poiss, milline raam! Mida ma kõik ei annaks, et nendega veidike mängida!“
Olen rõõmus, et miski minu sekkumist ei nõua, sest olen ametis oma enesevalitsuse säilitamisega. See on esimene kord, kui ma paljast naist näha sain, ja mulle tundub, et ma ei ole enam kunagi endine.
Neli
Järgmised nelikümmend viis minutit valvan Barbara telki, kus ta oma meeskülalisi lõbustab. Ainult viis meest on nõus vajalikku viit dollarit loovutama, moodustades morni järjekorra. Esimene astub telki ja pärast seitset minutit puhkimist ja ähkimist tuleb ta jälle välja, mässates oma püksiluku kallal. Ta tuigerdab minema ja sisse läheb järgmine.
Kui viimane on lahkunud, ilmub uksele Barbara. Ta on alasti, kandes ainult idamaist siidist hommikumantlit, mida ta pole vaevunud kinni siduma. Tema juuksed on sassis ja huulevärv laiali. Käes hoiab ta põlevat sigaretti.
„Tänaseks kõik, kullake,“ ütleb ta mind minema vehkides. Ta silmad ja hingeõhk on viskised. „Lisakülalisi täna ei võta.“
Lähen tagasi daamide telki, aitan toole kokku panna ja lava lahti võtta, seni kuni Cecil raha üle loeb. Lõpuks olen dollari võrra rikkam ja kange üle terve keha.
Tsirkusetelk on endiselt püsti, helendab nagu tontlik colosseum ja rappub orkestrimuusika käes. Põrnitsen selle poole, kuulan lummatult rahva reaktsioone. Nad naeravad, plaksutavad ja vilistavad. Mõnikord on kuulda, kuidas publik hinge kinni hoiab või puhkeb üksikuid närvilisi karjatusi. Vaatan taskukella; kell on kolmveerand kümme.
Mõtlen esialgu etendust vaatama minna, kuid kardan, et mind koormatakse mõne muu tööga, kui end territooriumil näitan. Juhutöölised, kes päeva kõikvõimalikes kohtades põõnates on mööda saatnud, lammutavad nüüd suurt telklinnakut sama tõhusalt, nagu nad selle ennist püsti panid. Telgid langevad kokku ja postid kukuvad pikali. Terve krunt on täis hobuseid, vankreid ja mehi, kes kõike tagasi rongile sikutavad.
Kükitan maha ja surun näo põlvedesse.
„Jacob? Oled see sina?“
Tõstan pilgu. Sealt tuleb lombates Camel ja kissitab minu poole silmi. „Pagan küll, arvasingi nii,“ sõnab ta. „Vanad silmad ei taha enam hästi töötada.“
Ta võtab minu kõrval istet ning kougib välja pisikese rohelise pudeli. Tõmmanud korgi ära, võtab ta ühe lonksu.
„Hakkan selle kõige jaoks juba liiga vanaks jääma, Jacob. Päeva lõpuks valutavad mul kõik kondid. Kurat, praegu juba valutab kõik, kuigi päev pole veel loojagi läinud. Lendav Eskadron ei välju tõenäoliselt enne kahte tundi, ja viis tundi pärast seda algab kogu neetud asi otsast peale. See elu pole vana mehe jaoks.“
Ta ulatab mulle pudeli.
„Mis pagan see on?“ küsin, uurides vastikut vedelikku.
„See on jake,“ vastab ta ja kahmab pudeli tagasi.
„Sa jood ekstrakti?“
„Jah, mis sellest?“
Istume minuti vaikides.
„Neetud keeluseadus,“ ütleb Camel viimaks. „See kraam maitses väga hea, kuni valitsus otsustas, et ei tohiks. Ajab asja endiselt ära, aga maitse on rämps. Ja sellest on kuradima kahju, sest see on ainus, mis neid vanu konte veel käigus hoiab. Olen peagi maha kantud. Ei sobi muuks kui piletimüüjaks, aga kujutan ette, et selle jaoks olen kah liiga inetu.“
Vaatan tema poole ja otsustan, et tal on õigus. „Kas sa midagi muud teha ei saa? Kuskil lava taga võib-olla?“
„Piletimüüja on lõpp-peatus.“
„Mida sa siis teed, kui enam toime ei tule?“
„Arvan, et siis seisab ees kohtumine Blackie’ga. Hei, pöördub ta lootusrikkalt minu poole. „Sul suitsu on?“
„Ei. Kahjuks mitte.“
„Ma ei arvanudki,“ ohkab ta.
