, kirikukeskused olid ühtlasi kultuurikeskused. Ehkki reaalsetest poliitilistest kaalutlustest lähtudes orienteerus Ungari lõpuks Roomale, olid Ungaril suhted head ka Bütsantsi ja Kiievi-Venemaaga. Püha István kutsus Ungarisse benediktlased, kes rajasid aastal 996 esimese kloostri Ungaris – Pannonhalma. Esimene tsistertslaste klooster rajati aastal 1142. Seda perioodi iseloomustab Ungaris prantsuse kiriku mõju (eriti märgatav on prantslaste mõju arhitektuuris), mis kestis tatarlaste kallaletungini, so XIII sajandini. Veidi hiljem hakkas kultuurikeskuse rolli täitma ka õukond, mis algselt asus Esztergomis. Pärast 1350. aastat vähenes kiriku kui kultuurikeskuse mõju märgatavalt. Tekkisid ülikoolid: Pécsis (1367), Óbudas (1395) ja Pozsonyis (1467), mis tegutsesid küll ainult lühikest aega.
Kloostrites tekkisid esmajoones liturgiliste vajaduste rahuldamiseks käsikirjade kogud. XI sajandi lõpul aastal 1093 oli Pannonhalmas juba 80 käsikirja. Käsikirjade arvu suurendamiseks loodi kloostritesse skriptooriumid. Arvatakse, et juba Püha Istváni ajal kirjutati Ungari kloostrites ümber mitmeid koodekse, mis pole paraku siiski säilinud. Esimesed säilinud ladinakeelsed tekstid Ungaris on Garamszentbenedeki kloostri liturgilise missaraamatu üksainus leht XI sajandist, missatekste sisaldav „Hahóti koodeks” („Hahóti-kódex”) aastatest 1060–1080 ja Győri piiskopi rituaalikirjeldustega „Hartviki agenda” („Hartvik-agenda”) aastatest 1090–1100. 1083. aastal kirjutatud ladinakeelse luuletuse ühes stroofis ilmub ungari kirjandusse esimest korda riim.
Keskaja tekstile on iseloomulikud järgmised jooned:
1. tekst koosneb teisenditest (autoriseeritud variandid hakkavad tekkima tavaliselt alates XVII sajandist), sest
2. – käsikirju kirjutatakse ümber (teisendid on täheldatavad igal tasandil, kõige enam foneetilisel tasandil), mis toob kaasa grafeemilise mobiilsuse;
3. – tekstid on nii kontsentreeritud, et neis on muutuse, ümberkirjutamise võimalus;
4. kiri ja tekst diferentseeruvad alles trükkimise tekkega, ilmub autor kui teksti omanik;
5. tekib korrektuur kui institutsioon, sellega seoses kaob teksti mobiilsus (vrd arvutitekst, kus vigu – teisendeid – on palju enam).
Keskajal võib Ungaris eristada ladinakeelset ja ungarikeelset kirjandust. Ladinakeelse kirjanduse kõige olulisemad žanrid on õpetused, legendid, hümnid, kroonikad ja palved.
Õpetused. Ungari kirjanduse hulka pole kombeks lugeda nende kirikutegelaste Ungaris kirjutatud töid, mis autorite loomingu ühe osana olid küll Ungaris kirjutatud, aga mõeldud mitteungarlastest lugejatele. Kõige kuulsam sellistest autoritest on kahtlemata piiskop Gellért (†1046, praegu tuntud Püha Gellértina), kes on kirjutanud Ungaris mitu pühakirja seletavat teksti. Säilinud nendest on ainult tema „Mõtisklus kolme noormehe laulust”(„Deliberatio supra hymnum trium puerorum”, 1046). Gellért käsitleb selles kolme tulisesse ahju heidetud noormehe lugu.
Ungari kirjanduslookäsitlused algavad tavaliselt Püha Istváni „Õpetuste raamatuga prints Imrele” („Libellus de institutione morum ad Emericum ducem”). Autor ei ole loomulikult kuningas ise. Sisuliselt riigiõigusliku teose sündi on seostatud Püha Gellérti nimega, kuid XX sajandi uurimused näitavad, et seostamine on ekslik („A magyar irodalom története I”.1964: 53), tegelik autor võis olla keegi sakslasest munk. Üheselt ei ole võimalik väita, et teos on üldse pandud kirja kuningas István I eluajal, kuna mõned sisulised momendid viitavad hoopis kuningas Endre I ajale. Teos koosneb kümnest lühikesest peatükist, mis käsitlevad Ungari valitseja ülesandeid. Lisaks riigi valitsemise kunstile on üsna suur roll religioonil. Paljurahvuselise riigi valitsemiseks vajalikud meetodid on sõnastatud kujul, mis pole kaotanud aktuaalsust ka tänapäeval (Nemeskürty 2000: 16). Teos jätab tänu perekondliku jutuajamise vormi kasutamisele küllalt vahetu mulje. Autor on kasutanud riimilist ladina proosastiili. 2002. aastal ilmus ladinakeelsest teosest uus tõlge. János Bolloki ungarikeelne variant lubab nii mõndagi näha uues valguses, nii on József Vekerdi söandanud uue tõlke alusel väita, et kümnest peatükis kolm on sõnastanud siiski István ise (Vekerdi 2002: 65).
Legendide ülesandeks oli tuua tõendeid pühakutega seotud imede kohta, jäädvustada nende elusündmused ja anda kasvatusliku iseloomuga tekste lugemiseks (eelkõige) kloostrielanikele.
Esimene neist, legend pühade eremiitide Zoerardi ja Benedeki elust ja märtrisaatusest, pärineb umbes aastast 1065. Selle on kirja pannud Pécsi piiskop Mór (esimene ungarlasest kirjanik!).
Ainult kümmekond aastat noorem (aastast 1077) on Püha Istváni nn suur legend. Legendi see variant on käsitlenud Istváni eelkõige jumalakartliku valitsejana. Aastast 1100 pärinev nn väike legend räägib Istvánist eelkõige kui karmikäelisest valitsejast (võib-olla on see asjaolu seotud vajadusega toetada kuningas Raamatutark Kálmáni). XII sajandi algul komponeeris piiskop Hartvik mõlemad variandid üheks tervikuks (nn Hartviki legend).
Legendides leiab käsitlemist kuningas Istváni terve elu koos eel- ja järellooga:
• 973 abiellub Géza Poola vürsti tütre Belekneginaga;
• 975 sünnib Vajk, kes ristiusu vastuvõtmisel saab nimeks István;
• 24-aastasena abiellub István Baieri hertsogi tütre Gizellaga;
• pärast Géza surma tuleb Istvánil võidelda Koppányiga;
• István pöördub palvega paavsti poole saada kroon, paavsti saadabki pärast ilmutust Istvánile krooni ja annab talle õiguse pühitseda kirikuid ning nimetada ametisse piiskoppe;
• pärast Transilvaania vürsti Gyula vangistamist ja ristiusku pööramist saab Ungari Transilvaania endale;
• võitlus petšeneegidega (besenyődega);
• kirikute soosimine, palvetamine;
• tahtes end pühendada kiriku teenimisele, otsustab István anda riigi poeg Imrele, kes aga kroonimispäeval sureb; suurtest muutustest annavad märku tulekahjud, maavärinad, kaks päikest taevas;
• Vászoly
