uusi prille? Nende teravad nurgad tunduvad täna aga miskipärast häirivatena. Võib-olla minna üldse ilma prillideta? Ta näeb ju ka niisama. Ei-ei, sel saarel tahab David kõike selgelt näha ja seetõttu otsustab ta esimesena proovitud prillide kasuks.
Oma tumedate, veidi lokkis ja sassis juuste ning paaripäevase habemetüükaga peegelpilti silmitsedes meenub Davidile ema kunagine lemmikütlus: „Sa näed välja nagu mets-Jeesus”. Metsikule soengule talutavamat vormi anda üritades niisutab praamile kiirustaja jonnakaid kiharaid vannitoa kraani all ja pistab näpud esimesse purki, mille sisu paistab juuksevahaga sarnanevat. Habeme jätab ta puutumata, veidi kaootiline ilme tuleb alati kasuks. Sättimisega valmis jõudnud, tellib mees takso ja saadab abikaasale lühikese sõnumi: „Sõitsin Marki juurde saarele.”
Ühised ülikooliõpingud viisid Davidi juba aastate eest suvekuudel Marki ja Aleksi vanavanemate tallu puhkama. Nende suved algasid seal. Lõbus nelik: boheemlaslikud ajalootudengid Mark ja David ning viimaste muretust pigem laiskuseks nimetav majandusüliõpilane Aleks koos kursusevenna Olafiga. Päeviti aitasid nad talutöid teha ja õhtuti jõid kitarri tinistamise saatel hilisööni õlut.
Kitarri plõnnimine meeldis Davidile sealjuures kõige vähem. Taoline muusika tõi talle kiiresti tüütusejudinad ihule. Aga tundus, et õhtu lähendes miski lausa sundis Olafit pilli kaela riputama ja esimese kivi otsa istudes laulma puhkema. Silmis nukkerroosa pilk, mis naised ära pettis, kuid meestele silmanurgast kavalat tulukest vilgutas. Tundus, et sõbra peas tegi pesa lõputu laulujoru, neid lugusid oli nii palju, et viisijuppe õllejoomisega summutanud David jäi alati enne kitarri vaikimist oimetuna magama.
Olaf oskas nelikut enam-vähem klappivaks tervikuks ühendada – ta leidis vajaliku nalja, kui õhk ennustas äikest, ja tõi tegemistesse pöörde, kui tüütus ligi hiilis. Vähemasti suvel oli nii, ülejäänud osa aastast liikus David peamiselt Marki seltsis. Pidevalt ruuget romantikat etendaval Olafil oli üldse imetabane võime äärmiselt erinevate inimestega ühine keel leida ja nende poolehoid võita. Olgu, kuidas oli, vaatamata selle, et hiljem läks Mark venna jälgedes majandusteaduskonda üle ja David suundus Inglismaale politoloogiat õppima, oli neliku side siiani välja vedanud.
Juba annabki välisukse ees ootav takso kärsitult signaali. David heidab koti õlale ja jookseb uksest välja, hüppab autosse ja palub juhil sõita sadamasse, kust iga paari tunni tagant väljuvad praamid saarele. Kogukas taksojuht kergitab imestunult puhmas kulmu, heidab kliendile kõõrdpilgu ja mühatab.
„Kas te ikka teate, et sinna sadamasse on üle saja kilomeetri?”
„Olen sellest teadlik juba lapsest saadik,” vastab David toonil, mis võõrast edasisele vestlusele ei ahvatle.
Nii mõnigi kord mõõdab David elukutseliste roolikeerajate abil oma üksilduse suurust. Mõru irvega küsib ta iseendalt: „Noh, kuidas lood on? Kas isegi alailma kõike kiruv ja elu peale vihane taksojuht kõlbab kümneks minutiks hingesugulaseks?” Peaks ta end ükskord sohvriga ennastunustavalt lobisemiselt tabama, on lood hullud. Ilmselt on tal kriips peal. Miks? Sest elu poolt nülitud olekuga taksistid kehastavad allajäämist, milles pole piiskagi lootust paremale homsele. Ja taksojuhte tunneb David hästi, ta liigub enamiku ajast jalgsi või taksoga. Auto juhtimist pole ta ära õppinud, viimane nõuaks liigset keskendumist hullumeelsesse tänavaterägastikku, pigem jätta see teiste hooleks ja maksta neile selle eest tasu.
„Palun tehke kaupluse juures väike peatus.”
