ei tule, järgneb türklase kättemaks.”
“Milline see on?”
“Ütled, et lõikad tal munni maha ja torkad perse.”
Kristian kohkus hirmsasti.
“Ma ei torka kellegi mahalõigatud munni endale perse!”
“Türamaivõi! Sa ei torka seda mitte endale perse, vaid sellele vanale!”
Kristian rahunes kohe.
“Ei noh, sel juhul…”
“Ja kui siis ka pappi tulema ei hakka, lõikad maha ta kotid ja topid suhu.”
“Kellele?” täpsustas Kristian, kulm kortsus.
“Sellele vanale.”
“See on ju lihtne asi,” ütles Kristian enesekindlalt. “On sul laenata kääre, teravaid kääre?”
“Milleks sul neid vaja on?”
“Et kui ta ei maksa.”
“See on ainult ähvardus. Sa ei hakka ju ometi kusagil trepikojas kellelegi ta oma munni perse toppima.”
“Aga sa ju ütlesid, et see on türklase kättemaks,” virises Kristian.
“Ei ole olemas…”
Otsustasin anda töö Mikaelile. See on lihtsalt nii hullu välimusega, et raha tuleb kindlasti sisse koos intressiga. Tuleb ainult veenduda, et tal poleks kaasas midagi sõrmest teravamat.
Mikael tuli järgmisel päeval, kaasas tuhat ükssada kakskümmend marka.
“Siin on su raha ja natuke intressi ka,” teatas Mikael ja asetas rahapaki minu ette.
“Kelle raha see on?”
“Sinu.”
“Kuidas nii?”
“Sa tahtsid ju sellelt suitsetavalt mehelt oma raha tagasi ja ma nõudsin selle sisse.”
“Siin on ju tonn ülearu!”
“Ta soovis selle tingimata kahjutasuks anda,” seletas Mikael.
Vajusin istuma ja küsisin Mikaelilt väriseval häälel:
“Mikael, mida sa nüüd jälle teinud oled?”
Mikael jutustas, kuidas tal oli õnnestunud hankida kelleltki teatri rekvisiitide laos töötavalt sõbralt kaks dünamiidipadruni mulaa“i ja rulli süütenööri. Pärast seda oli ta kodust võtnud vedrunuia, liivapaberit, toruteipi ja pudeli.
“Käisin silditrükikojas, lasin teha etiketi “Soolhape” ja kleepisin selle pudelile.”
Mikael oli mähkinud vedrunuia ümber jämeda liivapaberi, nii et see hakkas meenutama hiigelsuurt viili. Ta oli teatanud külma rahuga, et pumpab kõnealuse esemega suitsumehe perseauku niikaua, kuni sealt hakkab verist suitsu tulema. Pärast seda oli ta ähvardanud kallata esimese dünamiidipadruni soolhappega üle ja torgata selle võlgniku verilihal ahtrisse. Teise happestatud dünamiidipadruni ähvardas ta toppida ohvrile suhu ja teipida pea toruteibiga nii tihkelt kinni, et see iserullitud “BOOM-sigar” ei tule muidu lahti kui pead maha võttes.
“Ja mis siis juhtus?” küsisin õudustundega.
“Võtsin välja süütenöörirulli ja ütlesin, et lõikan sellest kaks pooletunnist juppi. Härral on niisiis 30 minutit aega õppida nii suu kui pärakuga padrunitest dünamiiti välja imema. Teatasin, et see ülesanne saab olema korralik väljakutse, sest soolhappepõletus raskendab kindlasti imemisharjutust.”
“Jessas…”
“Miks sul õudne on?” küsis Mikael imestades.
“Kas see tüüp on nüüd moosina mööda tapeeti laiali määritud?”
Mikael vaatas mulle arusaamatult otsa.
“Ta tunneb end suurepäraselt. Isegi paremini, kui enne mu külaskäiku. Ta jättis paugupealt suitsetamise maha.”
“Ega keegi tõepoolest ei ime enam suitsu, kui suu on soolhappega ära põletatud!” karjatasin.
“Pudelis oli vesi ja sa oled unustanud ühe asja.”
“Mille?”
“Ma ei puudutanud teda sõrmeotsagagi. Rääkisin ainult rahulikult, mida ma temaga teen, kui mu sõbra võlg tasutud ei saa. Seoses sellega otsustas ta anda ka pisut jootraha.”
Vaatasin rahapakki laual.
“Võta sealt tonn ja vii sellele tüübile tagasi,” palusin.
“Kuidas härrad soovivad,” ütles Mikael ja lahkus, tonn taskus.
Tunni aja pärast tuli Mikael tagasi, kaasas kaks tonni.
“Mida see veel tähendab?” imestasin.
“Nähes mind jälle enda ukse taga soovis ta kindlasti anda veel teisegi tuhande. Tema arvates ei tulnud raha tagastamine kõne allagi.”
Jagasime nutsu ära. Tonn mulle ja tonn Mikaelile, kes poleks tahtnud pennigi. Puhtast töörõõmust piisas talle palgaks. See päev tervikuna olevat olnud elamus, mida ei saa rahas mõõta.
4. HULL VORSTI JÄRELE
Olin terve hommikupooliku sõitnud kesklinnas lühikesi otsi ja otsustasin põigata Hakaniemi turule jõleda siibri leevenduseks korralikku vorsti haukama. Turg kubises müüjatest ja nende kundedest. Istusin turu serval asuvale pingile kiiret kehakinnitust nautima. Mingi vaist ütles, et kohe hakkab midagi juhtuma. Terve turu ainus sitapea trügis läbi inimhulga otsejoones minu juurde ja küsis, kas võib mu vorsti lakkuda. Mõtlesin, kas mulle pole sünnitusmajas mitte sisse pandud mingit kuradi sitapeamagnetit, sest alati otsib linna ainus napakas üles just minu, vedelegu ma või üksikkongis.
Tüüp oli umbes kolmekümnene ja ta silmad põlesid peas nagu poolikud sidrunid. Püüdsin ta silmi nuusutada, sest need nägid tõesti välja nagu näkku löödud kollased poolikud sidrunid. Tegelasel oli kindlasti maksaga väikseid probleeme. Silmad võisid muidugi olla ka loomulikult nii sitaks suured, või oli tal peas põrgulik rõhk, mis kippus silmade kaudu välja prahvatama. Töll ei vaadanud minu poolegi, vahtis ainult vorsti ja küsis uuesti:
“No kas ma võin seda limpsata?”
Vaatasin tüüpi suu ammuli.
“Mõtled sa seda tõsiselt? Lakkuda minu vorsti? Oled sa, kurat, peast täitsa segi või? Ma ei lase ju mingil kuradi kalkaril heast peast oma vorsti noolida. Topin selle parema meelega kas või endale perse ja söön pärast ise. Sul võib olla hepatiit või midagi.”
“Ei ole mul hepatiiti,” vastas pungsilm. “Tahtsin ainult olla viisakas ja mitte paluda tervet vorsti, vaid ainult selle otsa limpsata.”
“Mida kuradit! Sa tahad seda mõlemast otsast lakkuda?” plahvatasin mina. “Ma annan
