toetas küünarnukid lauale ja põrnitses tülpinult poolelijäänud aruannet. Ta mõtted aga tiirlesid tööst eemale ja jõudsid taas äsjakõneldu juurde.
Lehti kolleeg Salli, kes oli peaaegu ta sõbratar – paraku ei sõbrustanud Lehti kellegagi just eriti –, oli siin vesteldes jällegi imetlenud, kui mitte just kadestanud, Lehti kodust elu ja haruldast vedamist, nagu ta väitis.
Sallil, kes kasvatas üksinda kahte last, polnud mitte kedagi, kes teda abistaks. Ja kui üks või teine põngerjas haigestus, pidi ta haiguslehe võtma ja töölt puuduma. Lehtil seevastu oli ju kogu aeg keegi, kes pisi-Greta eest hoolitses. Tema ema oli seda otse jäägitu andumusega teinud, nii et Lehtil polnud vaja muretseda oma tütrekese heaolu eest. Pärast ema manalasse minekut tuli ammu surnuks peetud õde tagasi. Ta tuli otsekui kellegi poolt saadetuna, et jätkata ema kohustusi. Luule armastas lapsi ja oskas nendega ka suhelda. Ta tundus isegi veidi lapsemeelsena. Ja pisi-Greta armus temasse täiesti.
Lehti oli ema matuse päeval taasleitud õele öelnud: „Minu kodu on ka sinu kodu!” Ja oli sealjuures endale tõotanud, et jagab oma õele kõik selle helluse, mis kahjuks emale andmata oli jäänud.
Ent lubadusi anda on hulga kergem kui neid täita. Seda tõdes Lehti peagi kibestunult. Ta mõistis ja hindas küll Luule valmisolekut teda igas mõttes abistada, nii lapse eest hoolt kanda kui nende ühist kodu korras hoida. Samuti nagu ema eluajal, polnud Lehtil vaja söögitegemise ega toidu hankimisega aega raisata. Töölt tulles istus ta nagu muistegi hästi kaetud laua taha ning lasi enesestmõistetavalt oma õel toitu serveerida.
Isegi nüüd, kui Luule endale töökoha sai, suutis ta kõik niiviisi korraldada, et jõudis ka koduseid töid teha.
Luule oli juba terve aasta kodumaal tagasi, kuid tööd polnud otsinudki. Lehti ei tahtnud seda ise soovitada, tahtis temagi, et õde kohaneks enne siinsete oludega. Ent kord, kui Luule pisi-Greta lasteaiast koju tõi, teatas ta, et lasteaed vajab uut kasvatajat ja küsis Lehti arvamust, kas sobiks end sellele kohale pakkuda. Nii Lehti kui Vallo soovitasid seda teha. Kuna aga Luulel puudus lastekasvataja diplom, võeti ta esialgu vaid asendajaks. Nüüd oli ta pool aastat asenduskasvatajana töötanud ja juhatajal ei tulnud mõttessegi nii lastesõbralikust ja oskuslikust töötajast loobuda. Ka Luule ise oli oma töökohaga rahul ja õnnelik. Küllap sama õnnelik oli ka pisi-Greta, kes sai nüüd oma armsa tädi Lulliga – selle nime andis laps tädile juba tutvumise päeval –, terve päeva koos olla. Ja kui pisi-Greta haigestus, siis tundus kõigile loomulik, et haiguslehele jäi Luule, mitte lapse ema.
Kõik oli ju hästi ja Lehtile soodne, nii nagu kolleeg Salli just äsja kiitnud oli. Ent Lehti oli millegipärast ikkagi rahutu ja häiritud. Ta tundis end isegi reeturina, kuid ei saanud sinna midagi parata, et vanem õde talle närvidele käis. Talle paistis, et see, kes Venemaalt tagasi tuli, ei olnud enam tema endast lugupidav õde, vaid hoopis keegi vaene sugulane, keda ta on kohustatud oma kodus pidama.
Lehti, kes plikapõlves oma vanemat õde imetles ning igatses ilmtingimata temataoliseks sirguda, ei leidnud sõsaras enam midagi imetlusväärset. Endisest Luulest olid säilinud vaid suured pruunid silmad. Isegi tema blondid juuksed olid vangipõlves tumedaks muutunud. Luule neiupõlve uhke silmavaade oli asendunud argliku hiirepilguga. Lehti võrdleski teda hiirega, kes püüab tubades ringi hiilides märkamatuks jääda.
Välimuselt sarnanes Luule nüüd rohkem oma kadunud ema Gretaga ja ka tolle õdedega. Ehkki neil puudus see märterlik alandlikkus.
