tõesti müüte ära oma kindrali? Ei usu mina seda, ei usu! Teine eskadron sadulasse istuda!“
Nagu paraadi-käsklust saades, hüppavad teise eskadroni mehed sadulasse ja rivistuvad. Eskadroni etteotsa tuuakse polgu standart ja salkkond hakkab liikuma. Kõhklemata venivad järele ka teised eskadronid ning rõõmsas tujus jätkatakse reisu lõunasse.
Kõrvetavas novembrikülmas läbitakse veel mõnisada versta enamlasist juba kõikjal vallutatud maa-alal, lüüakse siin-seal mõned lahingud punastega, kannatatakse mehiselt nälga ja külma.
Raske rännak mõjub tugevasti Kornilovi tervisele, kes paar viimast päeva ei suuda kange külma tõttu istuda enam sadulas. Teda talutavad käe alt kinni hoides edasi ohvitserid, kuid veendudes, et ta on niiviisi ainult tüliks kõigile, palub Kornilov polgul teekonda jätkata ilma temata ja otsustab katset teha Donimaale jõuda üksi.
Riietades end talumehe rõivaisse, istub ta kuskil pisikeses jaamas lõuna poole minevasse rongi ja jõuab 6. detsembril õnnelikult pärale Novotšerkasskisse, kuna tema senised ihukaitsjad – Tekini polk, mitmesuguste seikluste järel satub Ukraina rahvusväeosade koosseisu, võtab nende seltsis osa Kiievi võitlusist ja hiljem üksikute rühmade kaupa saabub Põhja-Kaukaasiasse, Doni- ja Kubanimaale, kus need salgad saavad aluseks esimesele valgeväe koondisele – Aleksejevi ja Kornilovi ühisel algatusel loodavale Vabatahtlike armeele.
DONI KASAKATE RIIK
Mõte end isoleerida oma kodupaikades kildudeks jagunevast, revolutsioonivoogudesse roiskuvast Venemaast ning luua „vaikse Doni ääres” autonoomne kasakate riik tekib kasakail juba varsti peale veebruarirevolutsiooni ja kui Kerenski poolt 1917. a. juulis õhutatud üldpealetung dramaatiliselt nurjub ning viib paarikümne-miljonilise Vene hiigelarmee kiirele lagunemisele, algab Doni polkudes hoogne valgumine koju.
Tegelikult see on küll väejooksikute kari, kes omavoliliselt rindelt lahkudes jätab tühjad kaevikud vaenlasele, pressib väevõimuga end kõigisse lõuna-ida suunas minevaile rongidele, vallutab jaamades kõik tühjad vagunid ja sunnib raudteepersonaali relvade abil saatma neid edasi.
Kuid need inimesed pole enamlased ega ühise Vene isamaa äraandjad, küll vaid tulised kolka-isamaalased, kes tüdinedes revolutsiooni tühjadest sõnakõlksudest, ilukõnede mulinast, parteiliidrite nääklemisest, komissaridest ja komiteedest, tahavad kord näidata, et kasakad suudavad vähemalt oma kodu hoida puhta sellest saastast.
Luuakse Doni valitsus, kuhu liikmeina kuuluvad kõigi 14 Doni maakonna sõjaväe-vanemad, ja üldine kasakate-kongress valib 1917. a. juulikuus atamaniks, seega ka riigipeaks ja vägede üldjuhiks kindral Kaledini.
Selleks ajaks Petrogradist kohale saabunud Kaledini juurde läkitatakse saatkond, kes pidulikult annab kindralile üle kasakate kirjaliku otsuse, „hramota“:
„Põlise atamanide valimise kombe kohaselt, millise kombe Peeter I 1709. aastal meile keelanud, kuid mille nüüd uuesti ellu tõstame, teatab kasakate üldkongress Sulle, et oleme Sind ühisel tahtel valinud oma Atamaniks.“
Samasugused „valitsused“, oma valitud atamanidega eesotsas, loovad endale ka Doni „väiksemad vennad“, Põhja-Kaukaasias asuvad Kubani ja Tereki kasakatemaakonnad.
Nii tekivad Lõuna-Venes kõigiti soodsad alused aktiivse vastupanu organiseerimiseks põhjast levivale enamlusele, ning teadagi koguneb nüüd lõunasse kõik selline element varisenud hiigelriigi endisist suurusist, kel veel usku jätkub avaliku võitluse edusse anarhia vastu.
Kaledini ja Doni valitsuse ümber hakkavad peagi keerlema heade nõuandjatena tuntud poliitikategelased, nende seas ka viimase duuma esimees Rodzjanko, Miljukov, Struve, vürst Trubetskoi jt., endine Ajutise Valitsuse frondikomissar, mitmepalgeline ja reetlik Savoiko, ning tulemata ei jää provokaator Savinkovgi, kes siin jällegi haistab meelitavat tööpõldu.
