mitte?“
„Lihtsalt pole.“
„Ja need lõpueksamid toimusid viimasel õppeaastal?“
„Jah.“
„Mis kolledž?“
„Cornell.“
August ja Onu Al vahetavad pilke.
„Marlena ütles, et Hõbetähel on midagi viga,“ räägib August. „Tahtis, et ma laseks rändagendil loomaarsti kutsuda. Ei paistnud taipavat, et rändagent rändas juba minema, sellest ka nimi.“
„Mida sa öelda tahad?“ küsib Onu Al.
„Las poiss viskab homme pilgu peale.“
„Ja kuhu me ta sinu arvates täna ööseks paneme? Me oleme juba praegu enam kui pilgeni täis.“ Ta võtab tuhatoosi servalt sigari ja koputab seda äärele. „Kujutan ette, et samahästi võiksime ta üles katuse peale saata.“
„Ma pidasin silmas pigem tsirkuseloomade vagunit,“ vastab August.
Onu Al kortsutab kulmu. „Mis asja? Marlena hobuste juurde?“
„Jah.“
„Sa mõtled seda sektsiooni, kus kitsesid hoiti? Kas see pole mitte see koht, kus too pisike könn elab – ah, mis ta nimi nüüd oligi?“ meenutab ta kannatamatult sõrmi nipsutades. „Stinko? Kinko? Noh, too koeraga kloun?“
„Täpselt,“ naeratab August.
August juhatab mu tagasi läbi koikuvagunite, kuni seisame ühel platvormil, näoga ühe loomavaguni poole.
„Oled sa kindla sammuga, Jacob?“ uurib ta lahkelt.
„Usun küll,“ vastan.
„Tore,“ ütleb ta. Ilma pikemata kallutab ta end ette, haarab millestki loomavaguni nurga taga ja ronib nobedasti katusele.
„Jumal hoidku,“ röögatan, vaadates ärevalt korra sinna, kuhu August kadus, ning seejärel paljale sidurile ja kihutavatele ratastele minu all. Rong keerab kurvi. Löön käed laiali, et tasakaalu säilitada ja mu hingamine muutub raskeks.
„Noh, tule siis,“ karjub hääl katuselt.
„Kuidas pagan te seda tegite? Millest te kinni võtsite?“
„Seal on redel. Kohe nurga taga. Küünita ette ja haara sellest kinni. Küll üles leiad.“
„Mis siis, kui ei leia?“
„Siis on aeg hüvasti jätta, kas pole?“
Lähenen suurima hoolega servale. Näen napilt õhukese raudredeli äärt.
Naelutan sellele oma pilgu ja pühin käsi vastu reisi. Seejärel astun sammu võrra ette.
Mu parem käsi puutub vastu redelit. Haaran sellest vasaku käega meeleheitlikult kinni, kuni olen teisel pool. Kiilun jalad redelipulkade vahele ja liibun kehaga vastu redelit, ahmides õhku.
„Noh, tule juba.“
Vaatan üles. August silmitseb mind ülevalt ja irvitab, juuksed tuule käes lehvimas.
Ronin katusele. Ta teeb mulle ruumi ja kui ma tema kõrvale istun, lööb ta käe mu õla peale. „Pööra end ringi. Ma tahan, et sa midagi näeksid.“
Ta osutab taga tulevate vagunite poole. Rong venib hiiglasliku maona kaugusse, kurvides rappuvad ja painduvad üksteise külge aheldatud vagunid. „See on kena vaade, kas pole, Jacob?“ räägib August. Vaatan talle vastu. Ta vahib mulle näkku, silmad hõõgumas. „Aga mitte nii kena kui minu Marlena, ega ju – hei, hei?“ Laksutab keelt ja pilgutab silma.
Enne kui jõuan oma nördimust väljendada, on ta juba püsti ja lööb katusel stepptantsu.
Ajan kaela õieli ja loendan loomavaguneid. Neid on vähemalt kuus.
„August?“
„Mida?“ küsib ta, lõpetades keerutamise.
„Millises vagunis on Kinko?“
Äkki laskub ta kükakile. „Selles siin. Kas sul pole mitte vedanud?“ Ta kangutab lahti ühe katuseluugi ja kaob.
Siban käpakil juurde.
„August?“
„Mida?“ vastab hääl pimedusest.
„Kas siin kuskil redel ka on?“
„Ei ole, kukuta end lihtsalt alla.“
Lasen end allapoole, kuni ripun ainult sõrmeotstega kinni. Siis prantsatan põrandale. Mind tervitab üllatunud hirnatus.
Läbi külgliistude tungivad loomavagunisse õhukesed kuukiired. Ühel pool on rida hobuseid. Teise külje ees seisab sein, mis on nähtavasti omatehtud.
August astub sammu edasi ja lööb ukse sisse. See prantsatab vastu seina, tuues lagedale ajutise moega toa, mida valgustab petrooleumilamp. Lamp seisab kummulipööratud kastil, mis asub kohe võrevoodi kõrval. Sellel lebab kõhuli üks kääbus, paks raamat lahtiselt ees. Ta on umbes minu vanune ja, nagu minagi, punaste juustega. Aga erinevalt minu omadest turritavad tema omad sõnakuulmatu tihnikuna tikksirgelt püsti. Tema nägu, kael, käsivarred ja käed on tihedalt tedretäppe täis.
„Kinko,“ sõnab August vastikusega.
„August,“ vastab kääbus samasuguse tooniga.
„Tema siin on Jacob,“ räägib August ja teeb ruumis väikese jalutuskäigu. Aeg-ajalt ta kummardub ja näpitseb möödaminnes asju. „Ta jagab sinuga mõnda aega öömaja.“
Astun ette ja ulatan käe. „Tere,“ ütlen.
Kinko silmitseb külmalt mu kätt ja vaatab siis tagasi Augusti poole. „Mis ta on?“
„Tema nimi on Jacob.“
„Ma küsisin, mis, mitte kes.“
„Ta hakkab meid menažeriis abistama.“
Kinko kargab jalule. „Menažeriimees? Unusta ära! Mina olen artist. Ma ei kavatse mingil tingimusel tuba töölisega jagada.“
Tema selja tagant kostab urinat ja märkan esimest korda toda jack russelli terjerit. Ta seisab voodi peatsis, kuklakarvad turris.
„Mina vastutan ratsahobuste eest ja olen loomade peaülevaataja,“ kõneleb August aeglaselt „ja asjaolule, et sul üldse siin magada lubatakse, võlgned sa tänu ainuüksi minu suuremeelsusele. Ja tänu minu suuremeelsusele ei ole see tuba siin töölisi täis tuubitud. Muidugi saan ma seda alati muuta. Muide, see härrasmees siin on trupi uus veterinaar – ei rohkem ega vähem kui Cornellist – mis asetab ta minu hinnangu kohaselt sinust tükk maad kõrgemale. Soovitaksin kaaluda, kas ei oleks võib-olla parem voodi temale loovutada.“ Augusti silmis hubiseb tuluke. Selle tontlikus kumas on näha, et ta huul väriseb.
Hetke pärast pöördub
