style="font-size:15px;"> „Võta teine kandik veel, nii vähendad oma jalavaeva!” hüüdis ämm talle järele.
Kuid Alla ei teinud kuulmagi, nagu oleks hoopis ta ise kurt, mitte ämm. Kaht kandikut korraga oleks ta jõudnud küll võtta, aga siis poleks ta suutnud enam nii kergelt ega hõljuvalt kõndida. See oli veel ainuke lõbu selle tüütu tegevuse juures.
Nende korter asus läbi kolme korruse. Ülemine korrus oma kahe toa ja avara esikuga oli abielupaari valduses. See oli nii olnud juba Hansi esimese abielu ajal. Keskmisel korrusel asus viis tuba, mida üüriti pansioni külastajaile. Allkorrusel asus vanaproua tuba, suur söögisaal, nagu vanaproua seda nimetas – tohutu massiivse tammepuust lauaga keset tuba ning kolme väiksemaga akna all, kus külastajatele hommikusööki serveeriti. Veel asus seal avar vastuvõtusaal – kui jällegi ämma kõneviisi pruukida.
Allale meeldis neist treppidest üles ja alla käia. Siis tundis ta end suure maja tõelise perenaisena ja pealegi oli treppidel liikumine kasulik, oli kui võimlemine, mis tal viimasel ajal unarusse jäänud.
Söögisaali suurt lauda kasutasid pansionaadi külastajad vaid siis, kui pansionis olid kõik toad välja üüritud. Ja muidugi kasutati seda ka perekonna isiklike sõprade võõrustamiseks. Enamasti tarvitasid mõne päeva üürnikud aknaaluseid väikseid laudu, kuhu mahtus mugavalt paariviisi istuma.
Tänagi istus eile saabunud keskealine härrasmees akna lähedal ja luges ajalehte.
„Tere hommikust!” sädistas Alla ja asetas kandiku külalise ette. „Kuidas magasite uues kohas?”
„Aitäh küsimast, suurepäraselt. Siin on nii kena ja rahulik koht. Voodi oli samuti suurepärane!”
Alla langetas korraks pilgu, nagu kombekal saksa naisel tavaks, kui keegi on nimetanud voodi nime. Siis aga ütles naeratades: „Mul on hea meel kuulda, et teile minu pansionis meeldib!” Ta tarvitas tahtlikult minavormi, et võõras ei peaks teda harilikuks teenijannaks. „Kas jääte pikemalt meile?”
„Kaks ööpäeva vaid,” kahetses külaline, ja seletas: „Olen siin konverentsil.”
„Ah nii,” naeratas Alla oma võluvaimat lavanaeratust ja tahtis veel midagi lisada, kuid märkas ukseaval ämma end kurja pilguga vaatamas ning kartes, et too võib teda ehk mehe ees teenijana kohelda, soovis head isu ja eemaldus.
Kuna teised külastajad polnud veel söögisaali tulnud, võttis Allagi ühe värske ajalehe ja hakkas seda köögis lugema. Ämm aga ei andnud talle asu.
„Mine kohe üles ja pane üks korralik pluus selga!” kamandas vanainimene. „Kui vahepeal keegi sööma tuleb, siis viin ise talle kandiku ära!”
„Miks?” Alla uuris kohkunult oma helesinist pluusi, ega sel ometi mõnda plekki peal ei ole? Ja rahunes kohe, sest pluus oli endiselt puhas ja hästi triigitud. „Mis sul nüüd hakkas?” küsis ta.
„Nii minuga ei räägita!” noomis rauk ja selgitas: „Su pluusil on liiga lahtine dekoltee!”
„Ära liialda! See pluus on üsnagi tagasihoidlik,” kaitses Alla oma riidehilpu ja kinnitas: „Hansile meeldib väga see pluus!”
„See on hoopis teine asi,” halvustas ämm. „Ma lihtsalt imestan, et sulle see arusaamatu on. Aga mis parata, oled ikkagi ida poolt tulija, kus kombed ega etikett enam üldse ei loe.” Ja lisas veidi lahkema tooniga: „Kui sa Hansiga kahekesi oled, siis ma luban seda kanda.”
„Sina lubad!” osatas Alla, „ei noh, tunnen end tõelise backfischina.”
„Ära unusta, minitütar Alla!” Nii kõnetas vanainimene teda vaid siis, kui oli eriti pretensioonikas. „See siin on ikkagi minu pansion ja mina dikteerin, kuidas peab külalisi teenindama!”
