et teataval hetkel ja teatavas olukorras ei hakka loodus meie käest luba küsima, me peame teda võtma sellisena, nagu ta on, aga mitte sellisena, nagu me teda kokku oleme fantaseerinud, ja kui me liigume tõepoolest tabeli ja kalendri poole, noh ja kas või retordi poole – mis siis parata, siis peab retordigi omaks võtma, sest muidu tuleb ta ise, omaks võtmatagi…»
Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna – koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust – ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja… ja… ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt? Oletagem, härrased, et inimene pole rumal. (Tõepoolest, seda ei saagi tema kohta öelda, kas või ainult sellepärast, et kui tema on rumal, kes siis üldse tark on?) Ent kui ta ka rumal ei ole, siis on ta ikkagi kole tänamatu! Fenomenaalselt tänamatu! Ma arvan koguni, et kõige parem inimese definitsioon on: kahel jalal kõndiv tänamatu olend. Ent see pole veel kõik; see pole veel tema peamine puudus; päris peamine puudus on tema pidev ebamoraalsus, nii pidev, et see on kestnud üleilmsest veeuputusest kuni inimsaatuste Schleswig-Holsteinliku perioodini. Ebamoraalsus, ja järelikult ka ebamõistlikkus, sest ammust ajast on teada, et ebamõistlikkus ei tulene millestki muust kui ebamoraalsusest. Heitke korraks pilk inimkonna ajaloole; noh, ja milline on pilt? Suurejooneline? Nojah, küllap ka suurejooneline: mis maksab näiteks kas või Rhodose kolosski! Ega härra Anajevski14 tema kohta asjata ei märgi, et ühed peavad teda inimkäte tööks, teised jälle väidavad, et ta on looduse enda loodud. Kirju? Nojah, küllap ka kirju; võtkem kas või kõigi aegade ja kõigi rahvaste sõjaväe- ning tsiviilteenistuse paraadmundrid läbi – juba see üksi nõuab hirmsat vaeva, vormifrakid aga võtavad pea täiesti kirjuks; ükski ajaloolane ei pane siin kaua vastu. Üksluine? Noh, küllap üksluinegi: muudkui kaklevad, kaklevad praegu, kaklesid enne meid ja kaklevad pärast meid – kas te ei leia, et see on isegi liiga üksluine? Ühe sõnaga, maailma ajaloo kohta klapib kõik, mis sa ütled, kõik, mis kõige haiglasemalegi kujutlusvõimele pähe tuleb. Ainult üks asi ei klapi: et see on mõistuspärane. Kohe jääks see sõna kurku kinni. Ja seejuures on siin veel kogu aeg mängus üks vigur: alatasa astub ette moraalselt puhtaid ja mõistlikke inimesi, tarkpäid ja inimsoo armastajaid, kelle eesmärgiks on elada kogu elu võimalikult moraalselt ja mõistlikult, selleks et nii-öelda ligimestele teed valgustada, tõestada oma eluga, et maa peal on võimalik moraalselt ja mõistlikult elada. Ja mis selgub? Me teame, et paljud neist armastajaist on varem või hiljem oma elu lõpul ennast reetnud ja saanud mõne naljaga hakkama, mis igakord teps mitte sündsate hulka ei kuulu. Nüüd küsin ma teilt: mis head võib siis oodatagi inimeselt – olendilt, keda on õnnistatud niisuguste kummaliste omadustega? Puistake ta üle kõigi maiste hüvedega, uputage ta kas või ülepea õnne sisse ära, nii et veel ainult mullikesi otsekui vee alt õnne pinnale pulpsatab, andke talle selline majanduslik küllus kätte, et tal üldse midagi muud teha ei jää kui magada, präänikuid süüa ja inimajaloo edasikestmise eest muretseda, – inimeseks jääb ta ikkagi, ikkagi võtab ta lihtsalt tänamatusest, lihtsalt pahatahtlikkusest jõledusi teha. Riskib seepärast präänikutestki ilma jääda