mõtles välja pikad puhkused? Meeleheitliku puhkamise? Kes tuli selle peale, et asutused, kus inimesed mõtlemisega tegelevad, vajavad tingimata paarikuist ajuvaba perioodi? Aega selleks, et võtta rannalina ja lamada tundide kaupa kuumal liival tüdimuse ja minestuse vahepealses olekus. Silmad pahupidi. Esimestel päevadel lõbustad end sellega, et kuulad naabruses lesijate vestlusi pealt, silmitsed neid ja püüad ära arvata, kellega tegemist. Mõtled endamisi, kuidas nad oskavad tundide kaupa vahetpidamata mitte millestki ääkida. Räägivad ja räägivad. Lihtsa elu muretu argipäev, millest sina oled algusest peale eemale jäänud. Isegi kui üritad rutiinist toituva elustiili juurde põgeneda, õnnestub enesepettus väga lühikest aega. Üsna pea märkad, kuidas ise enda võltsi poosi üle irvitad.
See arutelu kerib mitu pikka minutit Davidi peas, kes lamab mitmendat tundi oma elutoa diivanil, suitsetab sigarette ja loeb raamatut. Paar viimast päeva pole ta toast väljagi saanud, enesetunne on loid ja hajevil. Selg on pikast lesimisest kange ning silmalihased lugemisest valusad. Tal on käsil kolm raamatut korraga. Kui päev läbi lugeda, tekib iga paari tunni tagant tüdimus, mille saab eemale peletada teost vahetades. Kõigist kolmest raamatust on loetud rohkem kui pool.
Aeg-ajalt haarab Davidi käsi telefoni järele, et silmitseda hääletul režiimil aparaadi ekraani. Ega keegi pole helistanud või sõnumit saatnud? Tavaliselt mitte. Välja arvatud need korrad, mil naine vanematekodust helistas, et sealsetest tegemistest pisiasjadeni üksikasjalik ülevaade anda. Argielu põhjalik ümberjutustamine mõjub Davidile alati tüütavalt, suurema osa jutust laseb ta lihtsalt kõrvust mööda. Kuigi tõele näkku vaadates koosneb kodune vestlus juba aastaid argikõnelustest. Kas kunagi oli teisiti? Ei mäleta. Päris alguses määravad koosolemist pigem meeleolud, jutud tulevad hiljem, ja kui neid palli kombel põrklema ei saa, tuleb vaikimine. Vastu seina mäng pakub rahuldust vähestele.
Ah jaa, Davidile meenub, et korra helistas talle ka tütar maalilaagrist ja jutustas kogetust lapsele omase tuhinaga. Tütre kõne tegi isa tuju mõneks ajaks isegi paremaks, aga peagi tuli tülpimus jälle tagasi.
„Jube igav on, mitte keegi ei helista, keegi ei räägi, keegi ei tule,” pomiseb David iseendale. „Puhkus võiks juba läbi olla, ma enam ei jaksa.”
Paraku ootab suurem osa puhkusest alles ees. Kuidagi tuleb see mööda saata. Aga kuidas?
Sõita maale ämma-äia juurde? Ei, seda mitte. Töömõtetest eemale kistuna, liiga selgel pilgul ümbrust tajudes ujuks pinnale pilkav imestus, kuidas nemad, kaks võõrast, nii pikki aastaid ühist aega ja ruumi jagavad.
Kõige kehvemad lood on selle ühise ajaga. Kvaliteetajaga, nagu naine armastab puhkepäevi nimetada, rõhutades alatasa, et aeg on tänapäeval suurim luksus. Vabad hetked tuleb väärtuslikult sisutada. Hmm… Kvaliteetaeg?! David kujutab ette, millise näoga vaataks tema abikaasa neid kolme päeva, mis täitsid kodused tuhatoosid konidega, ujutasid laua üle mustade nõudega ja ähvardavad mehe selga lamatistega. Jaa… Pettumus, see neetud pettumus. Inimeste endi lühinägelikkus pani ähmaste piirjoontega kujutisest kokku valed ootused, mis iga lähemale astutud sammuga millekski muuks osutusid.
Kui Davidile antaks ülesanne teha oma naisest tegelane pildil, keriks ta mälus tagasi ühe ammuse ennelõuna: karvhaaval silutud soengu ja hästiistuva kostüümiga daam seisab avara pangasaali ülemise korruse rõdu rinnatise najal ja jälgib üksisilmi allpool toimuvat. Kümned sõrmed toksivad ühesuguses rütmis klahve, üksteise järel korduvad naeratused, äravahetamiseni sarnased riided, järjekorras plinkivad numbrid tablool. Paraadi lummus, korra kummastav ülemlaul. Jah, David teab, et naine oleks häiritud, isegi muigaks põlglikult, kui mees juhuslikult kaadrisse satuks. Hajuvate äärtega tindiplekk keset viisaka käekirjaga vihikut. Kui silutud soengus daamile lisada hääl, küsiks ta: „David, mis sul siis seekord kaduma läks? Prillid? Püksid? Sokid? Portfell? Kas sa mitte ei mängi hajameelset?”
