Kuid vanuse üle mõtlemine ei paku Johannile huvi, ta tavatseb aastate üle pigem nalja visata. Uljalt ratta seljast maha hüpates asetab ta sõiduriista aia najale, nopib püksisäärtelt lõksud, koputab lühikeste kiirete löökidega vastu köögiust ja astub kutset kuuldes sisse, saabudes just hilise hommikukohvi joomise ajaks.
„Tere, Johann,” lausub Eva rõõmsal ilmel toolilt tõustes. „Sa oskad alati nii õigel ajal tulla, kohv on veel kuum ja mina igatsen seltskonda. Kas kallan ühe tassitäie?”
„Jah, tänan, sellisest pakkumisest ei ütle ma iialgi ära,” nõustub tulija muhedalt.
Tulija kohmitseb nahast portfelli kallal, otsib sealt midagi. Johann ei tule kunagi tühja käega külla, tema meelest ei ole see sobilik isegi juhul, kui külas käiakse peaaegu iga päev. Ikka tuleb ta mahukast portfellist midagi välja: mõnikord värske kala, teinekord metsast korjatud marjad või seened, parimatel päevadel enda küpsetatud kook. Seekord ilmub kotist nähtavale kohev roheline puhmas.
„Vaata Eva, sa rääkisid, et turi valutab lihaspingest. Ma tõin sulle maarja-sõnajalgu. Pane need magama minnes turja peale, sõnajalg võtab pinged ära.”
„Aitäh! Kas sõnajalad tõesti aitavad?” imestab naine.
„Muidugi aitavad, proovi järele. Vanasti räägiti ikka, et just maarja-sõnajalad õitsevad jaanipäeva öösiti. Neil sihuke imevägi sees.”
Ei tea, kas sõnajalal ja värskel kapsal võiks leiduda mõni ühine esivanem, mõtleb roheliste lehtede vahele nina pistnud Eva nuusutamise hetkel, kui ta nende kahe lõhnas midagi sarnast tajub. Pähe turgatanud mõttele pikemalt aega pühendamata otsib ta puhvetkapi alumiselt riiulilt suurema savist vaasi, kuhu sõnajalad panna, et need varjulises toanurgas õhtut ootama jätta. Seejärel kallab Johannile koguka kruusitäie kohvi, niristab ka pika kooresortsu, kühveldab kolm lusikatäit suhkrut sisse ja segab kõik hoolitsevalt segamini. Ringiaskeldav perenaine asetab joogi külalise ette, kohendab jalaga triibulist kaltsuvaipa, tõstab tuju ajel kollaste õitega priimulapoti aknalaualt söögilauale ilutsema ning valmistab kuhja jämedate viiludega singisaiu. Lõpuks lükkab isegi köögiakna pärani lahti, kuigi teab, et Aleks teeb tuppa lennanud putukate pärast õhtul etteheiteid.
Laua äärde tagasi istudes ärgitab Eva lapsi võileibu sööma, viimased kipuvad pärast hommikusööki pikkadeks tundideks teadmata suunas ära kaduma ega näita koduõuel nägu enne õhtut. Kuigi sunniviisiline söömine tundub naisele vastumeelse võttena, omamoodi toiduga piinamisena, siis ometi avaldavad ümbritsevate vihjed tema noorema poja kondise ja kõhna kuju kohta teatavat mõju.
Üksmeelselt einestavat laudkonda silmitsev Johann naeratab mitu korda. Soojalt ja isalikult. Täiesti juhuslikult viis elu ta kokku perega, kelle seltsis ammutab ta enda jaoks vajaliku koguse ühtekuuluvuse tunnet, väikekodanlikku hubasust. See on küll nagu teise mehe tagant vargsi näpatud heaolu, kuid vanamees vajab seda tunnet parasjagu vähe, nii et vaevalt see tegelikku omanikku pahandab. Külaline laseb pilgul mööda kööki rännata, sööb isukalt võileiba ja rüüpab mõnuga kuuma kohvi peale. Kuid ainult poole tassi jagu, ülejäänu jätab ta puutumata.
„Kuule Johann, miks sa kunagi rohkem kohvi ei joo kui pool tassi?” uurib Eva. „Ega mul kohvist kahju pole, mind lihtsalt huvitab, olen seda juba tükk aega küsida tahtnud. Ma võin ju sulle järgmine kord kallatagi ainult pool tassi.”
„Ei, kalla ikka täis, kui raatsid.”
Vanamees viivitab vastamisega, naise küsimus tuli mõneti ootamatult, varem pole keegi tema kohvijoomise kommet märganud. Aga Evale meeldivad väikesed asjad, need torkavad talle silma ja äratavad uudishimu. Neist paneb ta enda jaoks inimese kokku. Pisut kõhklev Johann kardab, et avameelselt vastates võib ta naeruväärsena mõjuda – nii vana mees ja ikka nii tobedalt lapsik. Samas taipab ta, et vastasistuja ei hakka teda kunagi kuritahtlikult pilkama, selline käitumine pole Eva moodi.
