minna, kuid juba järgneval päeval, 2. sept. ta murrab sellegi sõna, käseb Berditševis arreteerida terve läänerinde staabi ja nõuab Tööliste ja Soldatite Nõukogu tagantässitamisel „riigiäraandjaile“ valju kohut.
Arreteerimised toimuvad ka kõigis suuremais linnades ja rindestaapides ning selle tagajärjeks on, et terve Ajutine Valitsus lahkub ametist, jättes diktaatori täiesti üksi.
Maha paneb oma ameti ka kindr. Aleksejev, kuna talle Bõhhovist teatatakse, et Kornilov loeb tema ülesande Stavka likvideerimisega lõppenuks ja arvab, et sellisel autoriteetsel väeülemal ei kõlba enam koostöö Kerenskiga.
Viimane pöördub terve rea kindralite poole ettepanekuga asuda vabanenud staabiülema kohale, kuid kõik ütlevad sellest ära, kuni viimaks leidub ainuke, kel veel usku on märatseva ja igal sammul rumalusi toimiva, sõnamurdja diktaatoriga kaasa minna. See on kindral Duhhonin, senine läänerinde staabiülem.
2. sept. toimetatakse Berditševis arreteeritud kindralid ja ohvitserid kõva valve alla raudteejaama, edasisaatmiseks Bõhhovisse. See on teataval määral ristitee, sest ohvitsere tiirutatakse algul jalgsi läbi linna, enamlike soldatite ja rahvajõukude hurjutuste, sõimu ja kivirahe saatel. On otse ime, et rahvamass, üleskihutatuna lugematuist agitaatoreist, ei kisu neid siinsamas lõhki.
Konvoeerijaiks on rood sõjakooli kasvandikke, kes ahelikuna piiravad vange ja tihti tääkidega tõrjuvad eemale joobnud ning käratsevaid soldateid, kui need jõuga katsuvad ligi trügida kindraleile.
Mitmed ohvitserid lompavad, saades tabamusi tänavailt üleskistud kividest. Kindral Orlovil, vanal ühe käega sõjasangaril, on nägu üleni veres pihtasadanud kivist, paljud valvureistki võtavad vastu teenimatuid hoope, kaitstes truult nende valvele usaldatud „äraandjaid”.
Vaksalisse jõudes paigutatakse kornilovlased kaubavaguneisse, kuigi jaamateedel seisab kümnete viisi tühje, varus olevaid klassivaguneid. Selleski toimingus näitavad mässulised orjad revolutsioonisõdurid ja rahvamass – ilmekalt oma vaimset madalust, suutmata küündida rüütlimeele lihtsaimagi avalduseni, et maaslebavat vaenlast enam ei lööda ega sülitatagi ta peale.
Arreteeritute hulgas on kindralid Denikin, Erdeli, Vannovski, Elsner, Kisljakov, Markov, Orlov, polkovnikud Jaan Soots, Novožiltsev ja Pronin ning rida vähemais aukraadides ohvitsere, kes härjavaguneisse tõugatuna suletakse sinna luku taha.
Vangid on masendatud kõigest üleelatust, viskuvad jõuetuina pikali vaguneisse üleslöödud naridele ning kellelgi pole lusti sõnagi vahetada õnnetuskaaslasiga. Sõit Bõhhovini toimub mitmete pikemate peatustega läbitavais linnades, milliste kohapealsed komiteed lasevad rongi kinni pidada ning nõuavad vangide väljaandmist, et kohut ära pidada siinsamas.
Bõhhovisse jõudes paigutatakse arreteeritud kohaliku naisgümnaasiumi hoonesse, kus on juba ees Kornilov oma kaaslastega.
Vanglaks muudetud koolimajas on igasugune omakohtu hädaoht juba möödas, sest seda kaitsevad vabatahtlikult oma ülemjuhataja valvele jäänud üksused – Georgi-kavalerid, Kornilovi surmapataljon, Tekini mägipoegade polk, kes vaatamata kõigile Petrogradist saabunud korraldustele – valve üle anda kohapealsetele väeosadele – ei murra truudust oma seniseile juhtidele, lubades ajada täägi otsa igaühe, kes teeb katset ligineda Kornilovi ja ta kaaslaste asukohale.
Julgeoleku õhkkonna loob siin ka seegi, et linnakeses asub 1. Poola diviis kindr. Dovbor-Musnitski juhatusel, kes lugedes end välismaa sõjaväeosaks, keeldub samuti täitmast Kerenski käsku – Bõhhovist kas rindele või mõnda teise linna kolida.
Vangistuses kasutavad kindralid võrdlemisi suurt sisemist vabadust, võivad takistamatult liikuda terves hoones ringi, külastada kaaslasi teistes kambrites, jalutada igal ajal õues ja vastu võtta ka külalisi. Kõigi silmis on Kornilov ikka veel ülemjuhataja ja tema käske ning korraldusi ei täida üksnes vangid, vaid valvuridki.
