aknasse – sealt vaatab talle muutumatu truudusega vastu krobelise koorega mitmeharuline leinakask, veidi kaugemal kõrgub vanaldane kuusk. Võimsate puude taha jääb kivise põhja ja selge veega oja, mille pervedel armastavad kasvada oravasabad. Miski on ometi muutunud, imestab David. Muidugi, korrapära on rohkem, vana risu on kõik hoolikalt minema veetud. David kuuleb enda nime hõigatavat, ta haarab veinipudelid ja juustud kaasa ja ruttab uuesti õuele.
„Naaaa-iiiiii-neee, too valge veini jaoks topsikud,” karjub joogipudelitega külalist märganud Aleks köögis askeldavale Evale.
Jahmunud näoga David astub kiiresti majja tagasi. Ta surub silmadega Evat otsides juustud ja veinid kaitsvalt rinnale.
„Ole hea, hoia neid korraks,” annab ta asjad ükshaaval naise kätte.
Ainsatki liigutust tegemata seisab Eva kandamiga truult keset kööki, ei küsi ega päri midagi. Tagasi oma tuppa jooksnud David krahmab reisikoti kõrvale vedelema jäänud kilekotist kobaka pappkasti, mille veider sisetunne sundis poereidi lõpus endaga kaasa vedama.
„Kartsin, et võib-olla pole teil maamajas veiniklaase. Tõin need kingituseks,” lausub kööki tagasi jõudnud mees ebaleval ilmel karpi üle andes. „Siis ei pea topsist jooma.”
„Aitäh, ilusad klaasid. Januste terviseks!” vastab Eva.
Kingi vastuvõtja ei täpsusta, kas maamajas leidub veini jaoks klaase või mitte, selle asemel tänab ta meest põgusa suudlusega otse suule. Nii et papist karp jääb nende vahele. Mõni sekund hiljem koosneb Davidi keha peamiselt kohmetusest, ülejäänu lihtsalt punastab. Põgusate minutite kestel elab ihu sõltumatut elu ega allu mingil moel mehe tahtele. Põrgulikult vastik tunne! Samal ajal naudib naine kohmetust täis kööki. Need on eluvürtside kõrghetked, mida ta ei taha mingil juhul maha magada. Keelega üle huulte limpsates saab neist osa kinni püüda. Lõpuks hakkab seinakell nii kõvasti tiksuma, et mehe jaoks ebamugavad tunded hajuvad tummade põrandapragude kaudu laiali. Vaid mõneks viivuks märkab ta nende õrnsametist kuma.
„Mida teie siin seisate? Võtke veinid kaasa, hakkame lõpuks sööma,” hõikab äkitselt kööki hüpanud Ly.
Õhtune söömine võib alata. Tuhm nõudekolin, rändavad lihalõigud, nugade-kahvlite klirin, ringiratast liikuv leivavaagen, taldrikul maandunud salatikuhi, klaasis sillerdav vein. Pokaalid kõlisevad tervituseks.
Mis päästab alati kokkusaamiste alguse? Muidugi söömine. Seni, kuni mõtted meeleheitlikult sõnu otsivad, võib suu toitu täis toppida. Kuid stardipauku ei tohi maha magada! Viimase aja tegemiste kirjeldamisel löögile pääsemiseks tuleb häälepaelu pingutada – kõik tahavad rääkida ja mitte keegi kuulata. Neis kirjeldamistes on lõputult asju, kohti, sõitmisi, tulemisi, minemisi, teisi inimesi ja vähe iseennast. Turvaline kaitsevärvides lobin. See lõppeb alati sellega, et kõvemad hääled röögivad ülejäänutest üle ja sunnivad nad vaikima. Viimane ei tähenda kuulajate tekkimist. Ei, vaikima sunnitud maksavad kätte sellega, et suunavad pilgu kiuslikult taldrikusse ja imetlevad kirgliku põhjalikkusega iga väiksematki suhu pistetavat pala.
Esmasest kõhutühjusest üle saanud Aleksil tekib melu keskel ootamatu rammestus, mis vajutab ta sügavamale tooli istuma. Diivanipadja najal pikutav majaperemees laseb pilgul mööda külalisi käia, tema vilunud silmad annavad mõne minutiga hinnangu kõigi lauasviibijate kehalisele vormile. Väga huvitav, arutleb Aleks endamisi, ühele poole söögilauda kogunes ilmselgelt liiga palju kilosid, teisele poole vastupidiselt liiga vähe. Naabrimees Johanni koguka kere nägemine mõjub alati kui plinkiv ohutuli. Kes sporti ei armasta, see lõpetab kanarinna ja arbuusikõhuga. Milline võigas vormihälve! Ka David hakkab üha enam laiali valguma, põsed lähevad ümaramaks. Ilmselt leevendab jätkuvalt peavalusid magusa söömisega ja suhtub trennitegemisse samasuguse üleolekuga nagu ülikooli ajal. Marki uue naise kehal pole vigagi, ta on igati heas toonuses, kuid ometi ei tekita ta vaatlejas mingit puudutamise soovi. Tumedat verd Ly hoiakus ja lihastes on midagi varjatult agressiivset. Isegi pruuniks põlenud nahk on justkui liiga pingul.