„Tead, ma üritan alati mööda pealispinda libiseda. Sinna koguneb ikka parim osa,” lausub Johann selgitavalt.
„Ja sellepärast jood ainult pool tassi?”
„Jah, selle pärast, see on nagu omamoodi rituaal. Mul pole tahtmist sellest loobuda. Lapsena armastasime ju kõik tordist vaid parimat osa süüa, täiskasvanud sunnivad meid kogu kooki nahka pistma.”
„Või ainult parimat osa?” imestab Eva veel kord.
Naine naeratab rõõmsalt, mõne inimesega tekib esimesest hetkest klapp, Johanniga kohtusid nad aastate eest nagu ühise minevikuga vanad sõbrad. Minutite jagu õhkõrna kohmetust, mis kasvas kiiresti soojaks ühisolemiseks. Just naabrimees aitas Eval saareeluga harjuda, esialgu tundis linnakivide vahel sirgunud naine end mehe suguvõsale kuulunud majas juhuliku sissetungijana, kel pole pistmist ühegi eseme, mööblitüki ega toaga. Võõrad seinad, mis vaikisid vaenulikult. Aga Johann tuli ratta seljas nende väravast mööda ja hõikas noore naabrinaise endaga kaasa, et näidata talle ja lastele looduses toimuvaid muutusi – tärkamist, kasvamist ja küpsemist. Üksinda metsa minemist oli Eva alati kartnud, ta võpatas iga väiksema oksapraksatuse peale, kuid Johanniga koos sai ümbrus vähehaaval omaseks.
Naabrimees meeldis Evale juba ainuüksi erilise otsekohesuse tõttu, mis polnud kunagi ründav, vaid leebelt siiras. Mehe näoilme meenutab laiska pühapäeva: põsed nagu väikesed ümarad pannkoogid, vesihallides silmades veidi äraolev pilk ja isepäiselt turritavad lokid kõrvade kohal. Juba pea kümme aastat elab ta saarel väikeses puumajas, uurib taimi ja hoiab silma peal oma islandi lammastel. Nii mõnigi proua on üritanud teda kodustada, kuid siiani tulutult. Johann annab neile küll jaokaupa lootust, kuid säilitab kindlalt oma sõltumatuse. Nii nad käivadki vaid naistele omase järjekindlusega vanamehe eest hoolitsemas, tema pesu pesemas, talle maja ette lillepeenraid sättimas ja teda pidudele meelitamas. Kuigi kogu elu pole Johann üksinda elanud, tema noorusest leiab ka seitse aastat kestnud kooselu, mis jäi aega, kui mees töötas Karjalas. Pärast lahkuminekut jäi naine sinna, tema aga pöördus kodumaale tagasi. Oma pereelu suhtes on vanamees väga napisõnaline, ta ei armasta seda meenutada, ja vähemalt teistele teadaolevalt pole Johannil lapsi, ning nüüd neid vaevalt enam tulebki.
„Onu Johann, kas sa oled uusi liblikaid kinni püüdnud?” uurib võileiba hammustav Sten vastasistujalt. „Ise lubasid, et võtad mind ööpüügile kaasa, riputame suure valge lina pesunöörile ja suuname lambi peale.”
„Kindlasti lähme. Ootame veel paar päeva, siis läheb ilm soojemaks, sa ju sihuke väike kilu, külmetad ennast veel öösel ära.”
„Oled siis mõne uue liblika kätte saanud?”
„Paar tükki sain, päris uued liigid, eelmistel suvedel pole neid siinkandis ringi lennanud,” tõdeb Johann.
„Kas on ilusad liblikad?” küsib Sander vestlusse sekkudes.
„Vaata, ilu on suhteline. Minu jaoks tunduvad kõige ilusamad just need liblikad, mille püüdmisega tuli kõvasti vaeva näha. Mõnda liblikat jahtisin mitu aastat, mõne pärast sõitsin isegi kaugele maale. Sulle võib paista, et igavene mõttetu pruun peletis, kuid valguse käes õige nurga alt vaadates hakkavad tema tiivad kaunilt sädelema. Pruuni asemel näeb sinist, rohelist, violetset. Liblikas võib pealtpoolt igav paista, kuid keerad ta teist pidi ja märkad põnevaid mustreid.”
Laua ümber istujate jutuajamise katkestab automürin hooviväravas, poisid hüppavad püsti, jooksevad akna juurde ja annavad teada, et onu Mark saabus. Enne kui teised uudishimust kannustatuna aknani jõuavad, kostab õuelt juba reipaid hõikeid. Uhuuu-uhuuu-uhhuhhuuu… Saabuja paneb käed suu juurde torusse, heidab pea kuklasse ja toob kuuldavale kumisevaid karjeid.
Silmnähtavalt
