on matemaatika. Ja katsuge vastu vaielda!
«Halastage,» kisendatakse sulle. «Ei saa ometi vastu hakata, sest kaks korda kaks on ju neli! Loodus ei hakka teilt luba küsima: tal pole asja teie soovidega või sellega, kas tema seadused meeldivad teile või ei meeldi. Teie kohus on teda võtta nii, nagu ta on, ja järelikult ka kõiki tema resultaate. Müür ongi seega müür… jne., jne.» Issand jumal, mis puutuvad minusse loodusseadused ja aritmeetika, kui need seadused ja kaks-korda-kaks-on-neli mulle millegipärast ei meeldi? Arusaadavalt ei hakka ma oma pead müüri vastu puruks peksma, kui mul tõesti pole jõudu seda müüri purustada, aga ma ei lepi temaga veel lihtsalt sellepärast, et ta on kivimüür ja mul pole küllalt jõudu.
Just nagu oleks see kivimüür tõepoolest rahustav asi ja kätkeks tõepoolest teab millist rahusõnumit üksnes sellepärast, et kaks korda kaks on neli. Oh seda totruste totrust! Iseasi on kõike mõista, kõigest teadlik olla, kõigist neist võimatustest ja kivimüüridest, ja ometi mitte leppida ühegi võimatuse ega kivimüüriga, kui leppimine sulle jäle on; jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka selsamal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusse tarduda, mõlgutades selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla – objekti ei leia, ja võib-olla ei leita seda kunagi, et see kõik on pettus, sohitegemine, valemäng, et see kõik on lihtsalt üks soga – ei tea, mille või kelle pärast; ent vaatamata kõigele sellele teadmatusele ja valemängule, on sul ikkagi valus, ja mida rohkem sulle on teadmata, seda valusam on!
IV
«Ha-ha-haa, nii te hakkate veel lõpuks hambavalustki naudingut otsima!», hüüate teie naerulagina saatel.
Aga miks mitte, ka hambavalus on oma nauding, vastan mina. Ma tean, et on, mul valutasid hambad kuu aega järjest. Sel juhul muidugi ei tigetseta tummalt, vaid oiatakse; aga see oigamine pole siiras, see oigamine on täis salaõelust, ja salaõeluses see asi ongi. Just selles oigamises väljendubki kannataja nauding; kui ta sellest naudingut ei tunneks, poleks ta üldse oigama hakanud. See on hea näide, härrased, ja ma arendan seda edasi. Selles oigamises väljendub kõigepealt teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab, looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu ikkagi kannatate teie, ja mitte loodus. Selles väljendub teadmus, et vaenlast teil ei ole, aga valu on ometi olemas; teadmus, et te olete kõikvõimalikest Wagenheimidest4 hoolimata täiesti orjuslikus sõltuvuses oma hammastest, et kui keegi tahab, siis lakkab teie hambavalu, aga kui ei taha, siis kestab valu veel kolm kuud; ja et lõpuks, kui te sellega ometi rahul ei ole, vaid protesteerite, siis ei jää teile mingit muud eneselohutust kui iseennast läbi kolkida või end aina valusamini vastu oma müüri peksta, ja see on kõik. Noh, ja just sellest verisest ülekohtust, sellest teab kelle irvitamisest teie üle saabki siis alguse nauding, mis jõuab mõnikord ülima iharuseni. Palun, härrased, kuulake kunagi ise mõne üheksateistkümnenda sajandi arenenud inimese hambavalus oigamist, ütleme, teisel või kolmandal päeval pärast valu algust, kus ta hakkab hoopis teisiti oigama, kui ta esimesel päeval oigas, niisiis mitte enam lihtsalt selle tõttu, et hammas valutab, mitte nii nagu mõni lihtlabane mats, vaid nii nagu kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni nuusutanud inimene, «oma pinnasest ja rahvalikest juurtest irdunud inimene,» nagu nüüd öeldakse. Tema oigamine muutub kuidagi jäledaks, vastikult tigedaks ja kestab ööd-päevad läbi. Ise ta teab küll, et oigamine talle mingit kasu ei too; teab paremini kui kõik teised, et ta sellega ainult endal ja teistel asjata närve kruvib ja sööb; teab sedagi, et publik, kelle pärast ta ponnistab, ja kogu perekond kuulavad teda juba jälestusega, nad ei usu teda krossi eestki ja teavad sisimas, et ta võiks teisiti, lihtsamalt oiata, ilma rulaadideta ja ilma veiderdamiseta, aga et ta vigurdab nõnda puhtast tigedusest ja salaõelusest. Ja just kõige selle teadmises ning häbiväärsuses peitubki iharus. «Ah nii, või mina häirin teid, söön teil hinge seest, ei lase majas kellelgi magama jääda? Just, pole teil vajagi magada, saate teiegi kogu aeg tunda, et mul valutavad hambad! Nüüd ei ole ma teie silmis enam see kangelane, kellena ma varem püüdsin näida, vaid lihtsalt ilge inimene, chenapan5. Las olla! Mul on hea meel, et te mind lõpuks läbi nägite. Teil on kole kuulata minu vastikut oigamist? Las olla kole, kohe lasen veel vastikuma rulaadi kuuldavale…» Kas te siis nüüd ka veel aru ei saa, härrased? Jah, nähtavasti on selleks vaja kõrgemat arenguastet ja eneseteadvust, et selle iharuse kõiki keerde mõista! Te naerate? Väga rõõmustav! Minu naljad, härrased, on muidugi halvamaigulised, konarlikud, segased ja mitte kuigi enesekindlad. Aga see tuleb sellest, et ma endast ise lugu ei pea. Kas eneseteadvusega inimene saabki üldse endast mingil määral lugu pidada?
