style="font-size:15px;"> “Türamaivõi, sa oled ikka uskumatu tüüp. Ma saan aru, et katsid selle oatüdruku korraliku kihiga?”
“Siis juhtus meil väike õnnetus.”
Kõrvallauas jäi hiirvaikseks. Märkasin, et nad olid meie vestlust algusest peale kuulanud.
“Ülemise korruse vets on otse ema magamistoa kõrval. Alumise korruse oma oli umbes ja ma soovitasin Saaral end üles pesema minna.”
“Pesema?”
“Olin sellest kõigest vist nii hoogu läinud, et Saara oli juuksejuurtest põlvini spermaga koos.”
Kõrvallauast hakkas kostma köhimist.
“Räägid ehk pisut vaiksemalt. Inimesed üritavad siin süüa,” palusin vaikselt.
“Just siis, kui ta hakkas ennast pesema, põles vetsu lamp läbi. See on ju kohutav olukord,” ütles Kristian õudusega.
“Kuidas nii?”
“No mõtle ise. Inimene on esimest korda täiesti võhivõõras käimlas, ülepaekaela spermaga koos ja tuli kustub ära. Seal vetsus oli pealegi veel link, mille mingi juua täis puusepp oli valepidi külge pannud. Seda tuleb pöörata üles, mitte alla.”
“Kaua ta seal sitamajas oli?”
“Saara püüdis ettevaatlikult linki logistada, aga lõpuks ei aidanud muu, kui tasakesi uksele koputada ja huigata.”
“Ja sa läksid teda sealt päästma?”
“Ma ei kuulnud seda alla korrusele.”
“Ta oli kogu öö ülepeakaela spermasena pimedas vetsus?”
“Ei.”
“Vaid…”
“Ema magas kõrvaltoas ja imestas, mis kuradi huikamine sealt vetsust kostab. Ta oli veel niipalju täis, et võttis kärbsepiitsa relvaks kaasa ja rebis ukse vihaselt lahti.”
“Ja siis?”
“Saara ulatas käe ja tutvustas ennast.”
“Kas su mutt ei imestanud pisut, kui leidis oma sitamajast üle kere spermase huikava alasti eide?”
“Me ei ole sellest rääkinud.”
“Kindlasti päris tore viis tulevase miniaga tutvumiseks,” leidsin ma.
“Jah, aga ma tahan siiski rõhutada, et tegemist on puhta armastuse liiduga.”
Osa restorani klientidest jättis söögi pooleli ja lahkus.
“Kristian, kas sinu arvates oli hea mõte kutsuda mind restorani, et rääkida peeretamisest ja spermaga kaetud naisest?”
Kristian oli seda nägu, et ta mõtleb mu küsimuse üle tõsiselt järele.
6. RIISTA MÕÕTMINE
Kristian hiilgab nüüd oma uue armsama pärast nii roppu moodi, et ma kardan, et ühel heal päeval süttib ta põlema. Olen saanud iga päev sõnumi, milles seisab: “Ja jälle keppisime.” Otsustasin helistada Kristiani mobiilioperaatorile ja küsida, kas ta moblal pole ehk mingit kopeerimisviga, sest sama sõnum tuleb iga päev mitu korda. Läksin kindluse mõttes ise Sonera kontorisse.
Teenindaja oli pisut hämmeldunud, kui lõin talle mobla pihku ja küsisin, kas see on Sonera nõuandla. Kolmekümnene brünett sai pisut sisemist puna põskedele ja noogutas ebakindlalt. Seletasin talle oma probleemi. Neidis kontrollis saatmise aegu ja leidis, et kõik sõnumid olid saadetud eri aegadel ja päevadel. Mu sõnumeid lugedes tuli ta põskedele veel pisut puna. “Ja jälle keppisime…” Korraliku teenindaja mulje jätnud soneralane arvas, et tegemist ei ole operaatoripoolse veaga. Vaatasin tibile küsivalt otsa ja pärisin:
“Arvad, et nad kepivadki nii rämedalt?”
Tibi hakkas näost tulipunasena kokutama.
“Meie siin Soneras ei saa jälgida, mida inimesed vabal ajal teevad. Meie vahendame ainult kõnesid ja tekstisõnumeid.”
“Nii, tähendab, sinu meelest nussivad nad ööpäev läbi. Aga mille kuradi pärast nad peavad sellest mulle raporteerima?”
“Olete te kindel, et kõik need sõnumid on tema enda saadetud?”
“Tead, ma tunnen Kristiani 20 aastat. Ainult temasuguse tümika kujutlusvõimega saab saata sõnumeid “Ja jälle nussime…”
“Ehk te ei räägiks nii valjusti. Siin on ka teisi kliente,” palus teenindaja.
“Kas sa tahad, et ma sosistaksin, et jälle nussime?” küsisin hämmeldunult. “Vaat sellest alles kahtlused tekiksidki.”
Teenindaja lubas mulle saja marga eest kõneaega, kui ma nõustun kohe lahkuma.
Poleks iial uskunud, et mina teenin Kristiani nussimise pealt sajase.
Otsustasin minna noorpaari juurde vaatama, mida nad õigupoolest teevad. Kristian tuli, ainult rätik ümber ja higipull otsa ees, ust avama.
“Kas sobib nii, et sa ootad pisut aega elutoas? Meil on üks asjake pooleli,” palus Kristian.
Jäin lolli näoga sohvale istuma ja kuulasin Kristiani nussimist. Hetke pärast tuli ta näost punasena minu juurde.
“Parimatel päevadel oleme me armatsenud kaheksa korda. Tead, Juha, see armastus on ikka imeline asi,” ohkas Kristian.
“Kas sa loed neid kokku?”
“Öööh, mida?”
“Et mitu korda päevas su mõla selle daami sees ujub.”
“Muidugi.”
“Kas sa loed, mitu korda sa päevas kepid?” kordasin.
“See on ju tõeline armastus,” ütles Kristian üllatunult. “Mu väike Saarake on voodis täiesti uskumatu.”
“Te siis nussite kaheksa korda päevas ja kaine peaga?”
“Vahetevahel.”
“Teil kuluvad ju värgid ära.”
“Meil on väga tugev voodi.”
“Kurat, ma ei mõelnud voodit, vaid selle tibi perset ja sinu väikemeest.”
“Ega ma teda pepusse ei pane!” hüüatas Kristian.
“Sinuga on raske rääkida, sa võtad kõike sõna-sõnalt. Aga lepime kokku, et sa ei saada mulle enam neid sõnumeid.”
Kristian kehitas nõustudes õlgu.
“Ma usun ka ilma SMS-ideta küll, et sul on käimas elu suurim armulugu,” jätkasin.
“Juha, mul on sulle ka üks pisut piinlik küsimus,” puterdas Kristian.
“Nimelt?”
