see näitab “katastroofiuurija”?”
“Su küsimus on minu meelest kummaline, aga võin öelda, et see näitab Standartenführer.”
“Mida vittu? Sul on moblas minu nime asemel mingi kuradi natsitiitel?”
“See on austusavaldus.”
“Kas sa kuradi inimvare taipad, et kui sa oma telefoni ära kaotad ja keegi hakkab selle mälu sirvima, siis minu numbri juures seisabFührer!”
“Esiteks, ma ei kaota oma telefoni ära, aga kas sa tead, kus Kristian praegu on?” küsis Mikael, nagu midagi poleks juhtunud.
“Kuule Mikael, mind ei huvita praegu, kus Kristian on, kui telekast näidatakse otseülekandes tuhandete inimeste kannatusi.”
“Võiks arvata, et huvitab, sest ta on New Yorgis.”
“Lõpeta nüüd see jama. Ma tahan puhata. Pean homme peaaegu terve ööpäeva taksot sõitma ja selline huumor ei lähe praegu hästi peale.”
“Kuidas soovite, oo suur Taxistandartenführer…”
Lõin toru hargile, sest mind tabas raevulaine.
Otsustasin, et ei võta enam, sest telekast tulvav uudistevoog ajas pea ilma napsutagi piisavalt segi ja järgmisel päeval tuli taksot juhtida. Just siis, kui uudistelugeja rääkis Pentagoni sööstnud reisilennukist, helises telefon uuesti. Mõtlesin, et Mikael tahab jälle kuulda, kuidas mulle see uudis meeldis, haarasin toru ja karjusin:
“Jaa, imetore uudis!”
“Halloo, kas sa kuuled?” küsis Kristian ettevaatlikult.
Kostis tõesti halvasti.
“Kust kurat sa helistad, ma ei kuule midagi.”
“New Yorgist,” vastas Kristian peaaegu nutta tihkudes.
“Kuule, mis “Kristian New Yorgis” jutt see siin käib?” küsisin ärritunult.
“Juha, sa pead mind uskuma, ma olen New Yorgis ja olen teinud midagi kohutavat.”
Kõne taustal kostis tõesti operatiivautode tasane undamine täpselt nagu oleks kuulanud läbi telefoni “NYPD Blue'd”.
“Tead, Kristian, kui sa mind praegu tillist tõmbad, ei saa sa seda iialgi andeks, sest praegu viskad sa nalja tõsise asjaga.”
Torust kostis nuuksumist.
“Sa pead uskuma, ma olen päriselt ka New Yorgis,” vingus Kristian.
“Kuidas kurat saab üks puruvaene tüüp järsku New Yorgis olla?”
“Mu ema ostis külapoest aasta jooksul nii palju suhkrut ja pärmi, et kaupmees oli saanud hulgilaost preemiaks reisi New Yorki. Kaupmees andis selle mu emale ja ema jälle mulle,” seletas Kristian.
“Sa oled siis miskil “aasta puskariajaja” preemiareisil?”
“Ega mina seda puskarit ajanud, vaid ema,” parandas Kristian.
Ohkasin sügavalt ja taipasin, et Kristianiga ei tasunud laskuda kõrvalistesse pisiasjadesse.
“Juha, ma olen ilmselt teinud midagi kohutavat,” pahvatas Kristian.
“Ma arvan, et praegusel hetkel ei õnnestu sul küll New Yorgis midagi nii kohutavat teha, et see kedagi huvitaks.”
“Sa eksid!” protesteeris Kristian.
Kristian jutustas, kuidas ta oli New Yorki saabumise puhul teinud tiiru erinevates pubides ja ostnud hotellituppa väikese kasti Budweiserit.
“Aga arva mis?” jätkas Kristian.
“Mis siis?”
“Budweiser on siin palju kangem kui Soomes. See läheb pähe nagu automaadivalang.”
“Ja siis? Sa võtad mulle New Yorgist sitaks kalli kaugekõne, et rääkida, kuidas õlts hakkab sarve kiiremini kui Soomes.”
“Ei, ma tahan hoopis pidada kaitsekõne,” nuuksus Kristian.
“Mille kuradiga sa siis hakkama oled saanud?”
“Ärkasin hommikul jõleda pohmakaga. Kõik kohad värisesid ja tudisesid. Peas oleks nagu maailmasõda pihta hakanud. Ehkki siin on kõik meeletult suur, on külmikud imetillukesed.”
“Sa mõtled siis minibaari…”
“Nojaa… Ma mõtlesin, et võtan minibaarist ühe peaparanduse, aga mida ma nägin! Kapp oli tühi. Mind tabas jube raevuhoog ja ma lõin minibaari ukse pauguga kinni. Samal hetkel kuulsin väljast õudset mürinat. Hiilisin ettevaatlikult akna juurde ja arva ära, mis seal oli?”
“Noh?”
“Üks ilgelt suur pilvelõhkuja kukkus kokku.”
“Kuule Kristian, mustal huumoril on ka piirid.”
Kristian hakkas lausa hüsteeriliselt nutma.
“See ei ole miskit värvi huumor! Terve Manhattan on tuletõrjeautosid täis ja just natuke aega tagasi kukkus teine pilvelõhkuja ka kokku. Kujuta ette, ma lõin ainult minibaari ukse kinni ja kaks pilvelõhkujat varisesid kokku. Need majad on täielik pask! Üldse ei pea vastu,” nuuksus Kristian.
Samal ajal näidati telekast pilti kokkuvarisenud pilvelõhkujast ja ülemisse nurka ilmus tekst: “Live from New York”.
“Kristian,” ütlesin ettevaatlikult. “Oled sa ikka päriselt New Yorgis?”
“No olen jah…”
“Ja arvad, et hävitasid minibaari uksega kaks pilvelõhkujat?”
“Just täpselt,” niuksus Kristian.
“On sul seal toas telekas?”
“On.”
“Pane käima.”
“Millise kanali peale?”
“Kust kurat mina tean, mis kanalid seal näha on. Ilmselt tuleb kõigilt kanaleilt praegu üks ja sama otseülekanne.”
Kristian pani teleka käima. Telefon oli hetke täiesti tumm.
“Juha…”
“Noh?”
“Mulle tundub, et nüüd on mul tõeline sitt majas,” ütles Kristian õudusega hääles.
“Rahune!”
“Ei! Ma pean lõpetama. Pean minema üles tunnistama. Tule vaatama, kui ma elektritoolis olen. Hüvasti, Juha, sa olid tore inimene.”
Hüüdsin torusse, aga Kristian oli juba toru hargile pannud ja läinud koledas