Kui Lehti õele varsti pärast ta saabumist uusi ja ilusaid riideid ostis, võttis Luule need tänuga vastu. Kuid Lehti märkas kohe, et kleidid ei rõõmustanud enam õde. Ja et ta kandis neid vahetevahel küll vist ainult kinkija meeleheaks. Tavaliselt oli Luulel seljas lihtsa lõikega tumesinine kleit, mis tuletas väga nende kunagist koolivormi meelde. Lehti aga ei kannatanud just selle vormi pärast enam tumesiniseid kleite.
Lehti soovitas õel ka end veidi meikida. Lubas kõike kasutada, mis tema tualettlaual leidus. Luule täitis otsekui noorema õe käsku, kui nad koos välja läksid. Omapead ei teinud ta seda aga kunagi.
„Ma ei tunne enam Luulet äragi,” kurtis Lehti täditütar Helvele, „ta on otsekui võõras inimene.”
„Kannata, küll ta endiseks muutub. Ega Venemaal keegi ju sulgpatjadel puhanud. Kõik on veidi teistsugused, kui sealt tagasi tulevad.”
„Aga su oma vennanaine Ulvi! On kõigest ja kõikidest üle! Kas sa mäletad, et tal oleks kohanemisega raskusi olnud?”
„Nojah, eks erandid kinnitavad reeglit,” möönis Helve ja lohutas: „Küll Luulegi muutub jälle. See võtab temal ainult rohkem aega.”
See jutuajamine oli toimunud peaaegu aasta tagasi. Ent Luules ei võinud mingit muutuse märki täheldada.
Hiljaaegu ütles Lehti oma abikaasale: „Ma olen mõelnud, et peaks ehk Luulega psühhiaatri juurde minema!”
„Mis sulle ka kõik pähe ei tule! Milleks seda vaja on?” oli Vallo sellest ettepanekust häiritud.
„Aga ta on hoopis teistsugune. See pole normaalne!”
„Ega siis kõik inimesed saagi ühesugused olla. Luule on ju väga kena inimene ja usu, ta on normaalsem kui meie sinuga.”
Lehti tajus mehe ütluses torget ja jätkas trotslikult: „Sina ei tundnud teda enne sõda, sina ei saa aru, kui teistsugune ta nüüd on!”
„Kuule, Leheke, ega sinagi pole selline nagu enne sõda, selles olen ma kindel. Kõigile meile on see kuldne sotsialistlik elu oma varju jätnud.”
Lehti vakatas. Teda häiris, et mees Luule eest nii kaitsvalt välja astus. Siitpeale tabas ta end tahtmatult jälgimast, kuis abikaasa tema õde vaatas. Ja iga kord tundis ta kiivust. Mida küll Vallo tema ões leidis?
Nii hakkas ta isegi õde seirama, kes vaiksel sammul tuppa tuli, pruunid juuksed rullina kuklasse keeratud – seda soengut oli Lehti ise talle soovitanud. Nüüd aga kahetses ta sedagi, kuna Luule kuklajoon näis liiga ahvatlevana. Lehti pidi tunnistama, et oma suurte heitunud silmadega oli ju Luule üpris kenake. Aga samas teadis ta kindlalt, et on ise Luulest kindlasti ilusam ja mis peaasi, hulga elegantsem.
Nähes jälle oma abikaasa pilgus huvitatust, küsis Lehti temalt kahekesi jäädes otse: „Miks sa Luulet nii vahid? Mida sa temas küll leiad?”
„Miks?” imestas Vallo. „Ta on ju huvitav isiksus.”
„Kas ainult sellepärast?” uuris Lehti ja tundis, et taas hakkab vana armukadedus, mis vaevas teda esimese abielu ajal, tuha all hõõguma.
„Eks veidi muu pärast ka,” narritas mees.
„Ah!” muutus Lehti valvsaks.
„Tahaksin teda kasutada oma uues raamatus prototüübina,” ütles nüüd mees rahulikult.
Kuid Lehti mõtteid see ei leevendanud. Tema kodurahu oli häiritud. Praegu igatses ta ainult seda, et saaks elada oma korteris oma perekonnaga üksi. Ja ta kahetses, et oli õele oma kodu pakkunud.
Lehti vaatas käekella. Juba kolmveerand kuus. Lükkas aruande homseks sahtlisse ja hakkas end kojuminekuks seadma.
Peegli ees laiaäärelist kübarat pähe sättides tuletas ta enda näolapp tädi Ollit meelde. Jah, ta muutub tõepoolest tädi Olli sarnaseks. Emagi oli seda kunagi talle öelnud. Kuid Ollit meenutades hakkas hing veel rohkem valutama. Olli abikaasa Bernhard oli ju ema igavene sümpaatia olnud. Lehti oli sellest lapsepõlves vihjamisi kuulnud