„Kes siis teenindamisest räägib?” küsis Alla ja pomises emakeeles: „Hakkab nüüd küll segaseks minema.”
„Ma ju nägin, mismoodi see härra sind vaatas, kui sa tema laua ääres seisid! Ega ma pime ole.”
Alla pahvatas naerma.
„Mida sa naerad, häbitu! Üks korralik naisterahvas ei kanna sellist dekolteed, kust rindadevaheline kriips välja paistab. Mine kohe ja pane teine pluus!”
Alla kasutas juhust ja lippas trepist üles. Äsjane kõnelus pani ikka veel muigama. Seda nüüd küll karta ei olnud, et ämmaga igav hakkab. Teinekord valmistas ta meelehärmi, kuid siis jälle lõbustas oma eelmise sajandi ilmavaatega.
Oma tuppa jõudes istus Alla mugavasse tugitooli mõnulema. Las tassib pansioniomanik pealegi ise neid kandikuid, kui ta nii jonnakas on. Pealegi tegi liikumine talle ainult head.
Allal ei tulnud mõttessegi riideid vahetada. See oleks ju naeruväärne! Ei tea, kas mutt hakkab ka tänast sõnelust oma pojakesega arutama.
Ta meenutas esimest koosviibimist selles majas, kui ta oli äsja Saksamaale jõudnud. Hansi oli siis paari päeva möödudes oma head sõbrad külla kutsunud, et neile oma abikaasat tutvustada. Nii telliti restoranist hõrgutavaid suupisteid ja ka joodavast polnud puudust.
Alla riietas end tuttuude punasesse sametkleiti, mille nad eelmisel päeval olid üksmeelselt välja valinud. Nad olid juba mitmeid kauplusi külastanud ja Alla aina riietas end proovikabiinis lahti ning Hansi piilus alles siis ukse vahelt sisse, kui Allal juba uus kleit seljas, ning kõhkles, kas seda ikkagi võtta tasub. Hansi meelest ei olnud ükski rüü tema abikaasa jaoks küllalt hea ja ilus. Aga punane sametkleit meeldis mehele kohe ja hinda vaatamata otsustas ta, et selle kleidi peab Alla saama. Sest punane värv hakkas imehästi tema brüneti ja tõmmu jumega abikaasale. Eestis poleks Alla endale sellevärvilist kleiti tahtnud, see tuletas seal halbu aastaid meelde, kui punastega kaasajooksjad kandsid punast värvi. Tal endalgi lasus see patt hingel, kuid ta püüdis seda unustada, nagu mõnda ebaõnnestunud lavarolli.
Too sametkleit oli pika lõhikuga, tõeliselt avara dekolteega ning liibus pringilt keha ümber. Ehk pidanuks suurema numbri võtma, arvas Alla. Kuid Hansi leidis, et just see ongi imeilus.
Alla treenitud näitlejasilmale ei jäänud märkamatuks, et enam kui ühe meeskülalise pilk jäi veidi kauem kui sünnis tema figuurile puhkama.
Ja teda pani muigama, et daamide vaates ei olnud imetluse raasugi, hoopis vastupidi, sealt võis välja lugeda põlgust.
Õhtusöök kujunes lõbusaks. Alla oli tähelepanu keskpunktis, majaperemehe sädelev abikaasa, kes pealegi oli suutnud läbi murda raudse eesriide tagant vabasse maailma. Tunti huvi, kuidas seal inimesed suutsid elada ja raskustele vastu pidada. Alla kirjeldas kõike vabalt ja värvikalt.
Ent kui võõruspidu oli lõppenud ja pererahvas üksi jäänud, puhkes külalistoas torm.
Vanaproua ründas Allat süüdistustega, et too ei oska end sobilikult riietada ja solvas sellega väärikaid abielunaisi.
Alla naeris. „Mutikene, sina ei tea enam tänapäeva naiste moodidest,” ütles Alla sõbralikult ja lisas eesti keeles: „Elad ikka veel eelmises sajandis.”
Kuid ämm oli juba üles ärritatud ja seda ei mahendanud minia heasoovlik naeratus, ning ta paiskas: „Sina ise ei tea! Sina oled tulnud metslaste maalt ega tea, mismoodi üks korralik abielunaine peab end riietama!”
„Kas mu kleit ei olegi sinu meelest ilus?” küsis Alla ja keerutas end nii, et lõhik lõi lehvides