Sealt edasi vennal peatudes ohkab Aleks tahtmatult. Kui asjad samamoodi edasi lähevad, saavutab kõhnuv Mark lõpuks oma surmakaalu. See kuradi mediteerimine tuleb ära lõpetada! Paratamatult jõuavad Aleksi silmad ka venna ninani. Tahaks mööda vaadata, aga ei saa. Vastasistuja ninasõõrmetest turritavad välja pikad tumedad karvad. Jälestusväärne vaatepilt, mis tekitab vastikusvärinaid. Kuidas saaks vennale peenetundeliselt vihjata, et ninakarvu peab pidevalt lõikama? Kaua ta kavatseb ümbritsevate nägemismeelt solvata? Miks see naine talle seda ei ütle? Kas ta tõesti ei näe? Seda Aleks ei usu.
Kord teismeliseeas sai vastikustunne vanemast vennast võitu, ta haaras öösel väikesed käärid ja lõikas pere pesamunal une pealt kõik ninakarvad hoolikalt ära. Iga väiksema kui udemekese. Aleks mäletab siiani, millise rahulolu see temas tekitas. Mark ise ei saanud midagi aru, nohises ja magas rahulikult edasi. Isegi hommikul ei märganud muutust.
„Aleks, miks sa meie tehtud salateid ei söö?” pöördub Ly majaperemehe poole.
„Sellepärast, et ma armastan liha,” vastab ootamatust kõnetamisest ehmunud Aleks.
„Aga salatit ei armastagi?”
„Mitte eriti.”
„Kuidas nii?”
„Lihtsalt. Pole mul seda õiget jänku-soolikat.”
„Niiviisi sööd sa ju ainult surnud loomi,” jätkab Ly etteheitvalt.
„Ma söön küpsetatud liha, mitte raipeid,” vastab mees aeglaselt mäludes.
„Kas sa sööksid sama suure isuga, kui taldrikul oleks sinu enda koduloom? Õgiksime näiteks üheskoos kassi või koera?”
„Miks peaks kassi või koera õgima? Ega me Koreas ela,” sõdib Aleks vastu. „Pealegi, mina ei küsi sinu käest, mis kuradi mõtte ajel sa rohutoiduliseks hakkasid.”
„Aga selle pärast, et inimese seedeelundid ja soolestik pole loodud liha söömiseks,” omandab Ly hääl kirglikke toone. „Inimene ei ole kiskja ega raipesööja.”
„Mina kuulsin vastupidist, et ahvi aju hakkas arenema lihasöömise tagajärjel,” vaidleb Aleks. „Kas sina tahaksid endiselt puu otsas istuda ja karvadest kirpe otsida?”
„Miks sa end ahvidest kõrgemale sead?” küsib Ly. „Ükski liik pole teisest parem.”
„Taimetoitlus on moodsa linnainimese uus usutunnistus. Mis siis, kui sa oleksid juhtumisi mõni sajand varem sündinud?” sekkub vaidlusesse David. „Näiteks siis, kui kõht võimutses keha üle ja mõistus oli vatsa alandlik teener? Pealegi, ega kiskja elu ka kerge pole. Mõtle ise, toit laseb kogu aeg nina eest jalga.”
Taldriku eemale lükanud majaperemees vaatab häiritud pilgul enda ümber. Mis nüüd toimub? Juba hakkabki Aleksi eelarvamus uustulnuka osas kinnitust saama. Enam ei tohi iseenda kodus liha süüa? Miks peaks ta kellegi nõudmisel otsima põhjendusi nii iseenesest mõistetavale asjale nagu söömine? Toit on toit.
„Taimetoitlased üritavad maad ja loodust võimalikult vähe koormata,” kaitseb Mark omapoolse sekkumisega naist. „Liha süües hävitame taimi kümme korda rohkem kui neid otse toiduks tarvitades. Igal pool käib arutu raiskamine.”
„Just, täpselt! Pealegi pole inimesel õigust otsustada teiste olendite elu üle,” lisab Ly uut indu saades. „Loomade söömisega õgime endasse nende piinad ja surmahirmu. Muutume palju kurjemaks. Taimetoitlased on ümbritsevate vastu oluliselt leebemad, kurjus ei kogune meisse.”
„Kas
