Alla!” oli siis Meeri pahandanud. „Ära klatši oma kallist õde, kes pole veel hauas jahtudagi jõudnud.”
Aga ikkagi, mis oli neid kahte nii väga sidunud, muretses Lehti. Kas nüüd kordub kõik temaga? Kas vanemate patud langevad laste peale, nagu Piibel kuulutab? Ehkki ta oli ammu nii Piiblist kui usust eemaldunud, oli midagi siiski säilinud ta alateadvuses. Ja see tegi rahutuks. Ainult Meeri oskab sellele vastust anda. Peaks paraja juhuse leidma, et tädiga avameelselt kõnelda.
See juhus tuligi nagu iseenesest kätte.
Kui Lehti korteriukse avas, tundis ta otsekohe aromaatset kohvilõhna ja ta vaatas uudishimulikult elutuppa.
Diivanilaua ümber istusid tädi Meeri, Vallo ja Luule koos pisi-Gretaga, kes kui nurrulööv kass oli end tädi külje vastu surunud. Nad olid elavas vestluses ega pannud uksel seisjat üldse tähele.
Alles siis, kui Lehti valjusti hüüdis: „Tere õhtust kõigile!”, pööras neli silmapaari tema poole ja nad teretasid kooris vastu.
„Tule ruttu, emme, muidu sulle ei jäägi kooke! Tädi Meeri tõi! Mina olen juba kolm tükki kinni pistnud, tädi Meeri sõi kaks ja tädi Lulli ainult ühe ja issi-Vallo mitte ühtegi, kardab vist, et sulle ei jätku!”
Kõik naersid. Lehti aga tundis taas kiivust. Miks ta tütar ei jooksnud talle vastu?
„Tädi Meeri tuli kookidega ja ma keetsin siis kohvi,” seletas Luule veidi vabandavalt.
Jälle häiris Lehtit õe alandlik toon, kuid ta püüdis seda varjata. „Kena sinust. Ma vahetan riided ja liitun siis teiega.”
„Ära unusta käsi pesta!” õpetas tütreraas.
„Küll on minul ikka ninatark laps,” tähendas Lehti etteheitvalt.
Mispeale Meeri naeris laginal. Ainult tema võttis öeldut naljana. Teised täiskasvanud mõistsid aga hästi, kellele see etteheitenool oli sihitud.
Kui Lehti mõne aja möödudes teistega ühines, valas Luule talle kohe kohvi ja küsis: „Kas teen sulle paar võileiba ka?”
„Ei, pole vaja. Võtan ainult ühe koogi.”
„Sellest on ju vähe. Tulid alles töö juurest ja peaksid midagi tugevamat sööma! Meie sõime kapsasuppi. Ehk soojendan sulle taldrikukese?”
„Lõpeta juba! Ma pole laps ja tean ise, millal süüa tahan,” vastas Lehti kannatamatult. Samas oli ta enda peale pahane, et ei suutnud end talitseda. Enesele aru andmata kordab jällegi sama viga. Just niiviisi oli ta ju tihtipeale emaga käitunud. Kuid teda häiris praegu, et pisi-Greta istus endiselt Luule kõrval ega tulnud tema juurde. Lehti lausa hoidis end tagasi, et mitte väevõimuga õe käte vahelt last ära rebida, nagu ta väiksena oli oma nukku tirinud.
Sunnitud naeratuse saatel küsis ta: „Mida te ennist naersite? Kuulsin seda teise tuppagi ära!”
„Eks ikka sinu terast tütrekest,” vastas Meeri.
„Millega ta siis järjekordselt hakkama sai?” küsis Lehti ja hoiatas: „Ei maksa nii palju talle tähelepanu pöörata, läheb liiga edevaks.”
„Ma ei rääkinud muud kui seda, et lasteaias Vitja ütles, et neil on kodus elus kits!” hüüdis laps.
„Mis asja sa lobised! Tead ju väga hästi, et kitsed ei ela linnakorterites!”
„Aga neil on! Kits elab nende vannitoas! Vitja saab iga päev värsket kitsepiima, kas pole tore!” kiitis laps.
