pöördub minu poole. „Valmis?“
„Muidugi,“ vastan.
Tegelikult ei ole. Ta haarab mul turjast kinni ja virutab näoli vastu uksepiita. Teise käega tõmbab ta lükandukse lahti ja lükkab mu sisse. Lendan, käed laiali, ettepoole. Põrkan vastu messingist käsipuud ja ajan end sirgu, vaadates ehmunult tagasi Earli poole. Alles siis märkan ülejäänud seltskonda.
„Mis see siis olgu?“ küsib Onu Al tugitooli sügavusest.
Ta istub kolme mehega laua taga, keerutades nimetissõrme ja pöidlaga paksu sigarit ühes käes ning hoides teise käega enda ees viit kaarti. Laual seisab viskiklaas brändiga. Selle taga kõrgub virn žetoone.
„Hüppas rongile, sir. Leidsin ta magalas ringi hiilimas.“
„Kas tõesti?“ ütleb Onu Al. Ta tõmbab oma sigarist sundimatult ühe mahvi ja asetab selle siis põrandal seisva tuhatoosi servale. Laskunud toolikorjule, uurib ta kaarte ning puhub suunurkade kaudu välja ühtlase suitsujoa. „Jagan sulle kolm ja tõstan panust viie võrra,“ ütleb ta end ette kallutades ja viskab panka hunniku žetoone.
„Tahate, et ma ta välja viskaksin?“ küsib Earl. Ta astub lähemale ja tõstab mu kuuerevääre pidi õhku. Tõmbun pingule ja haaran kinni tema käerandmetest, kavatsusega mitte lahti lasta, kui talle peaks pähe tulema mind teist korda pilduma hakata. Pööran pilgu Onu Ali pealt Earli näo alapoolele – see on kõik, mida ma näen – ja jälle tagasi.
Onu Al lükkab kaardid kokku ja paneb nad hoolikalt laua peale. „Veel mitte, Earl.“ Ta sirutab käe sigari järele ja tõmbab teise mahvi. „Pane ta maha.“
Earl asetab mu põrandale, seljaga Onu Ali poole. Ta teeb mitte eriti innuka katse mu kuube siluda.
„Astu siiapoole,“ ütleb Onu Al.
Teen nii nagu öeldud, olles rahul, et pääsen Earli käeulatusest.
„Mul pole vist au olnud,“ sõnab ta, puhudes õhku ühe suitsurõnga. „Mis su nimi on?“
„Jacob Jankowski, sir.“
„Ja ütle mulle, ole nii lahke, mida teeb Jacob Jankowski enda arvates minu rongis?“
„Tööd otsin,“ vastan.
Onu Al jätkab põrnitsemist, puhudes loiult suitsurõngaid. Ta toetab oma käsi kõhule, lüües vesti peal aeglaselt sõrmega takti.
„Oled sa kunagi mõnda truppi kuulunud, Jacob?“
„Ei, sir.“
„Oled sa kunagi mõnda etendust näinud, Jacob?“
„Jah, sir. Aga muidugi.“
„Millist?“
„Vennad Ringlingid,“ vastan. Äge hingetõmme sunnib mind pead pöörama. Earl punnitab hoiatavalt silmi.
„Aga see oli kohutav. Lihtsalt kohutav,“ lisan kähku juurde, pöördudes jälle Onu Ali poole.
„Kas tõesti?“ küsib Onu Al.
„Jah, sir.“
„Ja kas sa meie etendust oled näinud, Jacob?“
„Jah, sir,“ vastan ma, tajudes, kuidas mu põsed punaseks lähevad.
„Ja kuidas see sulle tundus?“ pärib ta.
