juurde ma jäängi. Ja selleks ma üldse hakkasin rääkima, et ma tahan täpselt teada: kas ka teistel on selliseid naudinguid? Las ma seletan teile: antud nauding tekkis nimelt alanduse liiga selgest teadmusest, sellest, et sa tunned ennast juba isegi viimases ummikus olevat, tunned, et see on kole, aga et see ei saa kuidagi teisiti olla, et sul ei ole enam pääsu, et sa ei saa enam teistsuguseks inimeseks, et kui sul olekski veel aega ja usku ennast millekski muuks ümber teha, siis sa arvatavasti ise ei tahakski ennast ümber teha, ja kui tahaksidki, ei teeks sa ikkagi midagi ära, sest tegelikult pole vististi olemaski midagi niisugust, milleks ennast teha. Aga peaasi ja lõppude lõpp on see, et kõik see toimub teravdatud teadvuse normaalsete ja põhiliste seaduste kohaselt ja inertsi põhjal, mis otseselt nendest seadustest johtub; ja järelikult pole võimatu mitte ainult midagi ümber teha, vaid üleüldse midagi teha. Teravdatud teadvuse tõttu saad sa näiteks teada, et jah, tõesti, sa oled lurjus – justkui oleks see lurjusele mingi lohutus, kui ta ka ise tunnetab, et ta tõesti lurjus on. Aga aitab sellest… Eeh, rääkisin küll pikalt-laialt, aga mis siis nüüd ära seletatud sai?.. Millega seletada antud naudingut? Küll ma seletan! Ma viin selle asja ikkagi lõpuni! Selleks ma ju sule üldse kätte võtsin…
Ma olen näiteks õudne enesearmastaja. Ma olen hell ja kergesti haavuv nagu mõni küürakas või kääbus, ent ometi on mu elus olnud ka selliseid hetki, et kui keegi oleks mulle kõrvakiilu andnud, oleksin ma selle üle isegi rõõmus olnud. Ma räägin tõsiselt: usutavasti oleksin ma sellestki osanud omamoodi naudingut leida, meeleheitenaudingut muidugi, aga meeleheitest tulevadki kõige põletavamad naudingud, eriti siis, kui sa oled absoluutselt teadlik oma olukorra väljapääsmatusest. Ja selle kõrvakiilu puhul muserdab sind just nimelt teadmus sellest, kuidas sind pihuks ja põrmuks tehti. Ükskõik, mispidi seda asja ei arutaks, ikka tuleb välja peamine: alati olen esmajoones mina kõiges süüdi, ja mis kõige ülekohtusem – süüdi ilma süüta, nii-öelda loodusseaduste põhjal. Süüdi esiteks sellepärast, et ma olen kõigist, kes mind ümbritsevad, targem. (Ma olen kogu aeg pidanud end targemaks kõigist, kes mind ümbritsevad, ja nii mõnigi kord seda koguni häbenenud, uskuge või mitte. Igatahes olen ma eluaeg maha vahtinud, julgemata inimestele otse silma vaadata.) Süüdi lõpuks veel sellepärast, et kui mul olekski suuremeelsust, piinaks mind seda rohkem teadmus selle omaduse täielikust kasutusest. Ma ei oskaks küll oma suuremeelsusega midagi peale hakata: ei andestada – sest võib-olla tegi lööja mulle ülekohut loodusseaduste kohaselt, ja loodusseadustele ei saa andeks anda, ega unustada, sest olgu pealegi mängus loodusseadused, – aga solvav on see ikkagi. Lõpuks, kui ma ei tahaks üldse olla suuremeelne, vaid ihkaksin solvajale hoopis kätte maksta, siis ei suudaks ma ometi kellelegi midagi kätte maksta, sest tõenäoliselt ei hakkaks ma midagi tegema isegi mitte siis, kui ma seda suudaksin. Mispärast ma ei hakkaks? Sellest tahaksin ma mõni sõna eraldi rääkida.
III
Kuidas toimivad näiteks need inimesed, kes oskavad enda eest kätte maksta ja üleüldse enda eest seista? Kui neid valdab, ütleme, kättemaksutung, siis lakkab sel ajal kõik muu nende olemuses peale selle tungi. Niisugune saks muudkui tormab otse oma eesmärgi poole justkui marus pull, pea maas, ja ainuüksi müür suudab teda peatada. (Muuseas, müüri ees vannub niisugune saks, see tähendab otsemõtlev inimene või asjamees, ausalt alla. Müür ei tähenda talle vastuseisu nagu meile, mõtlevatele ja järelikult mitte midagi tegevatele inimestele, see pole talle ettekääne teelt kõrvale pöörata, ettekääne, mida meiesugune tavaliselt küll ise ei usu, aga millest ta alati suure rõõmuga kinni haarab. Ei, tema vannub täiesti ausalt alla. Müür on tema jaoks midagi rahustavat, moraalselt vabastavat ja lõplikku, küllap koguni midagi müstilist… Ent sellest edaspidi.) Nojah, just sellist inimest pean ma tõeliseks, normaalseks inimeseks, sellisena on tahtnud teda näha õrn emake loodus, kui ta tema armastusväärselt ilmale tõi. Ma kadestan niisugust inimest hullupööra. Ta on loll, ma ei vaidle vastu, aga kust te teate, võib-olla peabki normaalne inimene loll olema? Võib-olla on see isegi väga tore? Ja seda enam olen ma veendunud oma nii-öelda oletuse õigsuses, et kui me võtame näiteks normaalse inimese antiteesi, see tähendab teravdatud teadvusega inimese, kes pole muidugi looduse rüpest tulnud, vaid