Isegi Mogilevi pärale jõudnud uus Stavka staabiülem kindr. Duhhonin loob otsekohe salasidemeid Bõhhovi vanglaga, küsides tihti oma erikullerite kaudu nõu Kornilovilt paljudes väejuhatusse puutuvais küsimusis. Nii juhib Kornilov tegelikult ka vanglastki veel rinnet, andes Duhhoninile kogu kinniistumise ajal – poolteise kuu vältel – sageli sõbralikke näpunäiteid üha suurema hooga varisema löönud Vene rinde ajutisekski pidurdamiseks.
Sündmused rindel ja pealinnas järgnevad nüüd katastroofiliste kõuekärgatustena üksteise järele: septembri algupäevil langeb Riia ning sakslased asuvad Eesti saarte okupeerimisele, piiridel asuvad rahvused kuulutavad oma rippumatust, loovad valitsusi ning koostavad rahvusväeosi, raudteelased kuulutavad ülevenemaalise streigi – palkade tõstmiseks, Petrogradis on Ajutine Valitsus varjusurmas ja võim pooliti juba Tööliste ja Soldatite Nõukogu käes, keda juhtima hakanud juut Bronstein-Trotski.
Kõik Kerenski katsed luua uut koalitsioonivalitsust jooksevad karile ja senise saatuse pailapse seisukord hiigellinnas, mis silmini täis kiilutud enamlusmeelsete, frondilt minema lipanud soldatitega, ei ole kuigi kadestusväärne, pealegi kui võim on igal hetkel libisemas üha julgemaks muutuvate enamlaste kätte.
Ajutise Valitsuse lahkunud liikmed täidavad küll veel oma kohuseid, peavad koosolekuid, annavad korraldusi ja päevakäske, tihti üksteisele vastukäivaid, jõuetuid ja veidraid, ning neid ei täidagi enam keegi. Igal pool, kõigis linnades on juba ees omad sovetid, nõukogud, ning nüüd on neile jäänud öelda viimane sõna.
Elu Petrogradis on Kerenski valitsuse lõpupäevil kui viibimine podiseva kraatri serval, mis maa-aluseid tüminaid tõugates näib järgneval silmapilgul tulisügavustest lõõmavaid laavajõgesid alla orgu veeretavat.
Oktoobri alguks on sakslased jõudnud okupeerida juba Saare- ja Hiiumaa, leidmata mingitki vastupanu, ning saadavad dessandi maale Haapsalus. See on otsekohene hädaoht punasele Vene pealinnale ja Ajutine Valitsus sakslaste järjest kiirenevat edasitungi arvestades võtab otsuseks Petrogradi evakueerida.
See otsus, kuigi veel teostamata, saab uueks komistuskiviks Kerenskile: enamlased, kes seni polnud vähematki hoolinud isamaast ja selle tükeldamisest ükskõik kelle poolt, kasutavad nüüd ära valitsuse otsuse agitatsiooni mõttes – Kerenski tahtvat pealinna müüa sakslasile, seepärast – kõik jõud pealinna päästmisele, ja kõik võim otsekohe nõukogudele!
25. OKTOOBER
Enamline riigipööre sünnib õieti juba enne seda tähtpäeva, oktoobri keskpäevil, siis kui rohkearvulised komiteed kuulutavad oma solidaarsust nõukogudega, kui Petrogradi garnison peagu terveni heiskab mässulipu, lakates alistumast jõuetule Ajutisele Valitsusele ning kui lõppeks 17. oktoobril võetakse üle kõik sõjaväelaod, kust kiiruga hakatakse igale soovijale välja jagama relvi.
25. oktoober on vaid tulipunktiks sellele järk-järgulisele võimuhaarangule, ja kui nimetatud päeval algab metsik paugutamine suurlinna kõigis osades, selgub hämmastav tõsiasi, et valitsusel ei ole enam mingit sõjalist jõudu mässu likvideerimiseks.
Mõned sõjakoolid, senised truimad Kerenski pooldajad, ei astu tänavvõitlusisse mitte enam Ajutise Valitsuse kaitseks, kelle olemasolugi nad on unustanud juba sootuks, küll aga vahest selleks, et päästa pealinna kõikepurustava anarhia küüsist.
Teised valitsuse poolt lojaalseiks loetud väeüksused, mis kohale toodud Petrogradi lähemast ümbruskonnast, ütlevad rohkearvuliste Trotski agitaatorite mõjutusel väljaastumisest ära, kuna kasakatepolgud eelistavad jääda enamlaste suhtes „heatahtliku erapooletuse piiridesse“, nagu kõlab nende peakomitee sellekohane resolutsioon.
Kõik ülejäänud garnisoni sõjajõud, varupataljonid,
