naisterahva vorme. Niiviisi meeldib ehk prostituutidel riides käia!”
„Nonoh, mutikene, ära nüüd liiale ka mine!” sekkus lõpuks Hansigi, kes sõnasõja alguses oli püüdnud neutraalseks jääda. Ta valas poolikust pudelist oma pokaali vahuveini ning võttes sealt mitu sõõmu, jätkas: „Alla nägi täna suurepärane välja!”
Alla aga lausa säras õnnest. Nii hea oli tunda, et abikaasa ikka tema poole hoiab. (Siis polnud ta veel aru saanud, kui väga tema mees oma vana emaga arvestab.) Et ka mehele oma tunnustust näidata, läks ta Hansi juurde ning liibudes tema vastu kaelustas teda.
Hansi aga, joodud alkoholist õhetav, võttis kohe tuld ning hakkas naist suudlema.
„Mida see nüüd tähendab! Niiviisi ei käituta teiste juuresolekul!” halvustas vanainimene. „Liiga palju olete šampanjat joonud. Häbi peaks olema!”
Tundus, et tema pojal hakkaski häbi, ja ta haare lõdvenes. Kuid tema värske abikaasa huuled hoidsid teda veel kinni. Seda tegi Alla juba vihuti.
Vanaproua turtsus kui vihane kass.
Lõpuks lasi Alla oma saagi lahti, vaatas meest armunult ja ütles: „Oo, mu Hansike, lähme üles oma tuppa!” Ja lipates ukse juurde, hüüdis: „Tule ruttu, ma ei suuda oodata!”
Hansi tahtiski naisele järgneda, kuid rauk peatas teda võimuka käeliigutusega: „Sa ei lähe kuskile, me peame rääkima!”
Mispeale Hansi jäi kui koolipoiss seisma, silmad ainult igatsevalt naise poole vaatamas.
„Ära kauaks jää, muidu kahetsed!” õrritas Alla.
Hansi noogutas ja saatis naisele õhusuudluse.
Kui Alla oma kõrgetel kontsadel trepist üles tippis, naeris ta laginal. Teatritegemine oli tal veres ja ta vajas seda samapalju kui õhkugi.
Ikkagi möödus tükk aega, enne kui meeski magamistuppa jõudis.
„Mida siis mutikesel öelda oli?” küsis Alla, „klatšis mind!”
„Ah, ära seda nüüd traagiliselt ka võta, vanainimese asi,” rääkis mees end lahti riietades, „kuid ta ei jätnud enne järele, kui pidin talle lubaduse andma, et seda kleiti sa enam selga ei pane.”
„Mis! Mina ei tohi oma ilusat kleiti enam kandagi! Ja sina annad selliseid lubadusi! Uskumatu!” Alla tõusis ärritatult voodis istuli. Ja ta tumedad silmad välkusid kurjakuulutavalt. Ta pitsist öösärgi õlapael oli alla vajunud, kuid ta ei kohendanud seda vihuti. Teadis liigagi hästi, et näeb niiviisi veelgi ahvatlevam välja.
„Allake, ega seda siis sõna-sõnalt pruugi võtta. Ja sa kannad seda ilusat kleiti siis, kui oleme omavahel.”
„Siis pean seda öösärgina kasutama, sest omavahel saame ainult voodis olla. Aga ma ei imesta, kui sinu mutikene siingi püüab ümberkorraldusi teha!”
Kui abikaasa voodisse tuli, keeras Alla talle külmalt selja. Hansi aga oli liiga hästi kasvatatud, et oleks seepeale veel naist emmata söandanud.
Ta õhkas vaid: „Minu meelest nägid sa selles kleidis lausa imetlusväärne välja!” ja ütles ootamatult julge lause: „Mis loeb meile üldse muti arvamus…”
Alla kokkupigistatud huulte vahelt kostus ebamäärane heli.
„Ära sellepärast nuta, mu kallike!” lohutas mees ja paitas õrnalt naise õlga.
Alla aga surus käe suu peale, et mitte valju häälega naerma pahvatada.
Olles reklaamlehe läbi sirvinud ja tänase päeva odavamad toiduainete müügikohad sedelile märkinud, pistis Alla selle rahakotti ja läks allkorrusele. Ei tema ämmal ega ka abikaasal polnud aimugi, et Alla ostis toiduaineid kauplustest, kus toimusid allahindlused. See oli tema väike saladus ja suur taskuraha kogumise nipp. Hansi andis talle küll regulaarselt iga kuu raha, mida naine võis enda tarbeks kasutada. Kuid see tundus Allale liialt väike. Berliini poed oma ahvatlustega nõudsid aga järjest rohkem. Kõik oli kallis. Eelmise kuu paarsada marka kulus tal üksnes hea lõhnaõli ostmiseks. Kosmeetika oli üldse hirmkallis. Kiusatusi seevastu külluses. Ka uusi riideid ihaldas ta. Eestis oli pidanud piskuga leppima. Lõpuks küll hakkasid aitama õe Olli saadetud pakid. Kuid siia ei saatnud Olli talle midagi. Siin elas ta ise heaoluriigis. Laenu võtta, nagu ta terve elu teinud oli, polnud siin ka mitte kellegi käest.
