longib kiiremini, kui seda temast oodata oleksin osanud. Tõusen püsti ja järgnen talle.
Onu Ali on võimatu mitte ära tunda. Kogu tema välimusest õhkub tseremooniameistrit, punasest mantlist ja valgetest ratsapükstest kuni silindri ja vahatatud kikkvuntsideni välja. Ta ruttab üle õue, justkui marsiks ta sõjaväeorkestri eesotsas, kogukas kõht ees, ja jagab kõmiseva häälega ümberolijatele korraldusi. Ta peatub, et lasta üks lõvipuur enda eest läbi, ja jätkab siis, möödudes käputäiest meestest, kes kangarulli kallal kohmitsevad. Kõndimist katkestamata virutab ta ühele neist mööda pead. Mees haugatab kiledalt ja vaatab kõrva hõõrudes seljataha, ent Onu Al on juba läinud, järel saatjate rodu.
„See meenutab mulle,“ ütleb Camel üle õla. „Mida iganes ka ei juhtuks, ära maini Ringlingi Onu Ali ees.“
„Miks mitte?“
„Lihtsalt ära tee seda.“
Camel vudib Onu Alile järgi ja astub talle tee peale ette. „Eeh, siin te oletegi,“ ütleb ta võltsi ja magusa häälega. „Ma siin mõtlesin, et ehk saaks teiega paar sõna juttu ajada?“
„Mitte praegu, poiss, mitte praegu,“ kõmatab Al, marssides paraadsammul nagu nood pruunsärklased, keda ringvaadete kaadritel näha saab, ja läheb peatumata mööda. Camel longib tal hädiselt sabas, pistab talle pea külje alla, kuid jääb maha ja jookseb siis teise käe kõrval kaasa nagu peksasaanud kutsikas.
„Ma ei raiska kaua teie aega, sir! Tahan ainult teada, ega mõnes osakonnas töökätest puudu pole?“
„Tahame ametit vahetada, mis?“
Cameli hääl kerkib kõrgele nagu sireen. „Oi ei, sir. Mitte mina. Mina olen kõigega rahul, mis mul on. Just nii, sir. Õnnelik nagu vasikas, täpselt nii.“ Ta itsitab paaniliselt.
Vahemaa nende vahel suureneb. Camel komistab korra ja jääb lõpuks pidama. „Sir?“
Onu Al on kadunud, tervenisti neelatuna inimeste, hobuste ja vankrite summast.
„Neetud! Neetud!“ röögib Camel, katkudes endal mütsi peast ja seda maha visates.
„Kõik on korras, Camel,“ sõnan. „Ma hindan su pingutust.“
„Ei! Ei ole kõik korras!“ röögib ta.
„Camel, ma.“
„Ole ainult vait. Ma ei taha seda kuulda. Sa oled hea poiss ja ma ei kavatse vahtida, kuidas sa jalga lased, lihtsalt seepärast, et tol paksul virisejal aega pole. Lihtsalt ei kavatse. Nii et näita üles pisut austust endast vanemate vastu ja ära hakka vaidlema.“
Tema silmad põlevad.
Kummardun mütsi poole, tõstan selle üles ja pühin tolmu pealt maha. Siis ulatan mütsi talle.
Hetke pärast võtab ta selle vastu. „Olgu pealegi,“ toriseb ta. „Sul on vist õigus.“
Camel viib mu ühe vankri juurde ja käsib väljas oodata. Toetun vastu suuri kodaraid ja veedan aega sellega, et nopin küünte alt pindu või näksin pikki kõrsi. Mingil hetkel kipub mulle uni peale ja nõksatan aeg-ajalt peaga.
Camel ilmub tunni aja pärast uuesti välja, tuigerdades, ühes käes pudel, teises pabeross. Tema silmalaud laperdavad pooles mastis.
