sellest teatada?”
„Otse loomulikult,” rahustas arst haiget. „Aga nüüd ma kuulan sind!”
Guidot valdas ärevuse ning mingi ebamäärase lüüasaamise tunne. Räni Karmi silmad aga jälgisid noormehe kõhklevat ilmet ning ta julgustas: „Ära närveeri! Sa ikka mäletad, kuidas see juhtus?”
Guido noogutas.
Ning alustades oma pihtimusega rääkis ta hooletusest korteriukse kinnitõmbamisel ja sellest, et ta aja parajaks tegemise eesmärgil Mustamäele kursusekaaslase sünnipäevale läks…
„Selge. Jätka!”
Nüüd jutustas Guido, kuidas ta sünnipäevalt lahkudes oli alustanud lootusetut linna poole marssimist, kui korraga miilitsaauto tema kõrval peatus.
„Algul läks kõik normaalselt,” jutustas Guido edasi, „siis aga…”
„Sind väsitab rääkimine? Peame siis vahet, meil pole kiiret.”
„Ei, ma ainult… noh, ühesõnaga, siis see kõik algaski… Ta kutsus mind vett jooma, vähemalt sain ma nii temast aru…”
„Oota! Räägi konkreetsemalt! Kes kutsus?”
„See miilits, kes autos istus. Siis ma ju veel ei teadnud, et ta pätt on… Mul oli tõepoolest kohutav janu… mõtlesin isegi, et küll on lahke mees, lubab Lauluväljakule viia ja pakub juua ka veel… Hiljem tuli meelde küll, kuidas ta mu teksaste kohta päris, et kust ma need sain ja palju maksin.
Mõtlesin, et äkki kahtlustab spekulatsioonis… tead ju küll, kuidas meil spekulantidesse suhtutakse! Ütlesingi seepärast ausalt, et ema Saksamaalt saatis… Nojah, ma siis läksingi temaga koos vett jooma… See tähendab, ma arvasin, et mulle antakse juua… Anti aga hoopis…”
„Tuupi? Jah?”
Guido noogutas. Ta jutustas, kuidas kohe pärast hoovivärava sulgemist talle rusikahoop silmade vahele laksatas.
„See hoop võttis mul silme eest mustaks, pani vaaruma… Mis vaaruma, ma prantsatasin täies pikkuses maha. Tema aga, see miilits, hakkas nüüd mind jalgadega taguma, ise muudkui karjus, et „neetud fašist”, ja hakkas mul teksaseid jalast tirima. Punnisin küll vastu nagu jaksasin, tema aga võttis taskust veinipudeli, lõi selle kaela vastu hoovivärava raudtala puruks, kallas veini mulle pähe ja tahtis katkise pudelipõhjaga mu näo kallale tulla. Enda teada ma pätte küll suurt ei karda, aga siis tuli äkki niisugune hirm naha vahele. Mõtlesin, et teevad veel pimedaks ja hoidsin meeleheitlikult käsi silmade ees. Siis hakkas jalgu peksma… Nii ta need teksad koos pintsakuga kätte saigi!” Guido muigas mõrult. „Haisesin vist veini järele küll nagu sikk! Läbi valu suutsin siiski mõelda, et kuidasmoodi ma küll trussikute väel läbi linna lähen, et mis sest, et on öö ja tänavatel inimesi liikumas peaaegu pole, mind võidakse siiski kainestusmajja toimetada…” Noormees pigistas hambad risti ja osutas sidemes jalale.
„Onu Räni, kas ma jään nüüd invaliidiks?”
„Ära räägi rumalusi, mu poiss! Ma jõudsin su haiguslooga juba tutvuda – luud-liikmed on sul terved, välja arvatud parempoolsed kaks roiet. Aga ütle mulle, kas su jalgu noa või pussiga ka löödi?”
„Ei! Või vähemalt ei näinud ma mingit terariista.”
„Siis on haavad kõik pudelipõhjaga… nagu ma doktor Saluvee käest juba kuulsin.”
„Just! Muudkui aga lõi ja lõi… ise aga karjus, et „enam sa, raisk, siit ei tõuse.” Eks ta vist kartis, et äkki ma jooksen talle järele ja näen auto numbrit… kindlustas ennast… Ma vist lamasin seal oimetuna üksjagu aega, enne kui taipasin, et mind oli paljaks röövitud…” Paistis, et rääkimine valmistas Guidole raskusi, ta jäi äkki vait.
„Väsitasin su ära? No muidugi! Puhka nüüd, ma tulen hiljem tagasi.”
