tüdruk, ega sul juhtumisi õnnetu lapsepõlv polnud? Äkki elasid hingelise vapustuse üle?” uurib Johann uudishimulikult.
„Mispärast õnnetu lapsepõlv?”
„Mulle on alati tundunud, et taimetoit annab võimaluse ennast ülejäänutest paremaks pidada,” lausub vanamees leebel toonil. „Sageli ajendab seda mingi isiklik traagika, mis sundis end pikka aega teistest viletsamana tundma.”
„Lapsepõlv ei puutu asjasse! Liha söömine muudab olemise raskeks, surub maadligi. Mõtted liiguvad mitu korda aeglasemalt. Pealegi pole ma lauas ainuke taimetoitlane,” otsib Ly liitlasi. „Mark ja Eva ei armasta samuti liha.”
Enda nime kuulnud naine noogutab mõtlikult, kuigi tegelikult mitte liha laituseks, vaid kohaloleku märgiks. Sõnasõja järg on tal ammu käest libisenud. Teda häirib juba pikemat aega üks asi. Nüüd tõstis see jälle küsimusena pead. Miks kipub suurem osa vestlustest alati millegi ja kellegi kirumiseks või vaidluseks muutuma? Rääkimine kui kooris materdamine. Piinlik on. Ja nukkerkurb. Miks ei võiks rääkimine olla sama sundimatu ja loomulik nagu söömine? Muidugi, ikka leidub luristajaid, matsutajaid, kulistajaid ja nätsutajaid.
Sinna pole midagi teha. Aga nemad on einestajate seas vähemuses. Rääkimisega on lugu vastupidine. On see tõesti kaelamurdev kunst?
„On ka teistsuguseid taimetoitlasi,” täheldab David vaidlust jätkates. „Kõigil pole karjuvat vajadust oma tõest riigikirikut teha. ”
Rünnakute märklauaks muutunud Ly keha nõksatab kaitsepoosi, naine on nutu äärel.
„Kallis laps, võta parem lusikatäis mett, see mõjub sulle rahustavalt,” lükkab Johann laual seisva meepurgi Ly poole.
„Mett?!” kiunatab Ly valuliselt.
„Muidugi mett, see rahustab!” kinnitab Johann rahusobitaja kombel.
„Ma ei hakka iialgi oma tuju tõstma mesilaste higi, vere ja pisarate abil. Mõelge, mis nendega tehakse! Kõigepealt lämmatatakse suitsu abil oimetuks ja seejärel röövitakse nende töövili. Võigas vägivald! Kas te olete hetkekski mõelnud, et ühe grammi mee kogumiseks peab mesilane kümme tuhat õit läbi lendama. Kümme tuhat!”
Isegi päevitus ei suuda enam varjata Ly pahameelepuna, tema juuksejuurte piirkonnas tekib särin. Juuksesibulad kärssavad. Sibula praadimise oivaline lõhn! Siiski otsustab Mark tulekahju vältimiseks vaidlusesse sekkuda, keerab jutu kiiruga naljaks, silitab rahustavalt Ly käevart ja viib lauasviibijate mõtted hoopis Olafile, kes peaks kohe-kohe sadamasse jõudma.
Tülide puhkemist kardab Mark paaniliselt. Need panevad tal selja metsikult sügelema ja tekitavad hingamisraskusi. Pinget täis laused neelavad ümbritseva hapniku endasse, lõpuks ahmi kui kala kuival, midagi pole hingata. Juba lapsepõlves puges Mark kähku teise tuppa või põgenes õue, kui vanemad vähegi ebameeldivama teema jutuks võtsid. Nüüdki eelistab ta minema joosta, kui jutu sekka tekkivaid okkaid haistab.
„Tänud maitsva söögi eest, ma sõidan nüüd Olafile jahtklubi juurde vastu,” sõnab Mark lauast tõustes. „Ta peaks kohe randuma. David, kas sa tuled kaasa?”
Kutsutu noogutab nõusoleku märgiks, tänab õhtusöögi eest ja järgneb sõbrale. Autos valitseb mõnda aega vaikus. Kumbki mõtleb omi mõtteid, kuigi mõlemal seostuvad need äsjase vaidlusega.
Millega küll tõmmu naine Marki sedavõrd võlus, et sõber juba kolmandat korda eluga nullist alustada otsustas, juurdleb David endamisi. Ilmselt tulise loomuga? Või luulelise meelega? Kui naine jätab täiuslikult õhulise mulje, muutub Mark relvituks. Igatsev tundelisus on talle õhu eest. Mis siis saab, kui pilt käriseb, kui naise osatäitmises ilmnevad möödalaskmised? Naised ootavad meestelt peaaegu alati romantikat, ehkki tegelikult pole pea ükski neist sügaval sisemuses ehe romantik. Vähemasti mitte sellisel kujul nagu mehed. Ka parimate lilletüdrukute tagataskust ujub ühel hetkel välja kaine arvestus, praktiline omakasu või edukas ellujäämisplaan. Selgub, et kõik on alati läbi mõeldud, pisiasjadeni välja. Seda tajudes kukub pilt klirinal kildudeks. Valus on. Kuid kes oli pildilooja? Kas mitte Mark ise?
