lõigata, kuid nüüd see vastane seal näitab sõbralikku nägu ja viibutab kaltsudega …
Sõjategevus jääb soiku ja mõlemate poolte sõdurid sõeluvad peagi segiläbi, imestelles pärides, kus on siis see vaenlane, keda tuleks nottida.
Kerenski saadik Samarin saab Krõmoviga kokku Luuga jaamaesisel, kus laetakse parajasti raskekahureid platvormidele Petrogradi saatmiseks, ja annab edasi ultimaatumi alistuda tingimusteta, kusjuures ta kavalasti luisates kujutab mõrule kindralile ette ilusa luulepildi sellest, kuis praegu kõik Petrogradi tänavad olla sõjavägesid täis, kes Kerenski esimesel näpunäitel valmis silmapilk tormama võitlusse.
Samarin ütleb veel, et kui kindral annab otsekohe alla ja sõidab temaga kaasa Kerenski juurde läbirääkimistele asjatu verevalangu lõpetamiseks, on talle garanteeritud edaspidine jäämine oma kohale.
Krõmov ei taha uskuda Kerenski ega ka ta saadiku juttu, kuid kui samal päeval erirongiga Luugasse jõuab ka kindral Aleksejev ja palub valitsuse nimel sõjategevust seisma panna ning asja rahulikul teel lahendada, annab Krõmov järele.
Aleksejev sõidab Mogilevi „Stavkat likvideerima”, kuigi küll raske südamega, kuna Krõmov järgib Samarinile Petrogradi ning viiakse Talvepaleesse kõikvõimsa „diktaatori” palge ette. Mille üle need kaks inimest seal rääkisid, on jäänud saladuseks, kuid Kerenski oma mälestusis laseb paista, et Krõmov olla seisnud ta ees vagusana, alandlikuna ja süüdlase näoga, sügavasti kahetsedes oma pattu…
Neile, kes kunagi on tundnud vaprat Metsiku Diviisi ülemat lahinguväljadel Galiitsias, Poolas ja mujal, on sõnatagi selge, et Kerenski versioon alandlikust, vaiksest pattukahetsevast kindralist ei saa mingil määral paika pidada.
Kui Krõmov oma otsekoheses sõdurisüdames midagi kahetses, siis küll seda, et ta nii rumalasti oli lasknud end ninapidi vedada Samarinist ning järginud talle Petrogradi, mis pidi silmini täidetud olema valitsustruude väehulkadega.
Sõidul läbi linna Talvepaleesse oli aga Krõmov tänavail võinud märgata vaid laaberdavaid madruseid ning kokottide käevangus rippuvaid revolutsioonisõdureid, kellel Venemaa või ta juhtide saatus võis vaevalt seista südamel. Krõmov nägi selgesti oma eksitust ning võis ülihästi mõista, et selliste sõjajõudude laialipeksmiseks tal oleks küllaltki jätkunud juba ühestainsastki Metsiku Diviisi polgust.
Nende piinavate mõtete küüsi vangistatuna tunneb kindral end süüdlasena ja pooliti nagu äraandjanagi Kornilovi vastu, ja lahkudes Kerenski juurest kihutab ta endale tänavale jõudes kuuli rindu.
Kerenski oma raamatus „Enamluse eelmäng”, rääkides kindrali vabasurmast, ei häbene muide jõhkra kahjurõõmuga ja lapsiku eneseilutsemisega väitmast, et sellele sammule kindlasti tõukas Krõmovi just tema, Kerenski, kuna ta lahkumisel ei olevat talle vajaliseks lugenud kätt anda…
Raske rinnahaavaga korjatakse Krõmov tänavalt üles ja viiakse Nikolai sõjaväehaiglasse, kus hiljem enamliselt meelestatud haiglapersonaal – sanitarid ja halastajaõed – kisuvad tal sidemed haavalt, lastes meelemõistusetult lebava kindrali surra oma vere sisse.
Petrogradi „päästja”, Kerenski truualamlik kannupoiss polkovnik Samarin võtab aga paar päeva hiljem õnnetundega vastu hõbeseeklid – kindral-majori aukraadi.
BÕHHOVI VANGLA
Kindral Aleksejev, ülemjuhataja uus staabiülem, saabub Mogilevi ajal, kus sinna on tõttamas mitmed sõjaväerongid revolutsiooniliste sõduritega, et omal käel Stavkat likvideerida ja kõik „süüdlased“ seada seina äärde. See, mida Aleksejev kogu aja kartnud, mille eest hoiatanud Kerenskit ning mille tõttu ta üldse oli hakanud staabiülemaks, on nüüd teostumas.
Vitebski ja Smolenski soldatitekomiteed on kogunud paar tuhat ülesässitatud vabatahtlikku „Kornilovi pesa“ hävitamiseks, laadinud need käratsevad kõrilõikajad vaguneisse ja terve see pesakond liigub nüüd üheski jaamas peatumata kiiresti ligemale Stavka asukohale.
Orša jaamas kohtab Aleksejev mingi rohkearvulise väeosaga alampolkovnik Korotkovi juhtimisel, kellele Kerenski andnud salajased korraldused kätte viibimata tegevusse asuda Mogilevi vastu, kuigi päev varem oli seesama Kerenski lubanud Aleksejevile, et ta ootab ära Aleksejevi ja Kornilovi kokkusaamise ning soovib asja lahenemist rahulike läbirääkimiste teel.
Moskva sõjaringkonna-ülem, Kerenski armualune polkovnik Verhovski on saatnud Aleksejevile telegrammi ette, et ta sõidab suurema väeühiku saatel peagi teele Mogilevi poole, „abiks Stavka puhastamisel“, vabandades, et ta seda teha pole võinud otsekohe.
Masendatuna kahepaikse peaministri reetlikust meelest, võtab Aleksejev telegraafilise ühenduse Petrogradiga ja pärib Kerenskilt, milliseil kaalutlusil ta on murdnud oma sõna, andes kohe peale Aleksejevi ärasõitu vastupidise käsu: avada sõjategevus Stavka vastu.
„Olen oma koha vastu võtnud tingimusel, et seisukord laheneks veretult, ilma ohvriteta, aga nüüd te saadate sõjajõudusid välja Mogilevi poole. Kas on teie sooviks, et Kornilov ja ta kaaslased langeksid jõukude omakohtu küüsi?“ küsib Aleksejev oma telegrammis.
Kerenski vabandab ja põikleb, kiirustab üliväga likvideerimist, seletades, et talle vaheajal olevat toodud uusi andmeid: Kornilov ei taha alistuda võitluseta, on kogunud Mogilevi suuri väehulki, kes kindlustavad ennast linna ümbruskonnas ning seavad positsioonidele rohkearvulisi patareisid. Annab Aleksejevile kahetunnilise tähtaja Stavka ülevõtmiseks ja palub selle möödumisel teatada talle Kornilovi vangistamisest.
Osava žonglöörina poetab Kerenski oma telegrammidesse ilusaid fraase ka „hädohus olevast isamaast“, sellest, et kogu demokraatia olla nüüd häiritud ja ootavat nii temalt kui ka Aleksejevilt „tegusid“.
Aleksejev vastab telegrammiga, et kõik jutud Kornilovi vastupanukavatsusist on luule, et ainustki sõdurit pole saadetud kaevikuid kaevama linna ette ega ole ka viidud sinna kahureid. Palub silmapilk peatada kõik Mogilevi suunas liikuvad ešelonid, ähvardades panna vastasel korral oma ameti maha.
Peaminister nõustub lõppeks sellega ning laseb peatada Mogilevi poole tõttavad karistusrongid, mis on jõudnud juba eelviimsesse jaama enne Mogilevi. Seal on „karistajad“ vihaselt üllatatud, kui jaamaülem ei lase neid enam edasi.
Kornilov annab vaikselt alla ja ainuüksi seepärast, et seda pooldab tema sõber ja koolivend Aleksejev. 1. sept. 1917. a. paigutatakse kindralid Kornilov, Lukomski, Romanovski ja rida teisi ülemjuhataja staabiohvitsere ühte Mogilevi võõrastemajja valve alla, kust nad mõni päev hiljem viiakse üle väikesesse kreisilinna Starõi Bõhhovisse.
Aleksejev suudab läbi viia, et vangistatute valvele ei asu mitte Kerenski poolt soovitatavad „valitsustruud väeosad“, raiskunud varupataljonide mehed ja linnadesse revolutsiooni „süvendama“ tulnud rindejooksikud, vaid Kornilovile truud, raudses distsipliinis ühtehoiduvad Georgi-risti kavaleride pataljon, Kaukaasia pärismaalaste Tekinski polk ja Kornilovi-nimeline surmapataljon.
Selle ettevaatuseabinõuga on Aleksejev oma sõbrale osutanud võrratu teene, kuna kõikjal üle maa soldatite komiteed võtavad vastu otsuseid, et mässuline ülemjuhataja tuleb viibimata anda „revolutsioonisõdurite“ poolt koostatava väljakohtu alla. Aleksejev hoolitseb veel, et Ajutise Valitsuse poolt nimetatava uurimiskomisjoni hulka satuvad inimesed, kes ei ihka just ülemjuhataja pead, ja suudab veenda mitmete mõõdukate ajalehtede toimetusi, nagu „Novoje Vremja”, „Retš” jt., et Kornilovi „mässu” ja selle tõsipõhjusi kirjeldataks õigetes värvides.
Kerenskilt nõuab Aleksejev, et end. ülemjuhataja vastava uurimiskomisjoni tegevuse