ja ihkab tahtlikult kõige hukatuslikumat jama, kõige ebaökonoomsemat rumalust – ainuüksi selleks, et lisandada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi. Just nimelt oma fantastilisi unistusi, oma labaseimat rumalust tahab ta alal hoida – ainuüksi selleks, et iseendale kinnitada (just nagu seda nii väga vaja oleks), et inimesed on ikka veel inimesed, ja mitte klaveriklahvid, millel mängivad küll loodusseaduste endi käed, aga see mäng ähvardab nii kaugele minna, et viimaks väljaspool kalendrit midagi enam tahtagi ei tohi. Ja see pole veel kõik: isegi juhul, kui ta tõesti klaveriklahviks osutuks ning see talle matemaatiliselt ja loodusteaduslikult ära tõestataks, ei võtaks ta aru pähe, vaid teeks meelega midagi vastupidi, ainuüksi paljast tänamatusest, lihtsalt et iseendaks jääda. Ja sel juhul, kui tal vahendeid ei leidu, mõtleb ta välja hävingu ja kaose, mõtleb välja kõiksugu kannatused ja jääb ikkagi iseeneseks. Needmine käib ilma mööda ringi, aga kuna needa oskab ainult inimene (see on tema privileeg, mis teda peamiselt teistest loomadest eristab), siis saavutab ta ehk palja needmisegagi oma tahtmise, niisiis veendub tõepoolest, et ta on inimene, ja mitte klaveriklahv! Kui te ütlete, et ka seda – kaost, pimedust ja needust võib tabeli järgi ette arvestada, nii et juba see ettearvestamise võimalus ise asjade käigu peatab ja seega mõistus peale jääb, – siis teeb inimene end sel juhul meelega hulluks, et mõistust kaotada ja iseeneseks jääda! Ma usun seda, ma võin selle eest pea anda, sest kogu inimlik olemus näib tõesti ainult selles seisnevatki, et inimene peab pidevalt enesele tõestama, et ta on inimene, ja mitte väntoreli tihvt! Maksab kas või oma nahaga, aga tõestab, esineb nagu koopainimene, aga tõestab. Ja kuidas sa siis pärast kõike seda jätad selle patu tegemata ja sellega suurustamata, et seda kõike ei ole veel olemas ja et tahe oleneb veel esialgu kurat teab millest…
Te karjute mulle vahele (kui te mind üldse veel selle vääriliseks peate), et keegi pole mõelnudki mult mu tahet ära võtta; et asja püütakse ainult nii korraldada, et mu tahe iseenesest, omal tahtel minu normaalsete kasudega, loodusseadustega ja aritmeetikaga kokku langeks.
Eeh, härrased, mis oma tahe see siis enam on, kui asja aetakse tabeli ja aritmeetika poole, kui maksma hakkab ainult kaks korda kaks on neli? Kaks korda kaks on ilma minu tahtmatagi neli. Kus on siin oma tahe?!
IX
Ma teen muidugi nalja, härrased, ja tean ise ka, et ebaõnnestunud nalja, aga kõike ei maksa siiski ka naljana võtta. Võib-olla kiristan ma nalja tehes hambaid. Härrased, mind vaevavad mõned küsimused; seletage need mulle ära. Teie tahate näiteks inimest vanadest harjumustest võõrutada ja tema tahet teaduse ja kaine mõistuse nõuetele paslikuks parandada. Aga kust te üldse teate, et inimest võib, ei, koguni peab niimoodi ümber tegema, millest te järeldate, et inimese tahtmisi on nii hädasti vaja parandada? Ühe sõnaga, kust te teate, et selline parandamine inimesele tõesti kasu toob? Ja kui juba kõik ära öelda: kust te võtate nii kindla veendumuse, et inimesele on tõesti alati kasulik mitte vastu seista oma tõelistele normaalsetele kasudele, mida tagavad mõistuse ja aritmeetika argumendid, ja et
A. Anajevski – andetu sulemees, kes 50-60-ndatel aastatel oli vene ajakirjanike sagedaseks nöökimisobjektiks.
