on määratud seda teed tegema, ja küllap veel sellepärast, et olgu üks ettevõtlik asjamees ka kui rumal tahes, ikkagi tuleb ta mõnikord mõttele, et see tee viib peaaegu alati ükskõik kuhu, nagu selgub, ja et peamine pole mitte see, kuhu ta välja viib, vaid see, et ta lihtsalt kuhugi läheb, et korralik inimlaps ei saaks ehitamiskunsti ignoreerides anduda hukatuslikule jõudeelule, mis, nagu teada, on kõigi pahede ema. Inimene armastab luua ja teid rajada, see on selge. Aga millest tuleb tema pöörane armastus hävingu ja kaose vastu? Vastake mulle? Selle kohta tahaksin ma küll ise veel paar sõna öelda. Kas ta mitte just sellepärast ei armastagi hävingut ja kaost (on ju selge, et ta mõnikord seda väga armastab, see on kord juba nõnda), et ta instinktiivselt kardab sihile jõuda ja ehitatavat hoonet valmis saada? Kust te teate, võib-olla armastab ta hoonet ainult kaugelt, ja üldse mitte lähedalt; võib-olla armastab ta seda ainult ehitada, aga mitte selles elada, jättes ta pärast aux animaux domestiques15, nagu sipelgatele, oinastele jne., jne. Jah, sipelgatel on küll hoopis teistsugune maitse. Neil on just sellelaadne imeline hoone – igavesti hävimatu sipelgapesa.
Sipelgapesast auväärsed sipelgad alustasid ja sipelgapesaga nad kindlasti ka lõpetavad, mis annab hiilgava tunnistuse nende püsivusest ja positiivsusest. Inimene aga on kergemeelne ja kõlvatu olevus ja armastab võib-olla malemängija kombel üksnes sihisaavutamise protsessi, mitte aga sihti ennast. Ja kes teab (kindlalt seda väita ei saa), võib-olla on ainus maine eesmärk, mille poole inimkond püüdleb, üksnes see lakkamatu saavutamisprotsess, teiste sõnadega elu ise, ja polegi mingit pärissihti, mis muidugi ei saaks olla midagi muud kui kaks korda kaks on neli, see tähendab valem, aga kaks korda kaks on neli, härrased, pole ju enam elu, vaid surma algus. Igatahes on inimene alati peljanud seda kaks korda kaht, mis on neli, ja mina pelgan teda ka praegu. Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida. Kui töölised on oma töö teinud, saavad nad vähemalt raha, lähevad kõrtsi, siis satuvad politseijaoskonda – noh, ja ongi nädalaks tegemist küllalt. Aga kuhu on inimesel minna? Igatahes paistab, et alati pärast selliste sihtide saavutamist tunneb ta ebamugavust. Talle meeldib sihti saavutada, aga mitte kätte saada, ja see on muidugi hullupööra koomiline. Ühe sõnaga, inimene on naljakalt kokku pandud, kõiges selles on ilmselt kalambuur peidus. Ent kaks korda kaks on neli on ikkagi täiesti väljakannatamatu asi. Kaks korda kaks on neli on minu arvates puhas häbematus. Kaks korda kaks on neli vahib teile otsa nagu äss, käed puusas, seisab teil tee peal risti ees ja sülitab. Ma olen nõus, olgu see kaks korda kaks on neli pealegi suurepärane asi; aga kui juba midagi kiitma hakata, siis on kaks korda kaks on viis mõnikord ka üliarmas asjandus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