Kui võtad kätte ja paned pildi kokku õhulistest udusulgedest, ent pärast selgub, et kasutada tuleb maavillaseid porgandeid, siis on pettumine ebaõiglane. Ise jätsid ainese täpsustamata. Nüüd näri porgandit, mitte ära lehvita tuult. David mõtleb nii, aga ei ütle seda kõva häälega välja. Samas tekitab stardijoonel seisva sõbra siiras usk iga maratoni õnnestumisse temas isegi kadedust. Sellegi jätab David ütlemata, sest kahest eelnevast pikamaajooksust jäi raja kõrvale juba kaks last.
„Ly käitus täna vist natuke kohatult?” uurib Mark mõtlikult.
„Pole hullu, ta valis vaidlemiseks lihtsalt valed vastased,” lohutab David. „Paadunud lihasööjate veendumustesse pole lihtne kahtlusemõra lüüa.”
„Seda küll,” nõustub Mark noogutades.
Auto võtab viimased kurvid ja jõuab sadamasse. Vaibunud tuul laseb merel klaassiledaks tarduda, vee kohal tiirlevad linnud vaatavad end kui peeglist, aeg-ajalt peegeldusest riivamisi mööda libisedes. Puulatvadest madalamale vajunud päike värvib rohelise kõrkjarivi kuldseks, veest välja ulatuvad kõrgemad kividki näivad kullatud kuplitena. Kostab katkendlikku muusikat.
Olafi jaht loksub kai ääres, mees ise lösutab pardal ja näpib kitarri. Paistab, et sõber on kitarri seltsis juba mõnda aega istunud, viskipudel tema käeulatuses on poolenisti tühjaks rüübatud. Aga Olafi tuju näib helge nagu alati. Ei tea, kas keegi ongi teda seltskonnas tusase või tigetsevana näinud? Vist mitte. Sõbrad vaatavad imestades läbi autoakna jahi poole. Kui naerul oleks kodu, oleks see Olafi huultel. Peaaegu kahemeetrise pruunisilmse mehemüraka meelerahu kõigutamiseks läheb vaja armeejagu tigedaid sõgedikke. Ussitamist ta ei salli, kuid ülejäänud inimlikest vigadest vaatab külma rahuga mööda. Olgu, ka lõdva kaepigistusega inimesi ei usalda ja kontrollib seda esimese asjana. Kui Olaf juhtubki vahel harva ägestuma, läheb ta teiste juurest ära ja asub ettejuhtuvaid asju loendama – linde traatidel, puid tee ääres, lilli kleidimustris, kive sillutises. See aitab tasakaalu tagasi saada.
Seal ta nüüd mõnuleb – nende sõpruskonna parim pidutseja, kes teised käima tõmbab ja erksana hommikuni vastu peab. Tudengipõlve olengute lõputunnil, kui tühjade pudelite rivi laual lõputu ja ülejäänud vaid mõmisesid tukkudes, sidus Olaf kingapaelad kinni ja läks uusi väljakutseid otsima. Mahakäinud olukorrad temaga kokku ei sobi. Ka kõige tormilisema peo järgsel hommikul pesi karu kasvu mees end põhjalikult puhtaks, pani pressitud ülikonna selga, jõi tassi eriti kanget musta kohvi ja jalutas ümisedes esimesse loengusse.
Neil kordadel istus ta kindlasti esiritta, naelutas pilgu õppejõule, kuulas ära esimese poole loengust, küsis nagu muuseas täpsustava küsimuse, millest kasvas välja vastandumiste jada, ning nautis pinevat mängu „keskeda-nurka-räägib”. Oskuslik ping-pong, kus iga palling oli sellise vindiga, et selle tabamiseks pidid mõlemad oma mõttevoogusid aina kiirematel tuuridel jooksutama. Olafi hiilgavat mälu kadestati vaikselt. Võimalusest mängida sattus ta alati vaimustusse. Ükskõik millist mängu, peaasi, et sai piirideta ja ennastunustavalt mängida.
Paraku näis, et mängukaaslaste leidmine muutus iga aastaga raskemaks. Tõsimeelsus napsas vanusekünnise ületanud raudse haardega oma ridadesse. Selle tajumine tõi Olafi ilmesse pisut pettumust. Ja kui inimestest polnud mängimisel enam asja, hõivasid nende koha pillid ja purjetamine. Mäng helide, tuule ja veega. Muidugi oli ka Olafil tume pool, kuid ümbritsevad teadsid tema loomuse pimedast sopist üsna vähe, et mitte öelda mitte midagi. Rahutust tajudes kadus ta nädalaks või paariks ja keegi ei teadnud, kuhu. Väidetavalt käis
