viivuks veel linna. Kuid ka Taganrogi ja Rostovi linn on langemas, kuna sealne tööliskond tõstab mässu ning ohtrasti relvi saades ülevõetud sõjaväeladudest tõttab seljatagant kallale nende linnade ees rindel võitlevaile vabatahtlikele.
Nähes seisukorra täielist lootusetust, teatab kindr. Kornilov 28. jaanuaril Rostovist ataman Kaledinile, et kasakate täielise eemalejäämise tõttu oma maakonna kaitsest on tal võimatu kauem vastu pidada ja Vabatahtlike armee on seega sunnitud lähemail päevil lahkuma Donimaa piiridest ning peavarju otsima Kubanimaalt.
29. jaanuaril teeb Kaledin selle Kornilovi otsuse teatavaks Doni valitsuse erakorralisel istungil ning lisab, et Donimaa kohta on leidunud ainult 147 kasakat, kes vabatahtlikult asunud Kornilovi ja Aleksejevi kõrvale.
Ataman paneb ette valitsuse tegevus lugeda lõpetatuks ning maa saatus jätta ta enese hooleks. Samas teatab Kaledin, et ta ühtlasi paneb eneselt maha atamani kohused.
Ärritatuna teadaandele järgnenud ägedaist sõnavõttudest, vaidlusist ja ettepanekuist „asja hääletusele panna”, käratab Kaledin valitsusliikmeile kibestunult:
„Mu härrad! Küllalt juba sõnadest, aeg ei kannata. Sellise lobisemisega on hukkunud terve Venemaa!“
Sama päeva õhtul lõpetab Kaledin oma elu revolvrikuuliga.
TAANDUMINE KUBANI STEPPIDESSE
Atamani vabasurm jätab kõigisse masendava mulje ning tabab eriti valusasti kasakaid, kes tundes juhi surma oma südametunnistusel, lubavad end nüüd parandada ja kogu maal korraldada „spolohhi“ – häire relvade haaramiseks.
Novotšerkasskis astub jällegi kokku kasakate ülemaaline kongress, valib uueks atamaniks kindral Nassarovi ja käseb kõigil kasakail 17-55 eluaastani ilmuda lippude alla.
Korraks näib juba, et Kaledini lunastusohver pole toodud asjata ja terve maa sellest mõistust võttes tõuseb tõesti üles kui üks mees. Ka Vahatahtlike armee juhid Kornilov ja Aleksejev saavad sellest uut julgust, otsustades siiski jääda Donimaale vähemalt seniks, kui on selgunud mobilisatsiooni tagajärjed.
Ülimate pingutuste varal hoitakse rinne Rostovi, Taganrogi ja Novotšerkasski linna ees alles, oodates lootusrikkalt peatset kasakate ülestõusu oma maa kaitseks.
Ent kasakate vaimustusest jätkub vaid paariks päevaks – „spolohh“ ehk mobilisatsioon toimub küll mõnes rajoonis võrdlemisi suure eduga, kuid kokkutulnud mehed rindele tõttamise asemel hakkavad korraldama miitinguid.
Teadagi, et seal viimane sõna jääb enamlasile ja tegelikku kasu mobilisatsioonist lõikavad ainult nemad: agitaatoreist üleskihutatuina arvustavad kasakad teravalt Doni valitsuse tegevust ning selle asemel et anda end uue atamani käsutusse, siirduvad massiliselt punaväkke.
Sellega on Donimaa saatus sedapuhku otsustatud ning, võimetu kauem vastu pidama ülejõule, annab Kornilov 9. veebruaril oma väeühikuile käsu tagasi tõmbuda Doni jõe taha.
Punased koos ülejooksnud kasakatega ja mässutõstnud kaevandustöölistega on peagi peremehed kõigis Doni linnades, välja arvatud pealinn Novotšerkassk, kuhu veel mõningaiks päeviks võimule jääb Doni valitsus. Samas istub koos ka kasakate kongress, kes sündinud fakte arvestades otsustab nüüd kokkulepet otsida enamlastega.
Sündmused jõuavad aga ette sellelegi kavatsusele: 12. veebruaril tormavad punaste eelväed juba linna, ning nende juht, enamlik kasakaohvitser Golubov läheb isiklikult laiali ajama parajasti koosolevat kongressi.
Aupaklikult tõusevad rahvasaadikud tema sisseastumisel püsti, ainsana jääb istuma vaid ataman Nassarov.