Isegi nende kodused seinakellad võiks pildile lisada. Kelle maailm jääb peale? Kas naise oma, kes täpsust jumaldades kangekaelselt kõik kellad kümne minuti jagu ette keerab, või mehe oma, kelle hälbinud ajataju teda kõikjale hilinemisega kohale toob. Olgu, kuidas on. Pigem jäägu need kujutised ähmasteks. See on lihtsam, kui teada, et naeratuse taga peidavad end sapiselt kurjad sõnad inimeste suhtes, kellega end ühisele pildile sätitakse. Tema naine on kummaline kooslus õiglusest kannustatud tegudest ja halastamatult kohut mõistvatest sõnadest. Viimasest aru saades haaras Davidit esimene suurem pettumuselaine. Ei, ei, pole kahtlust, et tema naine otsib samamoodi hellust, soojust ja jalad maast lahti tunnet, kuid need kujutavad tema jaoks hoopis midagi muud kui mehele.
Tegelikult pole Davidil hinges sorkimisteks tuju, pilkavatele küsimustele puuduvad head lahendused. Ta vajab enda ümber melu, mingit suminat, mis üksildustunde nurka suruks. Jälle näpivad sõrmed telefoninuppe, valimata ühtegi numbrit ega nime. Halvav tujutus võtab üha enam võimust. Kummaline kahevahelolek – justkui tahaks kellegagi rääkida, aga samas ka mitte. Rääkimisega on tal üldse veider suhe, jutlemine nõuab tõsist pingutust, kuid esmasest tõrkest üle saanuna lobiseb teinekord mõnuga. Kuigi mõtted kipuvad poole kiirema tempoga eest ära jooksma, kui huuled neid sõnadeks vormida suudavad. See paneb mõnikord kogelema.
Ülikoolis auditooriumisse jõudes käivitub Davidis märkamatult õppejõu roll, tema politoloogialoenguid hinnatakse kõrgelt nii üliõpilaste kui ka kolleegide seas. Teda kuulatakse enamasti hiirvaikselt. Viimast muidugi ka seetõttu, et õppejõu tasane tämber ei jõua muidu tagumiste ridadeni. Esinemiste suhtes siiani suurele kogemuste hulgale vaatamata teatavat vastumeelsust tundev mees innustub põhjalikult pigem poliitikauuringute keskuses oma raamatuid, pabereid, mappe ja kaustu täis laua taga, järjekordse uuringu kallal töötades. Paberi lõhna ninna tõmmates.
Töö pakub talle kõige suuremat rahulolu, ta sukeldub sellesse päevadeks ja nädalateks sedavõrd, et vaevalt tajub enda ümber toimuvat. Kahes kohas ametis Davidi päevad venivad sageli hilisöösse. Aga pikem puhkus on painavalt halb aeg. David muutub esimesel puhkusenädalal rahutuks, kurvaks ja närviliseks. Isegi vann ei aita. Poisipõlves luges ta suurema osa raamatutest läbi just vannis, ligunes tundide kaupa kuumas vees. Toona elas nende viieliikmeline pere pead-jalad koos viiekümne ruutmeetri suuruses korteris ja lärmi suhtes tundlik poiss lukustas end vannituppa. Need pikaks veninud vanniskäigud lõpetas alatihti tema matemaatikaõpetajast ema, kes hüüdis ukse tagant: ”Aitab kilutsirkusest, roni kohe välja!” Vann oli talle nüüdki põgenemise paigaks. Hilisõhtul töölt koju tulles läks David sageli joonelt vanni ja unustas end lehti sirvides lõpuks sinna tukkuma.
Äkki hakkab telefoniekraan vilkuma. Ometi keegi helistab!
„Tere, David, kas sa oled juba praamil?” kostab telefonist Marki lõbus hääl.
„Mis praamil?” imestab David.
„Seda ma arvasin. Sul läks meelest ära!”
„Kas meil jäi mingi kokkulepe?”
„Rääkisime ju mõni aeg tagasi, et sõidad täna meie juurde saarele. Puhkame koos, teeme sauna, käime purjetamas…”
„Rääkisime küll, aga mulle ei meenu, et oleksime päeva kokku leppinud. Ma ootasin, et helistad ja täpsustad üle.”
„Mis ma siin täpsustan, võta asjad ja tule siia.”
„Olgu, viskan mõned riided kotti ja tellin takso.”
Kõne lõpetanud David kustutab rutuga sigareti, kehasse poeb reibas ärevus – ometi viskas keegi päästerõnga, mille olemasolu oli jõudnud juba ununeda. Määrdunud kohvitasse, taldrikuid ja konisid täis tuhatoose laualt korjav mees lükkab mustad nõud silma alt kraanikaussi. Küll jõuab hiljem pesta.
Ta kiirustab magamistuppa, et kapist suveriideid otsida.