Alla seisatas trepimademel ja vaatas seinale asetatud perekonnapilte. Esikohal oli pansionaadi asutaja, veel noorepoolne ämm, koos kadunud mehega. Noorena oli ämm päris kena naine olnud, sirge seljaga, võimukas daam. Praeguse raugaga sidus toda fotot küll ainult kongus nina. Mille kohta Alla kord sündsusetult päris: „Kas Hitleri ajal sind nina tõttu juudiks ei peetud?”
Mispeale ämm loomulikult solvus ja nähvas: „Mul on eht aarialase välimus ja aarialase nina samuti. Pealegi olin noorena blond.” Ja kohe ründas ta miniat omakorda: „Sinul oleks aga küll haprasti läinud, oled väga mustlase moodi!”
„Aga elasin Saksa okupatsiooni ikkagi üle ja muide, üks Saksa ohvitser isegi armus minusse jäägitult! Tegime lapsegi valmis!”
„See on ka ainuke viga, mida mu poeg elus teinud on,” ohkas vanainimene tõsimeeli.
Alla muigas, vaadates ikka veel ämma noorpõlvepilti. Kuid libistades pilgu allapoole, ilmus ta näkku tülpimus. See teine perekonnapilt oli talle vastumeelne. Allale ei meeldinud, et Hansi esimene abikaasa sellel pildil nii vääriliselt oma mehe kõrval seisis. Ta ütles seda ka Hansile, et aeg oleks see pilt seinalt maha võtta, kuna nüüd on tal ju teine perekond. Kuid Hansi puikles sellele vastu, kuna tema mutile see ei meeldiks.
Vaadaku pealegi oma esimese naise ilmetuid silmi ja esiletükkivaid hambaid – turtsus Alla omaette. Vaadaku ja võrrelgu teda Allaga! Aga nii kui ämm kõrvad pea alla paneb, tõmban pildi seinalt maha, kinnitas Alla endale. Ega Hansi tallegi julge vastu hakata, eluaeg naiste käpa all olnud.
Piltide vaatamine tõmbas naise tuju veelgi kraadi võrra alla. Tema jaoks polnud siin kedagi lähedast. Ene pilt seisis vaid magamistoas tema öölaual. Enegi kuulus poolenisti siia saksa perekonda. Kunagi pärib ta nii maja kui pansioni. Hansi esimene naine ei kinkinud perekonnale järeltulijaid. Kuid sellegipoolest ei lastud Enel Saksamaale sõita. Alla igatses oma tütart taga. Ja mitte ainult teda, ka Guidot, keda ta kui oma lihast poega kasvatanud oli. Tahtnuks näha ka Eugenit, Meerit ja õdede lapsi. Eestis oli palju sugulasi. Tihti ei viitsinudki kõigiga lävida. Kuid teadmine, et nad olid olemas ja igal ajal võis neid kohata, maksis ise juba midagi.
Nüüd oli ta priitahtlikult tulnud võõrasse linna võõraste inimeste keskele. Jah, tal oli abikaasa. Kuid toogi tundus siin võõras – oligi ju olnud vaid aastatetagune erutav seiklus. Kaugelt temale mõelda oli hulga põnevam kui koos elamine. Pealegi ei huvitanud abikaasa teda enam peaaegu üldsegi. Ei vaevunud tema pärast teesklemagi, nagu ta siiatuleku esimestel kuudel suure mõnuga tegi, otsekui oleks see järjekordne roll tema lavaelus. Muretsev abikaasa üritas küll igasuguste ootamatustega naist uuesti sütitada. Riietus mõnikord isegi oma vanasse Wehrmachti vormi, et nende unustamatuid mälestusi üles kütta. Algul see tal õnnestuski – Allagi püüdis vana teksti ja situatsioone meenutada. Kuid varsti kujunes seegi vaid endise sõjaväelase monoloogiks. Pealegi hakkas vanast mundrist õhkuv naftaliinilõhn Allale vastu.
Allkorrusel oli ämma tuppa viiv uks lahti ja Allal ei õnnestunud rauga teadmata tänavale lipsata. Juba tõusiski vanainimene oma aastatele vaatamata kähku tugitoolist ja tõttas minia poole, et järjekordseid