Nende inimeste peapüüdeks on luua Doni kasakatemaa külalislahkuse varjus uut ülevenemaalist valitsust ja kasakaid „tõsta üles“, nagu nad väljendavad, suurele isamaalisele sangariteole, – sõjakäiguks Moskva peale.
Muidugi ei tule sellest üritusest enam midagi: üldvalitsusest ei saa asja Doni kolkapoliitikute ägeda vastuseisu tõttu, kes loevad sellest uut ohtu kasakate autonoomsusele, ning kasakaid endid ei vea sõdima enam ka seitsme paari härgadega.
Kindral Kaledinile on kasakad küll suurte aupakkumiste saatel andnud üle atamani bulava, pannud ta istuma valitsuse laua taha selle juhina, andnud talle eluasemeks uhke atamani-lossi Novotšerkasskis, kuid tegelikult pole atamanil õieti mingit võimu ega ainustki korrapärast väesalka kas või ihukaitsegi ülesanneteks lossi juures.
Otsustades, et tulusam on põõnata ahju peal või naise hõlmas soojas ning ometi kord välja puhata kolmeaastast sõjaseikade väsimust, huvitab kasakaid ainult veel üks asi: et kiiremini saaksid ära jagatud viimseni kõik kroonu- kui ka eramõisade maad.
Seni on Doni valitsus neile nõudeile vastu tulla katsudes küll juba ära jaganud osa mõisamaid, üle kolme miljoni dessatini, kuid sellest ei piisa kaugeltki kõigile soovijaile ning uuel kokkukutsutud kasakate üldkongressil nõutakse käredasti kõigi mõisade jagamist, vahet tegemata, kas nad on riigi või eraomandid.
Kui valitsus ei nõustu ja ei suudakski seda teostada ööpäeva vältel, on see enamlaste agitaatoreile otsekohe heaks trumbiks vaenu külvata kasakate vahele: mustasajaline ataman ja ta valitsus kaitseb ainult mõisnike huve! Maha kontrrevolutsiooniline valitsus! Maha ataman!
Maareformi poolikust teostamisest pettunud, kaldub tubli osa seniseid alalhoidlikke, patriarhaalsete eluviiside ja mõttekäiguga kasakaid nüüd kiiresti enamlisse sõiduvette ning kõik Kaledini üleskutsed rahu ja korra säilitamiseks on asjatud.
Saksa ja Austria rinnetelt järk-järgult koju saabuvad polgud on suurelt osalt juba nakatatud enamlusest, ei täida peagu ainustki atamani korraldust väeosade paigutamisel, müütavad koduteel relvi, voorivankreid ja hobuseid ning valguvad laiali mööda külasid.
Ning kui kasakakülades veel levivad teated, et enamline ülemjuhataja, „glavkoverh“ Krõlenko on otsustanud alata Donimaa vastu vormilist sõjakäiku ja juba läkitanudki selle sihiga Rostovi poole teele hulga sõjaväe-ešelone, kaob kasakate sõjavaim sootuks ning kõikjal arutatakse vaid küsimust, kuidas enamlastega saaks kokku leppida nii, et nad mõisade täielisel jagamisel arvestaksid peamiselt maa päriselanike soove.
Vastupanu võimalusist sissetungijaile, korrapärase frondi loomisest oma põlise kodu kaitseks ei tehta neil loiduse ja saamatuse silmapilkudel enam mujal juttu kui vahest atamani staabis, kuigi ka seal ei saada kaugemale teoreetilisest küljest. Ataman annab küll päevakäske, jagab korraldusi ja valitsuski avaldab elumärki rohkete üleskutsete teel, kuid see töö on rohkem tuuletallamiseks ja eneserahulduseks, ja lõdvalt käsi langetades oodatakse sündmuste „loomulikku” arengut ehtvene fatalismiga: saatuse eest ei page kuhugi…
Ainuke, kes ei maga ega läbe ootama jääda, millal nuga lüüakse talle selga, on kindral Aleksejev, kes novembrikuus 1917. a. Novotšerkasskisse asudes sööstab siin noorusliku energiaga teostama oma ammust ideed: uus ja võimas Vene armee peab loodama vabatahtlikkuse alusel.
Selleks hakkab Aleksejev ajaviitmata koguma enese ümber vabatahtlikke „tööta” jäänud ohvitseride, üliõpilaste, intelligentsi ja noorsoo hulgast, sõidab ringi mööda linnu ja alevikke, korjates annetusi uue organisatsiooni heaks, korraldab piduõhtuid, pressib poolvägisi välja rahamagnaatidelt toetussummasid oma vabatahtlike varustamiseks, ostab kasakailt kokku võileiva eest müüdavaid püsse, kuulipildujaid ja mõned kahuridki. Nii saab ta peatselt kokku väikese, kuid meelsuselt ja võitlustahtelt
