koguni, et reaktsiooniline kindral viiks oma tegevusvälja kaugemale Doni piiridest, nähtavas kartuses, et endine kõrgem ülemjuhataja võib kardetavaks saada kasakate autonoomiapüüetele.
Samal arvamisel on nähtavasti ka ataman Kaledin ise, andes Aleksejevile kord nõu siirduda oma vabatahtlikega Põhja-Kaukaasiasse või Kubanimaale – et mitte asjata ärritada kasakaid…
Ent kui 26. nov. 1917. a. enamlased korraldavad Rostovi ja Taganrogi linnas väljaastumise, haarates seal kerge vaevaga võimu, on seesama Kaledin esimene, kes tuleb Aleksejevilt paluma kaasabi punaste väljapeksmiseks vallutatud linnadest.
„Aitame siitpeale nagu vennad teineteist,“ ütleb ta Aleksejevile suures kohmetuses. „Ühed vene inimesed oleme kõik, kas kasakad või mittekasakad, ja olgu jäädavalt nüüd kadunud lahkhelid meie vahel. Katsume päästa, mis päästa veel annab!“
Aleksejevi nägu lööb särama sellisest avaldusest ja liigutatult kaelustades vana sõjasõpra lausub ta pisarsilmil:
„Tundsin ammu, et veri on paksem kui vesi – et tuled kord minu juurde ja ulatad käe: ei ole vahet kasaka ega venelase vahel… Annan oma poisid sinu käsutusse ja teen kõik ühise asja heaks!”
Rutusti mobiliseeritakse 27. nov. Novotšerkasskis kõik ohvitserid, sõjakoolide kadetid, üliõpilased, koolipoisid, ka paar kasakate sotnjat saadakse kokku ja samal päeval minnakse esimesse lahingusse vend venna vastu, valged punaste vastu.
Rostov ja Taganrog vallutatakse verise võitluse järel ja sellest peale saab Aleksejevi valgeväe organisatsioon endale legaalse eluõiguse kasakate keskel. Tema väeosale antakse luba paikneda kasarmuhooneisse, tuuakse tema korraldusse kasakaist mahajäetud kahureid, avatakse vabatahtlike paremaks varustamiseks rikkalikud maailmasõja-aegsed moonalaod Novotšerkasskis.
Tükiks ajaks jääb nüüd Aleksejevi väike väesalk peagu ainukeseks relvastatud jõuks Doni „vabariigile“, likvideerides tihti mõned vähemad enamlised mässud söekaevanduste rajoonides ja olles ühtlasi Doni pealinna Novotšerkasski garnisoniks ning illusoorses mõttes – ka atamani ihukaitsjakski.
Detsembri algul saabub Novotšerkasskisse Bõhhovist põgenenud kindral Kornilov ning valgeväe edaspidine organiseerimine saab nüüd veelgi kindlama aluse. Kornilovi nimi, tema peagu legendaarne kuulsus – kõik see annab kogu asjale mingi soliidsema tagapõhja ja kasarmuisse koguneb järjest uusi vabatahtlikke kõigist seltskonnakihtidest.
Et aga mõlemad kindralid – Aleksejev ja Kornilov – on kord seisnud Vene sõjaväe ülimal teenistusastmel – kõrgema ülemjuhataja kohal, tekib algul piinlik seisukord, kummal neist astuda tulevase sõjaväe ja terve liikumise üldjuhtimisele.
Asja keerukust süvendab veel seegi, et endised suured sõbrad ja koolivennad on jäänud kuidagi jahedaks teineteise vastu: Kornilov ei suuda südames iial andestada fakti, et Aleksejev tema vandenõu ajastul nõustus olema Kerenski staabiülemaks; Aleksejev omakorda loeb mustaks tänamatuseks, et Kornilov aru ei saa selle ohvri suurusest, mis teda, Aleksejevit, sundinud kaasa minema Kerenskiga ja päästma Kornilovi ning ta kaaslaste isiklikku elu revolutsioonijõukude omakohtu käest.
Üldjuhi küsimuse otsustamiseks kutsutakse viimaks atamani lossi kokku kõigi kohalviibivate kindralite nõupidamine, kus toimub koomiline stseen, kui mõlemad kandidaadid kordamööda ütlevad ära pakutavast kohast, eelistades seda jätta vastasele kui „sobivamale ja vilunumale“.
Veidrast seisukorrast saadakse lõppeks üle, kui kindral Denikin teeb päris saalomonliku ettepaneku: luua ühe üldjuhi asemel kolmest isikust koosnev keskvõim – triumviraat, kus osad jaguneksid järgmiselt: 1) kindral Aleksejevile – kodanlikud asjad, rahandus ja välissidemete loomine; 2) kindral Kornilovile – sõjaline võim; 3) kindral Kaledinile – Doni maakonna juhtimine. Selle lahendusega lepivad kõik ning ühiselt otsustatakse veel triumviraadi juurde ametisse kutsuda poliitiline nõukogu Miljukovi, Struve, Trubetskoi, Beletski jt. osavõttel.
Ühtlasi nimetatakse senine Aleksejevi vabatahtlike koondus ümber Vabatahtlike armeeks ning tema üldjuhiks kindral Kornilov. Pisike ja jõuetu on esialgu see „armee”, vaevalt neli tuhat meest, koosnedes peamiselt vaid kaadritest, kuid siiski asub osa tema koosseisust juba 1917. a. detsembris rindele Taganrogi ette, milline tööstuslinn oma enamlusmeelse tööliskonnaga on alaliseks ähvarduseks Rostovile kui ka kogu Donimaale.
Vabatahtlike armee kibedama organiseerimistöö vältel leiavad aset mitmed kaugeleulatuva tähtsusega sündmused, mis mustemate plekkidena jäävad ilutsema Vene ajaloo lehekülgedele tulevaste põlvede imetluseks.
5. jaanuaril 1918. a. ajavad enamlased laiali nende eneste ja es-erride poolt rutuga kokkukäperdatud Vene asutava kogu Petrogradi Tauria palees. Kuigi poolenamline ettevõte, oli sellest ometi midagi loodetud, kuid juutlikele võimukandjaile Sovnarkom’ist tundus seegi rahvaesinduse paroodia liialt tagurlikuna ja keegi Kroonlinna madrus Železnjak pääseb ootamatult ajalukku, kihutades selle jõuetute demagoogide karja paari püssipauguga laiali, uhkustades hiljem, et ta on teinud rohkematki kui Napoleon 18. brumaire’il Viiesaja nõukogu likvideerides.
Ning 19. veebr. 1918 sõlmivad punased valitsejad häbistava rahulepingu Brest-Litovskis, millega tegelikult terve Venemaa paisatakse võitjate Saksa ja Austria jalge ette. Järgnev Ukraina ja Vene lõunakubermangude, Krimmi ja osaline Donimaa ning Kaukaasia okupeerimine sakslaste-austerlaste poolt sünnib juba otsekohese enamlaste kaasabiga, kes kõik näivad tegevat selleks, et vaenlane võimalikult kiiremini ja suurema suutäie saaks haarata oma küüntesse Venemaa elusa ihu küljest.
1918. a. jaanuarist alates hakkavad enamlised jõugud otsustavamalt peale suruma ka Donimaa piiridele ning esimesel valgeväel, noorel Vabatahtlike armeel tuleb siin vastu võtta oma tuleproov – üksinda, ilma vähemagi toetuseta kasakailt enestelt, kelle vabadust ja „vabariiki” ning autonoomiat nad võtavad nüüd kaitsta selle käputäie ohvitseride ja koolipoistega, keda Kornilovil ja Aleksejevil oli korda läinud lippude alla korjata.
Ei ole pikalt rääkida sellest võitlusest.
Ataman Kaledini katsed kasakaile aru pähe tuua jooksevad lootusetult karile. Kasakad ei kuula enam oma valitut, mobilisatsioonikäskudele vilistatakse, jäädes rahulikult edasi ahju peale uusi peremehi ootama.
Pealinna Novotšerkasski kaitsele asuvad Vabatahtlike armee ohvitseridepataljonid ja vapper jessaul
Tšernetsov mõnesaja koolipoisiga. Nende vastu liigub aga tohutu kolonn punaseid, koosnedes neljast enamlaste poole üleläinud kasakapolgust, keda juhatab „untervits” Podtelkov, tulevane Doni nõukogude vabariigi president, nagu mees sellest unistab.
Linnale liginedes saadab ta saatkonna valgete lippude all Doni valitsuse juurde alistumise nõudega, lubades linna võitluseta üleandmise puhul armu anda kõigile, ka atamanile enesele koos valitsusliikmetega. Valitsus lööbki juba kõhklema, kuid Kaledin annab käsu jessaul Tšernetsovile rünnakuks ja ohvitserideroodud ühes koolipoistega tormavad julgelt kallale ligi kümnekordse ülekaaluga vastasele.
Neid vapraid juhib vististi pime õnn ja ka seegi, et punaseile kasakaile, kes Doni pealinna vallutada lootnud püssipauguta, tuleb selline ootamatu vastupanu täielise üllatusena.
Paarikümne verstani jälitatakse paanikas ees lippavaid punakasakaid kahe ohvitserest ja koolipoistest koosneva nõrga ratsasalga poolt ning esialgne hädaoht pealinnale on möödunud.
Siis langeb aga vangi koolipoiste uljas juht jessaul Tšernetsov, kes mõninga ratsaniku saatel julgelt sisse kihutanud suurde Kamenskaja stanitsasse. Sajad punakasakad kleepuvad silmapilk hulljulgete ümber, kisuvad nad sadulaist ja lõpetavad siinsamas,