„See siin on Earl,“ susistab ta, kahmates mehe käega oma embusesse. „Tema hoolitseb sinu eest.“
Kiilaspea tuleb vankri pealt alla. Mees on hiiglane, kelle kael on paksem kui tema pea. Tema karvased käsivarred on sõrmenukkidest saadik kaetud häguste rohekate tätoveeringutega. Ta ulatab mulle käe.
„Tervist,“ ütleb ta.
„Tervist,“ vastan ma segadusse sattunult. Pööran end Cameli poole, kes juba läbi kahiseva rohu Lendava Eskadroni suunas siksakke teeb. Laulab lisaks kõigele. Ja kehvasti.
Earl paneb käed suu juurde. „Pea suu, Camel! Tee, et sa rongi peale kaod, enne kui see sinuta ära läheb!“
Camel potsatab põlvili.
„Ah, Jeesus,“ ütleb Earl. „Ole siin. Tulen minuti pärast tagasi.“
Ta läheb ja korjab vanema mehe maast üles nagu lapse. Camel laseb oma kätel, jalgadel ja peal vabalt üle Earli käte rippuda. Ta itsitab ja ohkab.
Earl paneb Cameli vaguni uksele istuma, jagab kellelegi näpunäiteid ja tuleb tagasi.
„See kraam tapab vanamehe veel ära,“ pomiseb ta, marssides minust mööda. „Kui tema sisikond enne tuksi ei lähe, veereb ta selle neetud rongi pealt alla. Ise ma seda värki ei puutu,“ räägib ta üle õla.
Olen endiselt nagu naelutatud kohale, kuhu ta mu jättis.
Ta näib üllatunud. „Oled tulija või ei?“
Kui rongi viimane sektsioon väljub, olen ühes magamisvagunis ja küürutan koiku all, kiilutuna teise mehe kõrvale. Tema on selle koha õiguspärane omanik, ent nõustus mulle mu dollari eest tunniks või paariks ruumi tegema. Mees nuriseb sellele vaatamata ja mina kaisutan põlvi, et tõmmata end nii koomale kui võimalik.
Pesemata kehade ja riiete lehk matab hinge. Narid on kolmekordsed, igaühes vähemalt üks ja kohati koguni kaks meest, ja see kehtib ka ruumi osas, mis jääb naride alla. Mu põrandal lebav kaaslane üritab tagajärjetult patja moodustada, klobides õhukest halli tekki.
Üldise lärmi sees kostab kellegi hääl: „Ojcze nasz któryś jest w niebie, swięć sie imie Twoje, przyjdź królestwo Twoje.“
„Oh sa jessuke küll!“ hüüatab mu võõrustaja. Ta pistab pea vahekäiku. „Räägi inglise keelt, kuradi poolakas!“ Ronib siis tagasi koiku alla ja raputab pead. „On ikka vennikesed. Värskelt kuradi laeva pealt maha saanud.“
„.. i nie wódz nasź na pokuszenie ale nas zbaw ode złego. Amen.“
Tõmbun seina najal kägarasse ja sulgen silmad. „Aamen,“ sosistan.
Rong lööb vaaruma. Tuled hubisevad korraks ja pärast seda läheb pimedaks. Kuskil eespool undab vile. Hakkame veerema ja tuled süttivad jälle. Olen kirjeldamatult väsinud ja mu pea kopsib kaitsetult vastu seina.
Mõne aja pärast ärkan üles ja satun silmitsi hiiglaslike töösaabastega.
„Oled valmis või?“
Raputan pead, üritades virguda.
Kuulen, kuidas kellegi kondid ragisevad ja painduvad. Seejärel näen põlve. Siis Earli nägu. „Oled ikka seal all või?“ küsib ta, piiludes nari alla.
„Jah. Vabandust.“
Väänutan end vahekäiku ja ajan end jalgadele.
„Halleluuja,“ ütleb mu naaber ja sirutab ennast välja.
„Pierdol się, “ vastan.
Mõni samm eemal kostab koikust naeruturtsatus.
„Tule,“ ütleb Earl. „Al on
