mürsud.
Jaama ette on ilmunud kaks punaste soomusrongi Jekaterinodari ja Kavkasskoje jaama poolt, kes võtavad hävitava tule alla kõigepealt Kornilovi staabi asukoha. Ülemjuhataja juures viibib sel silmapilgul ainult tema ihukaitsesalk, rühm Tekini polgu ratsanikke, peale selle paarkümmend staabiliiget, kuid needki jõud käsutab Kornilov silmapilk ahelikku ja liigub otsustavalt tagasi jaama kaitsele, saates punaste kannul mägedesse tõttavale kindral Markovile käsu katkestada viibimata tagaajamine ja tähelepanu pöörata sildadele, mida soomusrongidelt maabunud enamlaste jõugud püüavad uuesti üle võtta.
Samal ajal puhkeb võitlus keema Vabatahtlike armee liikumissuuna tagalas, kaugel stepimaa-alal, kus voore kaitsev kindral Bogajevski oma kasakapolguga haaratakse rõngasse valgeväele samm-sammult järginud punaste poolt.
Seisukord näib äärmuseni traagiline, pealegi kihutab Kornilovi juurde üleni verine ratsanik, tuues Bogajevskilt teate, et ta ei jõua enam vastu panna ülejõule ning palub kiiret abi.
Soomusrongide vastu seatakse üles ainuke küllajõudnud patarei ja staabi kaitsemeeskond eesotsas Kornilovi ja kõigi ta kindralitega astub lahingusse ligi paarikümnekordse vastasega, kes rongidest karjadena välja ronides hakkab tihedasti piirama pisikest salkkonda. Valgete patarei teeb küll imetegusid, tabab osavasti mitmeid kahuriplatvorme rongidel ja külvab otsesihinguga üle visalt pealetükkivaid punaseid, ent vaenlast see veel ei murra ja valgearmee lõpp paistab olevat ligemate minutite küsimuseks.
Nüüd kuuldakse aga võimsat hurraakisa selja tagant – sealt ruttavad juba kindral Markovi ohvitserid, junkrud ja Kornilovi löögipolk, olles parajal silmapilgul tagasi jõudnud jälitamisretkelt.
Soomusrongid kihutavad minema, jättes maha oma meeskonnad, kes viimseni aetakse tääkide otsa vihast meeletuiks muutunud valgeväelaste poolt.
Õnnelikult läheb ka kindral Bogajevskil: stepilagendikule kõiki voorivankreid hunnikusse käsutades on ta moodustanud neist nn. vagenburgi ja jõudnud seni tagasi lüüa kõik punaste rünnakud. Kuna võitlus kestab seal veel edasi, läkitab Kornilov voori välja päästma ohvitsere ja junkruid ning saadab meeskondi raudteeliini lõhkuma, et olla tagatud vaenlase soomusrongide uuesti-ilmumise vastu.
Viimased avavadki kaugemale jõudes külale ja jaamale jällegi kahuritule ning kogu öö vältab vastastikune tulevahetus. Hommikuks on kõik valgeväe osad, voorid ja kahurvägi äpardusteta jõudnud üle Kubani jõe ning katetõkkeid Ust-Labasse ja sildade ette maha jättes, matkatakse paarkümmend versta edasi järgmisse stanitsasse Nekrassovskojesse, kus väsinud võitlejaile võimaldatakse lühiajaline puhkus.
Kohapealsed kasakad selles stanitsas on ülilahked, toovad Kornilovile ka soola-leiba, kuid öösi süütab kellegi kuri käsi staabi onnis õled, mida külaelanikud päeval nii vastutulelikult laotanud alla kindralite puhkeasemeile.
Vaevu pääsedes vingusurmast, purustavad kindralid aknad ja hüppavad aluspesus õue, kusjuures kindr. Aleksejev tulle unustab oma kuulsa sumadani, sõjaväe rahalaeka, nagu ta naljatades nimetab pisikest käsikohvrit, milles kaasas kannab kogu armee ainukest kassat, paari miljonit tsaarirubla.
Rahalaekale hüppab tulle järele Aleksejevi poeg, alampolkovnik, ja suudabki selle päästa ning ka kahjutuli summutatakse peagi, kuid mitmed kindralid jäävad esialgu püksata, kuni voorivankreilt tuuakse neile uued.
Vihased tekinlased, Kornilovi ihukaitsjad, otsivad asjatult taga kurjategijat ja ähvardavad pista kättemaksuks tule otsa tervele külale, kuid Kornilov peatab naeratades nende innu:
„Jätke, lapsed! Kui Jumalgi ei hävitanud veel Soodomat niikaua kui seal leidus üksainukegi õige, ei maksa ka teil rutata. Minge tagasi oma asemeile, puhkus on teile vajalikum.“
Järgmised päevad jätkab armee oma rännakuid mööda steppe ja mäealasid, ikka veel kõikjalt piiratuna järelevalgunud punavägedest, võitlusi lüües peagu iga küla, iga sillakesegi ees. Otsitakse taga kaotsiläinud Kubani vägesid, saadetakse selleks igasse suunda ratsasalku, kuid ei leita neist jälgegi.