„Ei, ei,” hingeldas Guido, „ei väsitanud. Ja ega mul palju enam rääkida polegi… Kuidagimoodi ma sealt hoovist poolpaljalt ja verisena välja komberdasin ja astuma hakkasin. Tundsin ennast õudselt nõrgana ega teadnud isegi, kuhupoole astuma hakata, ma ju ei taibanud sedagi, kus kandis ma olin, kõik oli võõras… Teadsin ainult, et koju pole mõtet minna, isa ja tädi Edna pidid alles hommikul tulema, Ene sõitis Pärnusse… oleks pidanud ikka koos temaga minema, kui ta kutsus… nojah, Kätlini juurde ma aga tema isa pärast sellises olekus minna ei julgenud… Ja ometi oli just tema see, kes mu päästis! Ühesõnaga… Tänav oli inimestest tühi ja vaikne, mina aga muudkui komberdasin edasi, kuni tänavale kokku varisesin. Imekombel ilmus siis teab kust üks mees, kes mu tsikli korvi tõstis, kinni kattis ja koju viia lubas. Segaduses ütlesin talle Kätlini aadressi… Ma ei tea isegi, kuidas ma lõpuks tema korteri ukse taha maabusin, aga uksekella ma enam helistada ei jõudnud, vist kaotasin teadvuse… Korraga kuulsin naerukihinat ja tüdruku häält ütlemas: „Issand, üks joodik on meie korrusele roninud…” Ja seejärel tema hirmunud sosinat: „Issand, ta on ju puha verine, kaome siit!” Ja ma ei suutnudki öelda, et ma pole joodik ning pidin leppima ainult nende eemalduvate sammude müdina kuulamisega… Ja just siis, kui ma pidin uuesti teadvuse kaotama, avanes Kätlini korteri uks. Tema isa töötab nimelt kusagil tehases ja läheb juba kella viie paiku kodunt minema. Ta märkas mind kohe, ma olin ju blokeerinud oma kehaga tema korteri ukse ja selle avamisel kaldus mu pea kolksatades tema esikupõrandale. Kuuldes mütsatust oli ka Kätlini ema kohal ja ma kuulsin, kuidas ta sosinal halisema hakkas: „Issand, see on ju Guido! On ta surnud?”
„Ei.” Vastas Kätlini isa. „Too paar lina, poiss lamab ju vereloigus. Ma kutsun kiirabi.”
Ja siis kostsid minuni veel tema sõnad, mis ta naisele tuppa minnes ütles: „Mul polnud aimugi, et see poiss nii palju joob, koridor lausa haiseb, päris häbi kohe!” Minul aga polnud jõudu talle midagi selgitama hakata. Aga kiirabi kutsus ta välja ja minu palve peale toimetati mind siia, sinu haiglasse.”
„Minu haiglasse,” kordas Räni Karm muiates. „Pole see minu oma rohkem kui sinu.”
Nüüd keeras Guido pea padjal küljeli ning lõpetas mõrult: „Ongi kogu lugu!”
Räni Karm vaikis viivu. „Kui see kõik on tõsi ja nii, nagu sa rääkisid, siis oli sul küll õnne! Ja küll sa mul paraned, vähemalt pulmadeks kindlasti. Oled hea arsti hoole all!”
„Jaa, ma tean, sa oled maailma parim, mu ema ütleb seda alati! Sellepärast ma end siia tuua palusingi.”
Räni Karm muheles. „Ära räägi tühje sõnu, kuigi – kes meist hea arst olla ei tahaks! Aga su raviarst pole mitte mina, vaid doktor Saluvee, tema võttiski su vastu ja andis esmaabi. Tänaseks lõpetas ta oma valvekorra, nii et homseni pead minuga leppima.”
„Eks ma siis lepin,” muigas Guido.
Peaarst patsutas noormehe kätt. „Aga nüüd jätan ma sind tõepoolest rahule, uurija helistas, ta tuleb pärast lõunat. Nii et puhka veidi!”
Guido noogutas nõusolevalt.
Kätlin polegi mind vaatama tulnud, jõudis ta arsti lahkudes veel mõelda ja tundes, kuidas suur väsimus teda üleni endasse haaras, sulges silmad…
II
Miski häiris Alla und. Ta tegi silmad lahti ega saanud kohe arugi, mis temaga äsja juhtus. Oli see tõesti vaid pelk unenägu? Oo jaa – kahjuks polnud see reaalsus.
Äsja