V
Jah, kuidas võib küll niisugune inimene endast mingil määral lugu pidada, kes üritab isegi omaenda alandusest naudingut leida? Ma ei räägi seda praegu mitte teeseldud kahetsuse ajel. Ja ma pole üldse kunagi kannatanud sellist kahetsemist nagu: «Andke andeks, isake, ma enam ei tee!» – mitte sellepärast, et ma poleks olnud suuteline seda ütlema, vaid vastupidi, võib-olla just sellepärast, et ma olen olnud selleks liigagi suuteline, ja kuidas veel! On olnud juhuseid, kus ma endale justkui meelega jala taha panin, ilma et mul oleks vähimatki süüd olnud. See on juba tõeline jõledus. Sealjuures läksin ma pealegi veel härdaks, kahjatsesin, valasin pisaraid ja muidugi tüssasin iseennast, olgugi et ma üldse ei teeselnud. Lihtsalt süda tegi selliseid vastikuid tükke. Siin ei saanud isegi loodusseadusi süüdistada, olgu küll, et just loodusseadused on mulle pidevalt ja kõige rohkem elus liiga teinud. Jälk on seda kõike meenutada, ja jälk oli see ka siis. Sest küllap ma juba mõne minuti pärast kujutlesin tigedalt, et kõik see oli vale, vale, vastik, silmakirjalik vale – kõik need kahjatsemised ja härdumised, kõik need uuestisünni tõotused. Küsige nüüd: mispärast ma siis ennast nõnda moonutasin ja piinasin? Vastus: sellepärast, et hirmus igav oli käed rüpes istuda, see mind sundiski veiderdama. Just nõnda see oli. Pange iseennast hoolega tähele, härrased, ja te näete, et nõnda see on. Ise mõtlesin endale seiklused välja ja luuletasin oma elu kokku, et kuidagimoodi ära elada. Kui mitmel korral olen ma näiteks, noh, kas või solvunud, lihtsalt niisama, mitte millegi pärast, meelega; ise tead küll, et solvud ilma põhjuseta, et sa lihtsalt mängid solvumist, aga krutid end ometi niivõrd üles, et lõpuks solvud päris tõemeeli. Mind on niisuguste vempude viskamine eluaeg ahvatlenud, nii et lõpuks ei suutnudki ma end enam talitseda. Teine kord jälle võtsin kätte ja armusin vägisi, kahel korral koguni. Ma kannatasin tõepoolest, härrased, uskuge mind. Südamepõhjas ehk ei usugi hästi, et kannatad, naer tükib peale, aga kannatad ometi, tõeliselt, kõige tõsisemal moel; piinled armukadeduse käes, lähed endast välja… Ja seda kõike igavusest, härrased, puhtast igavusest; inertsus tahab muidu ära tappa. Sest teadvuse otsene, seaduspärane, vahetu vili on ju inertsus, see on teadlik käed-rüpes-istumine. Mainisin seda juba eespool. Kordan seda, rõhutan veel kord: kõik otsemõtlevad inimesed ja asjamehed on just sellepärast aktiivsed, et nad on juhmid ja piiratud. Kuidas seda seletada? Väga lihtsalt: oma piiratuse tõttu peavad nad käegakatsutavamaid ja teiseseid põhjusi esmasteks ning jõuavad sel kombel teistest kergemini ja kiiremini veendumusele, et nende tegevusel on vankumatu aluspõhi all, noh, sellega jäävad nad siis rahule, ja see on ju peamine. Sest selleks, et tegutsema hakata, peab eelnevalt täiesti rahul olema, et ei jääks enam mingeid kahtlusi. Noh, aga kuidas saaksin mina näiteks rahul olla? Kus on mul need esmased põhjused, millest ma tuge leiaksin, kus on aluspõhi? Kustkohast ma nad võtan? Ma harrastan mõtlemist, järelikult toob iga esmane põhjus kohe kaasa teise, veel esmasema, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Sest selline on iga teadvuse ja mõtlemise olemus. Eks seegi ole jälle loodusseadus. Ja mis on siis lõpuks kõige selle tagajärg? Ikka seesama. Tuletage meelde: ennist rääkisin ma kättemaksust. (Teie küll vist ei süvenenud eriti.) Seal on öeldud: inimene maksab kätte, kuna ta peab seda õiglaseks. Seega on ta leidnud esmase põhjuse, on leidnud aluspõhja, just sellesama õigluse. Niisiis jääb ta igatepidi rahule, ja järelikult on ta kättemakski
tol ajal tuntud Peterburi hambaarstid.
prantsuse k. – lurjus, huligaan, närukael.
