juhusliku kõnemehe sõnadest ning lähevad lõppeks laiali veelgi udusema arusaamisega kõigest toimuvast, viies oma lihtinimese südames kaasa leegitseva vaenu kõigi vastu: Ajutise Valitsuse ja Kerenski, Lenini ja nõukogude vastu.
Ainuke, millest soldat veel saab aru ja hingepõhjani vihastub selle üle, on see, et teda uuesti tahetakse panna sõdima, kuigi talle on lubatud juba kaheksa kuu vältel rahu.
Kurbkoomiline jant Petrogradi all lõpeb 1. novembril Kerenski põgenemisega, mille järel kindral Krasnovi ja enamlise madruse Dõbenko vahel sõlmitakse vaherahu, mis sisaldab muu seas ka punkti, et Krasnov võib oma truuksjäänud kasakatega takistamatult sõita Donimaale.
Juutidest juhitud Rahvakomissaride Nõukogu on nüüd Venemaa ainuke valitseja ja hakkab viibimata nuhtlema rahva ja revolutsiooni „äraandjaid“, sulgedes trellide taha kättesaadud valitsusliikmete järel tuhandete viisi kõiki, kes ei suuda tõestada teenetega või kintsukaapimisega oma lojaliteeti värskeile peremeestele.
STAVKA VIIMASED PÄEVAD
Saamata enamlise riigipöörde päevil Kerenskilt kui ülemjuhatajalt ei mingeid näpunäiteid teotsemiseks, võtab Stavka staabiülem kindral Duhhonin peale Kerenski põgenemist 1. nov. vägede ülemjuhatuse enese kätte, teatades sellest ka Petrogradi uutele võimumeestele.
Rahvakomissaride Nõukogu lepibki sellega esialgu, ja Duhhonin esimese sammuna kutsub rindel seisvaid väeosi üles säilitama täit rahu, mitte kellelgi lahkuda omavoliliselt kaevikuist, vaid mõistlikult ootama jääda, kuni mitmesugused poliitilised voolud, kes omavahel „pisut vastuollu sattunud“, kord lõpetavad tüliküsimused ning loovad uue ja võimsa ülevenemaalise keskvõimu.
Selle poliitilise erapooletusega võidab Duhhonin usalduse algul enamlastegi juures. Trotski ja Lenin on temaga täiesti rahul, rõõmsad, et leidnud kord kindrali, kes ei tee poliitikat, vaid lepib kõrgema spetsialisti ülesannetega vägede eesotsas.
Kuid teadagi ei saa selline seisukord kesta kaua ja kui 7. nov. Rahvakomissaride Nõukogu käseb ülemjuhatajal otsekohe pöörduda vaenlase väejuhatuse poole sõjategevuse viibimatuks lõpetamiseks rahuläbirääkimiste algatamise eesmärgil, tekib esimene konflikt.
Duhhonin vastab sõjakomissar Krõlenko nimel telegrammiga, et Venemaa huvides on ju tõesti sõlmida nüüd kiiresti rahu, kuid et vaenlase poole sellise ettepanekuga pöörduda võib ainult valitsus ise. Petrogradi nõukogule aga see vastus näib kuulmatu haavamisena ning uue võimu mittetunnustamisena, ja erakorralisel koosolekul otsustavad rahvakomissarid Duhhonini tagandada kohalt – sõnakuulmatuse ja vastuhakkamise pärast. Duhhonin saab järgneval päeval lakoonilise telegrammi, milles teda kästakse jätkata oma kohuseid seni, kui jõuab pärale uus kõrgem ülemjuhataja – enamline lipnik sõjakomissar Krõlenko.
Ülemjuhatajal on seesuguse mõnitava ettekirjutuse järel tuhat võimalust panna silmapilk maha oma amet ning jättes kõik sinnapaika vaikselt kaduda põranda alla, kuid see ohvrimeelne inimene ei taha lahkuda oma postilt, loodab suure optimistina, et äikesepilved lähevad kord üle ja Vene armee tõuseb jälle kord tuhast enamlastegi juhtimise all.
Pealegi käivad teda palumas Mogilevis koosistuva Ülevenemaalise Armeekomitee liikmed, et ta jääks vähemalt seni, kui on selgunud Saksa väejuhatuse vastus rahuläbirääkimiste algatamise asjus, millise ettepaneku Rahvakomissaride Nõukogu läkitanud siiski Berliini, küsimata selleks Duhhonini nõusolekut.
Mogilevi on nendeks päevadeks Gatšinast juba üle kolida jõudnud ka tuntud poliitilised leemekeetjad Stankevitš, Tšernov, Avksentjev, Skobelev ja selle karja võimukupeldajate seas kollitab jällegi ringi – Savinkovgi. Kõik need karjäärikütid on nüüd mesilasparvena liibumas viimse lootuse – ülemjuhataja Duhhonini ümber, peavad lõpmatuid vaidlusi ja koosolekuid, koostavad uue valitsuse nimekirju ja päästavad, igaüks omal viisil, hukkuvat Venemaad.