Pidurite kriginal seisatab takso linna piirile jääva kaupluse ees parkimisplatsil. Poodi ruttaval Davidil tekib tahtmine saarepuhkust hellitustega alustada – täidetud oliivid, mõned head juustud, pisut päikesekuivatatud tomateid, natuke tigusid, pestokastet, suuri krevette, trühvlikomme, paprikat…
Aga tundmatu kaupluse riiulite vahel ekseldes tabab teda tigedusehoog. Miks nad kliente kiusavad? Alatud lurjused! Nõusolekut küsimata sunnitakse ta pikkade lettide vahel mõistatusemängu mängima. Nagu kiuste ehitatakse kõik hiigelsuured saalid üles erinevat loogikat kasutades. Ärritunud Davidil õnnestub leida juusturiiul ja värske kraami lett, kuid suur osa plaanist jääb teostamata. Mädanegu siis päikesekuivatatud tomatid, kui need ära peidetakse! Ussitagu pestokaste! Tusane mees jalutab alkoholiosakonda. Valge veini ja konjakita poleks õiget puhkust, see on igatahes kindel. Davidis peitub tubli annus aristokraati, kuigi ta seda ekstra välja ei mängi, vaid ainult pisiasjades paista laseb. Ta ei joo kunagi viina ega ka kannude kaupa õlut – liialt labase joonega joogid, milles puudub igakordse üllatumise võimalus. Neist äraütlemine toimub aga möödaminnes, jättes mulje ühekordsest juhtumist.
„Ja nüüd võime otse sadamasse sõita.”
„Nagu klient soovib.”
Tund aega hiljem on David sadamas, veel pool tundi hiljem saarele jõudnud. Need paar-kolm kilomeetrit, mis taluni jäävad, mööduvad rahulikul sammul jalutades ning suitsu tehes. Kinga all krudiseva kruusatee ümbrus on vaikne ja tolmune. Mõned üksikud autod, mis jalutajast mööda tuhisevad, keerutavad üles hingematva tolmupilve, kuid Davidit see ei häiri. Puhkuses ilmnenud pööre tekitab muretu meeleolu, kohale jõudmisega pole enam kiiret. Traatidel istuvad valge kurgualusega pääsukesed vidistavad saabujale tervitusi, teevad tuju lõbusaks, isegi karjamaal rohtu mäluvad laisa pilguga lehmad tõstavad möödujat märgates uudishimulikult pead.
Näed, ka tuttav piimapukk on alles, rõõmustab David ja meenutab, kuidas sõbrapoiste vanaema neile suvehommikuti selle puki juurest värskelt lüpstud piima käis toomas. Kallas kruusid täis ja sundis jooma.
Ainult Aleks pääses piimast, temal tegi rammus jook kõhu lootusetult lahti. Kuid heinatöödel oli Aleks jällegi kuningas – kõigi teiste võimed jäid tema omadele alla. David naerab. Praegugi lõhnab ümbrus heina järele.
Lai kruusatee viib sadamast peaaegu otse tuttava rookatusega talumajani. Praamilt tulija aeglustab sammu. Keegi pole tema tulekut veel märganud ning väravast sisenemise asemel põikab ta sirelipõõsa varju. David jälgib hoovil toimuvat nagu sulipoiss. Seltskonda eemalt piiluda on mõnus – kuuled juttu, märkad ilmeid ja poose, kuid endal pole kohustust kaasa rääkida. Tuul toob ninna küpseva liha lõhna, David neelatab aplalt.
Maja ees suurel paekiviplatsil askeldavad Aleks ja Mark koguka välikamina ümber, tossupahvak annab tunnistust liigsest kuumusest, mida kokad üritavad maha jahutada. Kärsituks muutunud Aleks lükkab venna kerge müksuga eemale, kummardub kuumavate restide kohale ja keerab lihatükid kiiresti ringi. Visalt välikamina juures seisev Mark meenutab Davidile sigaretipaki nurka visanud suitsetajat, kes veab mõnuga endasse teiste tekitatud sinist vinet. Taimetoitlasest lihanina.
Üks võõras tumedapäine naine, keda David pole varem kohanud, laotab pikale lauale lumivalge heegeldatud laudlina. Milline hillitsetud pidulikkus, imestab sirelitesse varjunud mees. Mida nad küll plaanivad? Eva silmad on naerused, hüpeldes jookseb ta köögi ja õue vahet, toob lauale kausse ja taldrikuid, räägib kõigiga läbisegi ja paiskab enda ümber elevust. Pehmete patjadega kaetud toolil külitav Johann vidutab perenaist jälgides silmi nagu laisk kõuts. Kas see ongi õnnelik olelemine?
Lõpuks märkab Mark sõpra sirelipõõsas seismas, puhkeb naerma, viskab tuletangid käest ja peaaegu jookseb Davidile vastu. Külalist mitu korda kaisutades ning seljale patsutades veab ta saabunu kättpidi teiste sekka ja tutvustab talle oma kaaslast.
„David, miks sa end sirelitesse peitsid?” küsib Eva kavalalt. „Astu ometi edasi. Tule tuppa, ma näitan sulle, kus sa saad oma asjad lahti pakkida.”
Heatujuline perenaine veab tulija kättpidi majja, lükkab ta väiksemasse tuppa, kus üheinimesesohval ootab puhas voodipesu ja kirjutuslaua nurgal rannalina. Alles nüüd tunneb David sirelite magusat lõhna. Pole kahtlust, need toodi vaasiga tuppa just tema rõõmustamiseks. Õhkõrn armas teretus.