Järgides kuu aega varem (5. jaanuaril) Petrogradis asutava kogu laiali kihutanud madruse Železnjaki eeskujule, mängib ka Golubov väikest tasku-Napoleoni ning käratab keset saali jõudes:
„Venemaal toimetatakse praegu suurt sotsiaalset revolutsiooni, aga siin mingisugune rämps istub pinkidel ja tegeleb vananaiste loraga. Välja!“
Saaliustest sissetrügivate punajõukude tääkide vahel talutatakse saadikud välja, jagatakse neile ohtrasti tümakaid rusikate ja püssipäradega ning lubatakse siis lipata.
Vangistatud ataman Nassarov, kongressi esimees Vološinov ja mõned vastuhakanud saadikud aga hukatakse veel sarnal päeval ning võitjad kuulutavad välja Doni nõukogude vabariigi, kelle „presidendiks” saab mässuline kasaka-allohvitser Podtelkov.
Vabatahtlike armee Kornilovi ja Aleksejeviga eesotsas taandub samal ajal ränki kaitselahinguid lüües lõunasse, laiade Kubani steppide poole, täielises teadmatuses, kas sealgi leidub neile peavarju ja poolehoidu võitluse jätkamiseks.
Taandumine sünnib enamlaste jõulise surve tõttu niisuguse rutuga, et ülemjuhataja Kornilov ja teisedki juhid ei leia võimalusi enam hoiatada oma perekondigi, kes jäävad maha punastele langenud Rostovi.
Rusutud meeleolus rändab see viimane armee killuke vastu udusele tulevikule, kõiki lootusi maha mattes, et kunagi veel asi võiks pöörduda nende eduks. Iseloomustavamaks sellele valge võitluse ajajärgule on sõnad, mis kindral Aleksejev noil päevil avaldanud ühes kirjas kellelegi sõbrale:
,,Meie lahkume steppidesse ja võib-olla ei tule enam iial tagasi sealt, kui niisugune on Jumala tahtmine. Kõik, mis kallis meie südamele, jääb maha Venemaale, lahatavale isamaale, aga me ei tohi nutta ega haletseda, sest vaja on süüdata tungal, et see lootuse kaotanuile paistaks ainukesegi heleda tähena Venemaale laskunud pimeduses.“
Kiiresti lahti raputades end jälitavast vaenlasest, ligineb paari tuhande meheni võitlusis kokku sulanud sõjavägi Aksai kasakate-stanitsa juures Doni jõele, et seda ületades paikneda samasse stanitsasse ööpuhkusele.
Ent küla ette saadetud kvartirjäärid saabuvad tagasi teatega:
„Kasakad ei luba oma külla ööbima jääda, küla üldkoosolekul on otsustatud, et nad „peavad erapooletust, ei taha tegemist teha punaste ega valgetega“.
Kornilovile on see uueks hoobiks: kasakad, puhtvene inimesed, endise sõjaväe eliit keelduvad nüüd varjupaiga andmisest oma vendadele!
Närvitsedes palub ülemjuhataja kindraleid Romanovskit ja Denikinit istuda saani ning isiklikult sõita külla tõrksaile kasakaile aru pähe rääkima.
Mitu tundi kauplevad Romanovski ja Denikin asjatult kasakatega, kuni lõppeks Denikin ei kannata enam välja, kutsub külavanema teiste seltsist kõrvale ja sosistab talle kõrva:
„Ärge venitage seda janti, otsustage kiiremini, muidu jõuab Kornilov ise siia ja tema juba nalja ei mõista: teid tõmbab oksa, aga stanitsa kõrvetab maatasa!”
Selline ähvardus mõjub ja kasakad ruttavad kähku majadesse, et neid korda seada sõjaväe paigutamiseks.
Varsti ilmub laial lumelagendikul nähtavale pikk rongkäik inimesi jala ja ratsa, mis oma kirevuses näib kui mustlaste rändvoor. Sõjaväe ridade vahel, kahuri-rakendite ning ratsaväega läbisegi liiguvad vankrid ja saanid kaasatulnud erainimestega, paljud naisedki astuvad sõdurite kõrval sügavas lumes, riietatuna kergeisse linnarõivaisse, käe otsas kompsukesed rutuga üheshaaratud varanatukesega. Koolipoisid-vabatahtlikud kannavad alles omi koolirõivaid ja gümnaasiumi vormimütse, sõduritegi munder koosneb pooliti erarõivaist ning jalatseiks on paljudel läbitallatud vildid ja viisudki.
Küla kohal hakatakse üle minema Doni jõest, mille jää kahurite