retordist (see on juba peaaegu müstitsism, härrased, aga ma olen valmis sedagi oletama), siis peab see retordi-inimene oma antiteesi ees vahel nii täielikult alla vanduma, et hakkab iseennast kõige oma teravdatud teadvusega pidama hiireks, ja mitte inimeseks. Olgu teravdatud teadvusega hiir, aga ikkagi hiir, teine aga on inimene ja järelikult… jne., jne. Ja peaasi: ta ise, tema ise peab end hiireks, keegi ei nõua talt seda; ja see on oluline punkt. Vaadakem nüüd selle hiire käitumist. Oletame näiteks, et ka temale on liiga tehtud (talle tehaksegi peaaegu alati liiga) ja et ka tema tahab kätte maksta. Eks tigedust korju temasse ehk rohkemgi kui mõnesse l’homme de la nature et de la verite’sse.3 Vastik, madal iha tasuda solvajale sama mõõduga kriibib ehk veel jälgimalt tema südant kui l’homme de la nature et de la verite’l, sest l’homme de la nature et de la verite näeb kättemaksus oma kaasasündinud rumaluse tõttu puhast õigluseakti, hiir aga oma teravdatud teadvusega ei näe siin mingit õiglust. Asi jõuab siis viimaks tegutsemiseni, kättemaksuaktini. Vaene hiir on nüüd jõudnud peale selle ühe, esialgse jõleduse kuhjata enda ümber ilmatu hulga uusi jõledusi – probleeme ja kõhklusi, ühest probleemist hargneb nii palju teisi, lahendamatuid probleeme, et paratamatult tulvab tema ümber kokku mingi saatuslik soga, mingi haisev pori, mis koosneb tema enda kõhklustest, afektidest ja kõigele lisaks veel süljelarakatest, mis sajavad talle pähe otsemõtlevate asjameeste suust, kes kohtunike ja diktaatorite eestseisusena pidulikult tema ümber seisavad ja kurgupõhjast naerda möirgavad. Mõistagi ei jää hiirel muud üle kui kõige peale käpaga lüüa ja põlastava muigega, mille ehtsusse ta isegi ei usu, häbistatult oma urgu lipsata. Seal, oma ilges, haisvas põrandaaluses süüvib meie solvatud, läbipekstud ja väljanaerdud hiir otsekohe külma, mürgisesse ja, mis peaasi, eluaegsesse tigedusse. Nelikümmend aastat ühtejärge meenutab ta viimse kui häbiväärse üksikasjani oma alandust ja lisab iga kord omalt poolt veelgi häbiväärsemaid üksikasju juurde, tigedalt õrritades ja ärritades iseennast omaenda fantaasiaga. Endal on tal oma fantaasia pärast häbi, ent ikkagi tuletab ta kõike uuesti meelde, võtab kõik uuesti läbi, luuletab olematuid asju kokku – ettekäändel, et ka see oleks võinud juhtuda, – ega andesta endale midagi. Küllap ta hakkab kättegi maksma, ent seda jupikaupa, pisiasjades, nurga tagant, inkognito, uskumata ise oma kättemaksu õiglusse ja tagajärjekusse ning teades ette, et kõigi nende kättemaksukatsete pärast kannatab ta ise sada korda rohkem kui see teine, kellele ta kätte maksab, see aga vististi ei liiguta kõrvagi. Surisängis tuleb talle jälle kõik meelde koos aja jooksul kogunenud protsentidega ja… Aga vaat just see külm, jäle poolmeeleheide ja pooluskumine, see teadlik iseenese murrematmine, kogu see neljakümneaastane põrandaalune elu, see suure vaevaga loodud ja ometi mõnevõrra kaheldav väljapääsmatus, kogu see sisimasse sööbinud rahuldamata ihade mürk, see kõhkluste ning lõplikult tehtud ja hetke pärast kahetsetud otsuste palavik – kõik see kokku moodustabki selle kummalise naudingu essentsi, millest ma ennist rääkisin. Ta on niivõrd subtiilne, vahel niivõrd teadvusele kättesaamatu, et tsipake piiratud inimesed või isegi lihtsalt tugevate närvidega inimesed ei mõista sellest mõhkugi. «Ehk ei mõista seda needki,» lisate teie omalt poolt irvitades, «kes pole kunagi kõrvakiile saanud,» – ja teete sel moel viisaka vihje, et võib-olla on mullegi elus kõrvakiile antud, ja seepärast ma räägingi nagu asjatundja. Vean kihla, et just seda te mõtlete. Ent rahunege, härrased, ma pole kõrvakiile saanud, kuigi mul on täiesti ükspuha, mida te sellest arvate. Võib-olla ma hoopis kahetsen, et ma ise olen oma elu jooksul liiga vähe kõrvakiile jaganud. Kuid aitab, mitte sõnagi enam sellest teile ääretult huvipakkuvast teemast.
Jätkan parem rahulikult juttu tugevate närvidega inimestest, kes ei mõista naudingute teatavat rafineeritust. Need härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad aga, nagu ma juba ütlesin, võimatuse ees otsekohe taltsaks. Võimatus – eks ole see kivimüür? Mis kivimüür? Noh, teadagi, loodusseadused, loodusteaduste järeldused, matemaatika. Kui sulle näiteks kord juba ära tõestatakse, et sa oled ahvist arenenud, siis ära kirtsuta nina, võta asja nii, nagu ta on. Kui sulle
prantsuse k. – loomulikkuse ja tõe inimene. Moonutatud tsitaat Jean-Jacques Rousseau «Pihtimusest», kus Rousseau kirjutas:
