Krõlenko vaatab seda pealt külma naeratusega, ei takista sedagi, kui keegi joobnud madrus haarab kõrvalseisva ratsaniku tupest mõõga ning asub sellega mõttetult lömastama laiba nägu.
Rahvas on nii siis avaldanud oma „tahet“…
BÕHHOVI VANGIDE PÕGENEMINE
Bõhhovi vanglas istuvad „kornilovlased“ elavad üle Stavka viimseil päevil ärevaid tunde, kui teatavaks saab enamlaste otsus vägede peakorter täiesti laiali ajada ning ühel hoobil lõpetada ka Kornilovi „mustasajalise“ pesakonnaga, nagu lõõpivalt väljendab Petrogradis ilmuv „Pravda“.
Duhhoninilt sõbraliku hoiatuse saades 18. nov. Mogilevile liginevate Krõlenko jõukude kohta, kutsub Kornilov samal päeval kõik kaaslased kokku ja paneb ette väikeste salkadena ja ükshaaval lahkuda Bõhhovist ning koguneda hiljem Doni kasakate pealinna Novotšerkasskisse. Ammu juba on kasakate saadikud käinud palumas endist ülemjuhatajat, kes muide ka ise sündinud kasakana, et ta lõpetaks oma vabatahtliku vangistuse ja „õiglase kohtu“ ootamise ning siirduks ära koju – Donimaale.
Nüüd tahab Kornilov järgida sellele kutsele. Donimaa on end kuulutanud autonoomseks riigiks Venemaa ühendriikide liidus, on valinud enesele atamaniks kindral Kaledini ning kõigi tunnismärkide järgi näib seal kujunevat ainuke tõsisem kolle punase taudi tõkestamiseks.
See maa on nüüd magnetiks, kuhu tõmbab kõiki, kes ei mõtle sugugi veel alistuda Saksa rahade, juutlike juhtide ning väejooksikute, ärakaranud vangide ja seltskondlike põhjakihtide ristsugutusel ilma sündinud võimule.
Donimaale on läinud endale truuksjäänud kasakatega juba ka kindral Krasnov, samuti kindral Aleksejev, isegi Kerenski on teinud oma tuuri Doni atamani lossi Novotšerkasskis, kus kindr. Kaledin talle paraku külmalt näidanud ust, meenutades langenud suurusele aega, millal see tembeldanud teda isamaareetjaks, reaktsionääriks jne.
Kornilovlaste lahkumine Bõhhovist sünnib üsna lihtsalt ega kanna sugugi mingit põgenemise ilmet, kuna vanglavahid ju tegelikult isegi on kornilovlased – endise ülemjuhi truimad ning parimad väeühikud, pealegi on kindr. Duhhonin ettenägelikult saatnud valvekorral olevale Georgi-kavaleride pataljoni ülemale kirjaliku käskkirja kõigi vangide viibimatuks vabastamiseks.
Esimestena lahkuvad ümberriietatult ning Bõhhovis asuva Poola diviisi staabi poolt varustatud valetunnistustega kindralid Denikin, Lukomski, Kisljakov, Markov, Romanovski, polkovnik Soots jt. ning öösel vastu 19. novembrit teeb vanglakomandant Georgi-kavaleride valvurile teatavaks, et käsk on tulnud vabastada ka Kornilov.
Endisest ülemjuhatajast ei taha maha jääda ka Tekini ratsapolk, kelle esindajad teatavad Kornilovile, et nad lähevad kõikjale, kuhu ta aga käseb. Liigutatuna sellisest poolehoiust otsustab kindral vaprad kaukaaslased viia rännakukorras nende kodukohta ning käseb polgul rivistuda teele asumiseks.
Keskööl väljub Kornilov oma kambrist ja astub vangla õuele, kuhu on juba rivistunud ta vangivalvurid – Georgi-risti kavaleride pataljon. Kindral jätab nendega jumalaga, tänab eeskujuliku teenistuse eest ja ulatab ühe sõduri kätte 2000 rubla, paludes seda väikese kingitusena jagada kõigi kavaleride vahel.
Ristimehed soovivad kindralile härdasti head teereisi ja karjuvad vägeva hurraa, kui Kornilov oma saatjate keskel väljub väravaist.
Tänaval võetakse ta uute hurraahüüetega vastu – seal on rivis teda ootamas ta lemmikud – 400 Tekini ratsanikku.
Varsti ärkab unine Bõhhovi linnake valjust hobukapjade plaginast ja kogu elanikkond tormab imestelles akendele jälgima pilti, kuis senine vang oma valvurite – Tekini ratsapolgu eesotsas siirdub suurele Dnepri sillale, ületab selle ning kaob ööpimedusse.
Tekinlased ühes Korniloviga kihutavad üle Dnepri saades kogu öö ja päeva, et korraga võita pikemat vahemaad Mogilevist, kuhu samal päeval peavad sisse marssima punased karistussalgad Krõlenko juhatusel.
Rännakuks valitakse kõige kõrvalisemad külavaheteed, minnakse lõuna-ida suunda pidades sageli läbi padrikute ja metsatukkade ning hoidutakse eemale suuremaist keskusist, et mitte ootamatult sattuda mõnda enamlaste ülesseatud lõksu.
Järgneval 18. novembril on Bõhhovi vangide põgenemine teada juba üle Venemaa. Enamlised lehed teatavad sellest jalakõrguste, rasvaste pealkirjadega ning tänavanurgile ja kuulutustulpadele kleebitakse hiigelplakatid Rahvakomissaride Nõukogu, kohapealsete sovettide ning Vikžel’i (Ülevenemaalise Raudteelaste Liidu Täidesaatev Komitee) üleskutsega, et iga kodaniku kohus olgu kinni püüda Kornilov koos ta „musta bandega” ja võimudele üle anda kas elusalt või surnult.
Kuna Bõhhovist on Donimaa lähema rajapunktini matkata üle tuhande versta, ei ole põgenikele kerge nende teekond, pealegi annab end valusasti tunda Lõuna-Vene lagendikele laskunud käre talveilm, lumetuisud ja jäätunud teed.
Siiski valitseb ohvitseride ja ratsanike keskel ülev meeleolu, mida ülal hoiab Kornilovi isiklik võlu, temale antud tõotus, et keegi ei jää temast sammugi maha. Elevil hoiab inimesi vististi ka asja romantiline külg: talvepakases tuhandeverstast ohtuderikast matka sooritada ainult selleks, et armastatud juhti viia varjule enamlike tagaajajate eest.
Seitsmendal reisupäeval, 27. novembril, jõuab väike sõjasalk Desna jõe ligiduses mingisse külakesse, kus kavatsetakse ööbida ning hommikul ületada Brjanski ja Moskva vaheline raudteeliin. Keegi vabatahtlikult end teejuhiks pakkunud talumees viib põgenikud aga otse sülle varitsevaile enamlasile, kes seadnud küla lähedasse metsa üles kuulipildujad ning avavad ööpimeduses sealt ootamatu kuulivalangu.
Tekini polk, mis Maailmasõjas kuulsa Metsiku Diviisi koosseisus nii tihti lõiganud lahinguloorbereid, ei pea paraku nüüd vastu sellisele äraandlikule kallaletungile ja jookseb silmapilgu vältel laiali.
Põgenemisega peab end päästma ka Kornilov, kelle alt lastakse hobune maha. Tekini polgu ülem polkovnik Kügelgen aitab nõrkenud kindrali enda kõrvale sadulasse ja mõnekümne-meheline järelejäänud grupp, enamikult ohvitserid, siirdub lähemasse raudteejaama, kuhu ükshaaval hakkavad kogunema ka laialipaiskunud eskadronid.
Paljud jäävad kaotsi, palju on ka haavatuid ja tuju näib kõigil lõplikult langenuna. Salkadena seisavad tekinlased koos ja arutavad, kas poleks parem nüüd jätta see meeletu ettevõte, rivikorras oma kodukohta Kaukaasiasse jõuda, ning enamik ratsanikest avaldab arvamist, et edasi minna on mõttetu ja parem siis juba alla anda enamlasile.
Juuresolevad ohvitserid seletavad meestele, et enamlased laseksid ju sel puhul maha Kornilovi ja ei annaks armu ka teistelegi ohvitserele kas vaprad kaukaaslased on siis äraandjad?
Mägipojad jäävad veidi mõttesse ja raputavad siis ägedasti pead:
„Ei! Meie kindralit ei puuduta ühegi enamlase näpud! Aga edasi minna me ka enam ei või!“
Käärimisest meeste keskel ja allaandmise kavatsusest teatatakse Kornilovile, kes läheb ise rääkima nurisejatega.
Kindral peab neile väikese kõne, tuletab meelde aegu, kus nad tema juhatusel võitnud ühe lahingu teise järel, ja küsib lõpuks, kas nad tõesti tahavad teda nüüd müüa komissaridele.
„Annan teile viis minutit mõtlemisaega,“ jätkab Kornilov, „ja kui siis otsustanud olete alla anda vaenlasele, lasete kõigepealt maha mind. Sest ma eelistan maha lastud saada pigem teie poolt kui alla anda vaenlastele.“
Ratsanike salgad seisavad neid sõnu kuulatades norguspäi ja häbelikult oma endise ülemjuhataja ees, julgemata tõsta temale silmi.