Istume vaikides, jälgides, kuidas meeskond meeskonna järel varustust, loomi ja telke tagasi rongi peale pukseerivad. Tsirkusetelgi tagauksest lahkuvad artistid kaovad riietumistelkidesse ning väljuvad sealt tänavariietes. Nad koonduvad seltskondadesse, naeravad ja ajavad juttu, mõned nühivad ikka veel nägusid puhtaks. Isegi kostüümideta näevad nad nõiduslikud välja. Kõikjal ümberringi sagivad ilmetuhallid töölised, kes elavad samas universumis, kuid näivad viibivat mingis teises dimensioonis. Kokkupuudet ei ole.
Camel lõikab mu mõttelõnga katki. „Oled ülikoolipoiss?“
„Täpselt nii, sir.“
„Pidasingi sind taoliseks.“
Ta pakub jälle pudelit, ent ma raputan pead.
„Lõpetanud?“
„Ei,“ vastan.
„Miks nii?“
Ma ei vasta.
„Kui vana sa oled, Jacob?“
„Kakskümmend kolm.“
„Mul on sinuvanune poiss.“
Muusika on lõppenud ja telgist hakkab linnakodanikke välja valguma. Nad jäävad üllatunult seisma, sest menažeriid, mille kaudu nad ennist sisse tulid, ei ole enam. Nende väljudes läheb terve meeste armee tagaukse kaudu sisse ja pöördub tagasi, vedades istmelavasid, pinke ja areeni külgi, mis nad lärmakalt vankritesse heidavad. Tsirkusetelk tühjeneb, enne kui publik sealt lahkudagi on jõudnud.
Camel hakkab märja köha käes vappuma, pingutusest kössi vajudes. Vaatan, ega ta üht müksu selga ei vaja, aga ta tõstab käe, et mind takistada. Ta tõmbab norsatades hinge, köhatab ja sülitab. Ning teeb siis pudelile lõpu peale. Pühkinud käeseljaga suu puhtaks, vaatab ta minu poole, silmitsedes mind pealaest jalatallani.
„Kuula mind,“ ütleb ta. „Ma ei hakka oma nina sinu tegemistesse toppima, aga nagu aru saan, pole sa väga kaua ringi hulkunud. Sa oled liiga puhas, su riided on liiga korralikud, aga sul pole mitte kui midagi hinge taga. Võtad vastu kõik tööotsad, mis su teele juhtuvad – võib-olla mitte kõige meeldivamad, ent sa võtad nad vastu kõigest hoolimata. Tean küll, et mina pole õige mees seda sulle ütlema, aga sinusugune poiss ei tohiks ula pääl olla. Mina olen ise hulgus olnud ja see pole kellegi elu.“ Ta toetub küünarnukkidega põlvile ja vaatab mulle otsa. „Kui sul on, kuhu tagasi minna, siis ma pean kõige targemaks seda teha.“
Saan alles mõne aja pärast vastata. Ja kui ma vastan, siis mu hääl murdub: „Ei ole.“
Ta vaatab mind veel mõnda aega ja noogutab siis: „Mul on väga kurb seda kuulda.“
Rahvahulk läheb laiali, liikudes tsirkusetelgist parkimisplatsi poole ja sealt edasi, linna lähedale välja. Suure telgi tagant kerkib taevasse õhupall ja järgneb lapse veniv nutukisa. Kusagilt kostab naeru, autode käivitamist, erutunud jutuvada.
„Uskumatu, et naine end sedasi painutada suudab!“
„Arvasin, et ma suren, kui tollel klounil aluspüksid alla vajusid.“
„Kus Jimmy