„Vitja mõtles selle loo välja,” arvas Lehti.
„Ei mõelnud! Vitja on tore poiss! Tema ei valeta! Lähme vaatama, kui sa ei usu, emme!”
„Ehk ongi,” sekkus nüüd ka Vallo. „Issanda loomaaed on suur.”
„Ei ole loomaaeda,” lõi pisi-Greta Vallo poole käega, „ainult üksainuke kits!” Ja ta pöördus Luule poole: „Tädi Lulli, sina ju usud, eks?”
„Usun, usun! Kõik me usume. Ega sa muidu siis ei räägiks!” rahustas Luule last.
„Mina arvan, et sul on aeg magama minna,” leidis aga Lehti.
„Emmel on õigus,” toetas Luule õde. „Tänane spordipäev lasteaias väsitas sind kõvasti.”
„Tahaks natukenegi veel siin olla! Mulle meeldib tädi Meerit vaadata!” nuias laps.
Meeri muigas. „Minus pole enam midagi huvitavat.”
„On küll!” vaidles pisi-Greta. „Issi Vallo ütles ka, et tädi Meeri on ikka ilus, mis sest et juba vana!”
„Ära ometi lobise nii palju!” keelas Lehti tütart, vaadates etteheitvalt abikaasa poole, et too sellist asja lapse kuuldes rääkinud oli.
Vallo kohmetus ja ta nägu tuletas pahateolt tabatud koolipoissi meelde.
„Lähme juba, tüdrukutirts!” tõusis Luule otsustavalt laua tagant ning haaras lapsel käest kinni. „Ütle kõigile head ööd!”
Väike tüdruk venitas kavalalt sedagi protseduuri, soovides head ööd küll kättpidi, küll põsemusiga. Ukse peal tegi veel igaühe jaoks eraldi niksu.
„Küll on putukas!” naeris Vallo ja tõusis ka. „Ma jätan teid veidi omavahele, pean mõned telefonikõned võtma!”
Seegi solvas Lehtit, et nüüd, kui õde ja tütar lahkusid, eemaldub ka ta mees. Kuid teisest küljest oli see meeltmööda. Nii avanes võimalus tädilt oma kinnisideele vastust saada.
Nii ütleski ta otse, aega raiskamata: „Olen viimasel ajal palju mõelnud emale, tädi Ollile ja onu Bernile. Kas sina, tädi Meeri, tead, mis ikkagi ema ja onu Berni vahel toimus? Tädi Alla vihjas, nagu oleks seal midagi rohkem olnud kui paljas sümpaatia.”
Meeri raputas pead. „Ei, võin selle peale mürki võtta! Neil oli läbi elu suur sümpaatia, muud ei midagi. Sinu ema armastas ainult su isa!” kinnitas Meeri.
„Aga Alla ütles…”
„Alla juttu ei saa just alati puhta kullana võtta,” katkestas Meeri õetütre arutelu.
„Ma ise arvasin ka, et ega ema poleks iialgi nii madalale laskunud, et õemehega suhet luua,” ütles Lehti nagu rohkem enda rahustuseks. Kuid märgates, et Meeri näost oleks kui vari üle käinud, taipas kohe, et tegi jälle midagi valesti. Talle meenus, et Meeri noorpõlves oli temaga midagi analoogilist juhtunud. Ta läks vist oma kodust ära koos mehevennaga? See oli küll ammu juhtunud, kuid meenutada poleks siiski sobinud. Kuidas nüüd öeldut parandada?
„Aga paljugi võib juhtuda, ega teise inimese motiive tea me kunagi ja ega meie polegi kohtumõistjad,” kohmas Lehti vabandava häälega.
Meeri noogutas.
Lehti püüdis veel jutuainet küll ühele ja teisele päevasündmusele viia, kuid kõik kukkus tehtult ja sunnitult välja.
Meeri jäi kinniseks. Tundus, nagu oleks mingi nähtamatu eesriie nende vahele laskunud.
Varsti külaline tõusiski, vabandades,