Rindelt saabuvad aga samal ajal üha masendavamad teated: kaevikud jäetakse massiliselt maha, toimitakse tuhandeid vägivallaakte ja verist omakohut ohvitseride üle, müüakse mõnekümne rubla eest sakslastele terved patareid, voorid ja moonalaod ning liigutakse ähvardavate rohutirtsudeparvena rindelähedaste linnade kallale.
5. armee rindel astub aga sõjakomissar ning tulevane ülemjuhataja Krõlenko juba omal algatusel sakslastega läbirääkimisse rahu üle ja varsti jõuab Stavkasse hirmusõnum, et uus „Glavkoverh“ kihutab Mogilevi poole terve rongitäie Kroonlinna madrustega.
Bõhhovi vanglas samal ajal ikka veel vangistust kandev kindr. Kornilov, kes asjatult oodanud koos oma kaaslastega ligi paar kuud uurimiskomisjoni lõppotsust ja kohut, astub enamlise võimuhaarangu päevadel veelgi tihedamasse ühendusse Stavkaga, annab Duhhoninile kõigekülgset nõu ja loodab samuti, et asjad võivad veel tublisti paraneda, kui õigest otsast kinni haarata.
Nii soovitab ta Stavka kaitseks Mogilevi tuua tšehhide polkusid, paigutada Poola leegionid Poola rindele, Moskvast ning Petrogradist kõik kasakateüksused saata liinile ja kõva valve alla võtta ka kõik relvalaod, et neid ei tassitaks laiali kojuminevate sõdurite poolt.
Duhhonin vastab, et ta on kõike juba proovinud, kuid igal pool põrganud täielise sõnakuulmatuse vastu, ka tšehhid ja poolakad ei tahtvat enam sõdida ning kasakad liikuvat lõbusate laulude saatel Donimaa poole.
Kui Kornilov seejärel teatab, et niisuguse seisukorra juures temagi ei taha jääda enam ootama, vaid eelistab nüüd ise lõpetada oma poolvabatahtlikku vangistust ja minna samuti Donimaale, kus kindr. Kaledin on valitud Doni atamaniks ning arvatavasti suudab seda põlist vabaduste maad hoida langemast enamluse rüppe palub Duhhonin Kornilovil veel siiski sellega oodata, kuna kardab tema lahkumisega uusi ootamatuid tagajärgi rindeväeosade kergesti muutuvas meelsuses.
Kornilov lubabki veel jääda, kuid kui 18. nov. levib kulutulena teade, et Krõlenko oma madrustega ja mitme teel lisandunud enamlise sõjaväerongiga on mõne tunni pärast Mogilevis, saadab Duhhonin Bõhhovisse sõna, lahkugu Kornilov kõigi kaaslastega sealt nii ruttu kui võimalik ja sinna, kuhu keegi tahab, et vältida julma omakohut nende kallal.
See on liigutav ligimesearmastuslik hoiatus viimase seadusliku ülemjuhataja poolt, kes ise muide otsustanud jääda paigale, korrapäraselt anda uuele „glavkoverhile“ kõik üle ja painutada end „rahva tahte” alla. Suure idealistina usub Duhhonin nimelt viimse hetkeni, et enamlased ei julge panna ta külge kätt, lasevad tal rahuga minna.
Alles eelmisel päeval, 7. novembril, on Mogilevi saabunud rindelt mõned surmapataljonid, et kaitsta ülemjuhatajat ja tema staapi Krõlenko eest, kuid needki on Duhhonin samal päeval rindele tagasi läkitanud sõnadega:
„Ma ei soovi vennavere valamist – minu, üksiku inimese heaolu pärast. Teie tuhanded elud on vajalikud tuleviku Venemaale. Ja kui ka enamlased ei too õiget rahu, olete te ometi kutsutud kaitsma isamaad vaenlase vastu ja asutavat kogu laialiajamise eest.”
Teisi päästes hukkuvalt, karidele kinnisööstnud laevalt jääb ta kaptenina komandosillale kuni lõpuni.
Kui löögipataljonide komandörid manitsevad teda mõelda ka enesele, halastada vähemasti oma perekonnale ja nendegi pärast riietuda rutusti ümber ning istuda autosse, mille nad toonud juba staabi ukse ette, vastab Duhhonin:
„Mul on alati olnud võimalik põgeneda, kuid ma ei tee seda. Tean, et Krõlenko laseb mind vangistada, võib-olla mahagi lasta. Aga see on soldati surm.“
Selles vastuses peegeldub viimase ülemjuhi kogu hingesuurus, aare, millega uhkeldada ei võinud ei Kerenski ega teisedki Venemaa saatuse juhid: sõjamehe kohusetruudus.
19. nov.
