merepolitsei võib vabalt siiakanti sattuda!”
Tõin veel auto põrandalt süstla ja viskasin ka selle merre. Tüüp rapsis ja karjus merevees. Soovitasin rasvapatsil kasutada jõudu ujumiseks, mitte karjumiseks. Paarisaja meetri kaugusel paistis kairedel. Läksin tagasi autosse ja mõtlesin, kas tänapäeva narkarite vorm on nii hea, et nad jõuavad meres paarsada meetrit ujuda. Mõtlesin sellele veel autot Perale tagasi viieski ja jõudsin järeldusele, et eks õige vastus ole järgmise päeva lehes näha.
Pera vaatas autot ja küsis, kust on saanud esiistmele veri. Seletasin, et see on pärit ühelt tibilt, kes maksis mulle kuningliku jootraha selle eest, et võis munakiviteel sõites ilma püksata esiistmel istuda. Peral hakkas tõusma. Äkki oli tal minust lahti saamisega hirmus kiire. Pihkulöömishimu võib inimese ikka päris segaseks ajada, sest Pera maksis mulle kogemata topelttasu. Olin juba uksest välja minemas, kui kuulsin autost Pera häält:
“Kus see pastakas olnud on?”
Mõtlesin hetke, kas olla temaga aus. Teisest küljest ei tahtnud ma helde tööandja mõnusat onamist ära rikkuda ning vastasin:
“Arva ära…”
Enne ukse sulgemist kuulsin, kuidas Pera püksid rebadele tõmbas. Ei teadnud vaene pastakas hommikul, kuhu teda päeva jooksul kõik pistetakse. Taksojuhid näevad ja kuulevad igasuguseid asju. Praegu kuulsin PERA-käeketi vaikset kõlinat.
2. RODEOTIME
Pera rääkis mu enda juurde ajutiseks taksojuhiks. Enam ei kahelnud ta üldse mu linnatundmises ega oskuses juhtida autot, millel pole sidurit ollagi. Lootis muidugi, et toon pärast vahetuse lõppu auto jälle tagasi, esiiste tussiverega koos. Kuradi pervert…
Otsustasin alustada vahetust Helsingi raudteejaama tulba juurest. Hea õnne korral võisin sealt saada peale mingi maajussi, keda võib mööda linna ringi sõidutada ja pärast korralik nuts võtta. Olin järjekorras esimene, kui võluv, väike ja vormikas naine tillukese kohvriga minu juurde tippis.
“Kas see Kivenlahtisse ka läheb?” küsis kena daam.
“See läheb kas või Vatikani, kui pappi on,” vastasin ja astusin välja tema kohvrit pakiruumi panema.
Neidis istus tagaistmele ja rääkis, et oli tulnud kohtuma õpingukaaslasega, kellega nad lähevad kuhugi rahvusvahelisele meditsiinikonverentsile.
“Ah nii,” vastasin. “Sa oled mingi arst?”
Naine puhkes naerma.
“Oleks see nii, siis ei peaks ma teises klassis reisima.”
“Mida põrgut? Kas takso ei ole siis esimese klassi transport?” küsisin.
“Ma mõtlesin rongi.”
Märkasin, et daam jälgis mind peeglist ja näinud mu huvitatud pilku, lükkas oma ahvatleva reie pisut rohkem nähtavale.
“Kui mul oleks küllalt raha, kas sa läheksid tõesti Vatikani?” küsis naine.
“Üksi või?”
“Ei, minuga,” kudrutas daam.
“Sinuga läheksin kas või Kandahari.”
Sain peegli kaudu pika ja tähendusrikka pilgu osaliseks.
Pidin enne Lääneväila foori taha pidama jääma. Takso tagauks avanes ja naine läks autost välja. Jäin suu lahti vahtima, mis nüüd toimub. Hetk hiljem avanes esiuks ja daam lipsas minu kõrvale.
“Kas siin on vaba?” küsis naine ja pani käe mu reiele.
“Enam ei ole…”
Roheline süttis ja ma sõitsin Lääneväilale. Mõtlesin, kas mu vända tukslev paisumine oli kuulda ainult minu kõrvus või terves autos. See hääl muutus lausa prõmmimiseks, sedamööda, kuidas tibi kätt kõrgemale nihutas.
“Kas see häirib?” küsis naine pehmel häälel.
“Muidugi mitte, ma ei tea midagi toredamat kui juhtida taksot, kivikõva riist jalge vahel.”
“Kas miski pole toredam?”
“Ei tule praegu meelde küll.”
“Aga kui ma annaksin sellele pisikese musi?”
“Millele?”
Enne, kui jõudsin selle lõpuni öelda, kummardus naine mu jalgade vahele ja hakkas pükse lahti kiskuma. Õnneks oli daam nii pisike, et möödasõitvatest autodest ei pööratud üles-alla pumpavale naisele mingit tähelepanu. Mul oli raske sõitmisele keskenduda ja ma sõitsin esimesest mahasõidust mingile varjulisele teele. Naine märkas, et auto peatus ja lõpetas imemise. Igasuguste rituaalideta kääris ta seeliku üles, lasi püksid alla ja istus harkisjalu mulle sülle.
“It's rodeotime!” kiljatas sasipea ja hakkas raevukalt ratsutama.
Ehkki naine oli muidu väikest kasvu, sobis ta perse minu kaliibrile nagu valatult. Sobivalt tihe, aga piisavalt libe. Saledad käed tantsisid mu õlgadel, samas kui pinguli tuss rullis piki mu vänta, vahepeal ägedalt ja siis hetke aeglaselt. Mõtlesin endamisi, et nüüd oleks päris loll küsida võimalike suguhaiguste või rasestumisvastaste vahendite kohta. Otsustasin lasta loodusel täita oma kohust inimkonna juurdekasvu osas. Äkki hakkas mu süles rassinud naine vabisema ja oli selline tunne, nagu oleks ta kannikad mu vända juurelt ära lüpsnud. Jessas, milline tandemorgasm. Tundus, nagu mult oleks tulnud terve lüpsikutäis värki, sest orgasm ei tundunud kuidagi lõppevat. Lõpuks vajus naine mulle värisedes kaela.
“Kas kõik on okei?” pärisin ettevaatlikult.
Naine noogutas mu õla vastas.
“Sõidu eest on nüüd vist makstud?” küsisin.
Naine nõjatus tahapoole ja vaatas mulle küsivalt otsa:
“Mida sa sellega mõtlesid? Arvad, et ma magaksin sinuga, et sõidu eest tasuda?”
Samal hetkel tabas väikese, kuid valusa rusika hoop mind otse meelekohta. Munni alustatud tuikamine peas algas uuesti, nüüd juba teisel põhjusel.
“Mu peremees hoiatas selle eest, aga mul pole midagi selle vastu,” püüdsin selgitada.
“Kas sa nägid minu silmis midagi muud peale panemise himu?” nähvas naine.
Meenutasin täpsemalt naise pilku.
“Ma nägin…” vastasin vaikselt.
“Miks sa siis selliseid asju räägid?”
“Nojah, vabandust. Olen alles teist päeva selle töö peal…”
Naise range ilme sulas, ta langes mulle uuesti kaela ja torkas niiske, kuuma ja uudishimuliku keele mulle suhu. Mu peas algas topelttuikamine.
Tundsin, nagu oleksin noorenenud teismeliseks, sest suutsin keppida sama seisuga kolm korda vahepeal juurikat välja hingama võtmata. Pärast seda rüselemist haises auto nagu naishokimängija varustusekott, mida oli kasutatud bordellis mustapesukotiks. Mõtlesin,