„See oli.. Imetlusväärne.“
„Milline vaatemäng sulle kõige rohkem meeldis?“
Pingutan meeleheitlikult mälu ja laon lagedale kõik detailid, mis pähe tulevad. „See, kus olid valged ja mustad hobused. Ja tüdruk roosas.“ vastan. „Litritega.“
„Kas kuuled, August? Sinu Marlena meeldib poisile.“
Mees Onu Ali vastas tõuseb püsti ja keerab end minu poole – see on mees menažeriitelgist, ainult et nüüd puudub tal silinder. Tema selgepiiriline nägu on osavõtmatu ilmega ja tõmmud juuksed läigivad pumatist. Mees kannab samuti vuntse, ent erinevalt Onu Ali omadest ei ulatu need suunurkadest kaugemale.
„Nii et mis töö see siis täpselt olla võiks, mida sa meie juures teha tahaksid?“ küsib Onu Al. Ta kummardub ettepoole ja tõstab laualt viskiklaasi. Keerutanud klaasi ringi, kummutab ta selle ainsa lonksuga tühjaks. Eikuskilt ilmub kelner ja kallab selle uuesti täis.
„Olen valmis peaaegu kõike tegema. Aga võimaluse korral sooviksin töötada loomadega.“
„Loomadega,“ ütleb ta. „Kas kuulsid, August? Noormees tahab loomadega töötada. Tahad vist elevantidele vett tassida või mis?“
Earl kergitab kulmusid. „Aga sir, meil ei ole ju.“
„Pea suu!“ röögatab Onu Al ja kargab jalgadele. Tema varrukas jääb viskiklaasi taha kinni ja toob viimase koos sisuga vaibale. Ta puurib seda silmadega, käed rusikas ning nägu üha rohkem pilve tõmbumas. Viimaks paljastab ta hambad ning toob kuuldavale pika, ebainimliku oige, trampides jalaga klaasi peal, üha uuesti, ja uuesti, ja uuesti.
Järgneb rusuv vaikus, mida katkestab üksnes mööduvate rööpaühenduskohtade rütmiline pekslemine vastu rongi rattaid. Siis laskub kelner põrandale ja hakkab klaasitükke kokku korjama.
Onu Al hingab sügavasti sisse ja kõnnib akna juurde, käed selja peal koos. Kui ta viimaks meie poole vaatab, on nägu jälle roosa. Tema huultel mängleb irooniline muie.
„Ma ütlen sulle, mis siin tegelikult toimub, Jacob Jankowski. “ Ta sülitab välja mu nime nagu see oleks midagi tülgastavat. „Ma olen sinusuguseid tuhat korda näinud. Arvad, et ma ei näe sind läbi? Mis siis sedapuhku oli – kas läksid emmega tülli? Või otsid semestrite vahepeal üht väikest seiklust?“
„Ei, sir. Ei midagi säärast.“
„Mind ei huvita karvavõrdki, mis see oli – isegi, kui sulle trupis tööotsa annaksin, ei elaks sa seda üle. Sa ei elaks nädalatki üle. Päevagi mitte. Tsirkus töötab nagu hästi õlitatud masin, ainult kõige kangemad jäävad ellu. Aga samas – mida tead sina kangusest, härra Kolledžipoiss?“
Ta vahib mulle näkku, justkui vastust oodates. „Nüüd käi kuradile!“ ütleb ta, mind eemale vehkides. „Earl, näita talle ust. Aga passi peale, et sa päriselt ka mõnd punast tuld näed, kui ta ära viskad. Ma ei taha, et mul emme beebipoisi pärast mingeid ülearuseid tülinaid sugeneks.“
„Pea hoogu, Al,“ ütleb August. Ta irvitab ja on ilmselgelt lõbusas tujus. „On tal õigus? Kolledžipoiss oled või?“
Tunnen end nagu hiir, kes kahe kassi vahel edasi-tagasi põrkab. „Olin.“
„Ja mida sa siis tudeerisid? Mingeid kauneid kunste, ehk?“ Tema silmad on salvavast pilkest hõõgvel. „Rumeenia rahvatantsu? Aristotellikku kirjanduskriitikat? Või äkki – härra Jankowski – saite kraadi akordionimängimises?“
„Ma õppisin veterinaariat.“
Kohe muudab tema nägu ilmet,