13. märtsil, peale verist lahingut Filippovskaja stanitsa juures kuuldakse aga äkki kauget kahurikõminat Jekaterinodari suunast.
Kõigi silmad löövad rõõmsas ärevuses helkima: see on kindlasti seal Kubani ataman oma vägedega, kes mägedelt tagasi tulnuna ründab vist parajasti oma pealinna.
Ka Kornilov ise ei suuda varjata elevust, mida tekitab see vaevaltkuuldav, kuid sõjamehe kõrvale nii tuntud tümin. Otsekohe saadab ta välja uued kõvendatud ratsasalgad ataman Filimonovit otsima ning käseb talle viia sõna: pidagu vastu viimse meheni, viimse padrunini, Vabatahtlike armee ei ole enam kaugel.
Samuti annab ülemjuht nüüd käsu oma väeosadel senise lõunasuuna asemel pöörduda järsult lõuna-läände ning kõike jõudu koondades murda teed läbi punavägede asetuse Jekaterinodari poole.
14. märtsil saavutatakse hiilgava lahingu järel suur tšerkesside aul Žendži ja samal päeval saabub sinna vabatahtlike rõõmuhõisete saatel ka Kubani valitsusvägede juhataja kindr. Pokrovski koos ataman Filimonoviga, saadetuna kahest korralikust kasakatepolgust ühes kahurväega.
Mõlemad väekoondised – Vabatahtlike armee ja Kubani väed, kokku üle 9000 mehe, jagatakse nüüd kolmeks brigaadiks, ühendatakse Kornilovi ülemjuhatuse alla ning otsustatakse ajaviitmata rünnata maakonna pealinna Jekaterinodari.
Kubani kasakad, tšerkesside ratsapolk ja Vabatahtlike armee ratsapartisanid kindral Erdeli juhatusel saavad ülesandeks toimetada sügavat külghaaret, milleks 25. märtsil vallutatakse Kubani jõe ülekäigud Jelizavetinskaja stanitsa juures, kust tähendatud väeosad üle jõe siirdudes algavad peagi oma operatsiooni teostamist.
27. märtsil läheb üle jõe ka kindral Bogajevski brigaad – Doni kasakatepolk, Kornilovi löögipolk ja plastunide pataljon, kuna vasemale kaldale jääb vooride ning staabi kaitseks ainult kindral Markov ohvitseridepolgu ja 2. Kubani kasakatepolguga. Veel samal päeval viib Bogajevski omad ühikud julgele pealetungile ja kihutab enamlaste eelväed tagasi kuni 3 versta kauguseni linnast, kus vaenlane jääb püsima Kubani põllutööinstituudile kuuluva farmi joonele.
Heast algusest julgustatud tulevad üle jõe ka kindr. Markovi ühikud, voorid ja staap ning 28. märtsil rünnatakse uuesti, kusjuures kindr. Erdeli ratsavägi vallutab juba osa eeslinnast.
Südisti panevad punased aga vastu eriti farmi joonel, kuhu nad loonud mitmekordsed kaevikud traattõketega, kuid tšerkesside kindral Ulagai tõrjub vastase sealtki lõppeks välja ja farmi peahoonesse asub sisse Kornilov oma staabiga.
Kõigil on meeleolu nende võitude järel harukordselt ülev ja keegi ei kahtle enam linna langemises, kuigi teatakse, et Jekaterinodari garnisoni koosseisus on üle 30 000 sõduri – valgeväe 9000 vastu. Usk oma edusse on nii suur, et järgnevaks 29. märtsi hommikuks loodetakse juba linna pidulikult sisse marssida, milleks valgete ainuke orkester hakkab õhtuvidevikus harjutama lõbusatoonilisi sõjaväemarsse.
29. märtsi hommik üllatab aga sootu teise muusikaga: enamlased on jooksul linna servale koondanud suurel hulgal uusi patareisid, mis armutult tuld sülitavad valgete positsioonidele. Kõige tihedamini langeb pomme farmi ligidusse ja kõik staabiliikmed soovitavad Kornilovile valida staabi jaoks uus asukoht. Kindral raputab sellele aga ägedasti pead ja väidab, et vägede juhtimiseks on sobivam paik temale see, kust ta kiikrita võib silmitseda oma väeühikute vähimatki liikumist.
Palja peaga ümberringi lõhkevate mürskude raginas, seisab Kornilov kõrgendikul asetseva mõisahoone õuel, kust pinevalt jälgib omanimelise polgu lahingusse minekut. Vasemal Markov oma ohvitseridepolguga
