tulba-ahv viib mu nüüd Kivenlahtisse?”
“Mis kuradi tulba-ahv?” turtsatasin naerda.
“Meie pool kutsutakse taksojuhte tulba-ahvideks, aga sinu puhul pean ma silmas üht hoopis teistsugust tulpa,” ohkas naine ja vaatas vilksamisi mu jalgevahet.
“Tulba-ahv oled hoopis sina,” naersin ma.
“Kuidas nii?”
“Sina ju hüppasid selle tulba otsas.”
Just siis, kui olin seisu maha saanud, tundsin jälle püksiaugul väikseid vilkaid sõrmi.
“Ma lõpetan alles Kivenlahtis,” kostis hääl mu sülest.
Sõitsin ülejäänud tee väga aeglaselt.
Pärast vahetust viisin auto Pera garaa“i. Peremees oli kohal ja sööstis auto juurde nagu poliitik Soome pangast.
“Mis lõhn see on?”
“Mis lõhn?” küsisin mina.
Pera nina liikus nagu narkokoera koon narkari perses, ise samas arutades, kust taksost hoovavad lõhnad pärit olid.
“Kindlasti on siin tussi lõhn…”
“Tahad, et pesen auto puhtaks?” küsisin piinlikul toonil.
Pera vaatas mind kohkunult.
“Ei pese, raisk. Siin on raha ja jäta meid rahule.”
“Keda kuradi teid?”
“Mine juba,” urahtas Pera.
Sinna nad kahekesi jäid, Volvo ja Pera. Küllap kõlises seal peagi jälle PERA-käekett.
3. SISSENÕUDMISTÖÖ
Istusin kodus ja lugesin taksojuhitööga kogunenud nutsu. Mulle meenus suitsude viimise eest saadud raha. Kaevasin särgitaskus ja tõmbasin nutsu välja. Türamaivõi, mind oli tillist tõmmatud. Ainult kõige pealmine kahekümnene oli ehtne, ülejäänud olid koopiad. Õnneks mäletasin seda tulevase tuberkuloositõbila aadressi. Arutasin mõttes palavikuliselt õudset kättemaksuaktsiooni, mis murrab selle sitakoti viletsa kaela. Siis andis uksekella taeva kingitus.
“Tšau!” hüüdis Kristian. “Mis sind vaevab?”
Kristianil oli seljas neoonkollane tuulejope, mille vaatamisest jäid silmad valusaks. Pöörasin pilgu ära ja vastasin:
“Mind tõmmati tillist ja nüüd on käes tasumise tund.”
“Jäta jama. Kas sulle torgati sihuke voolik munni nagu “Kiirabihaigla” sarjas?”
“Möh?”
Kristian vaatas mulle otsa nagu ehmunud koerakutsikas.
“Ise sa ju ütlesid, et sind tõmmati tillist.”
“Türamaivõi, kui loll sa, mees, oled. Kui mind tillist tõmmatakse, ei tähenda see, et keegi ajab mulle vooliku vänta. Mind peteti nutsuga ja sul on nüüd suurepärane võimalus teenida kuus kümpsi.”
Kristiani silmad hakkasid innust särama.
“Jäta jama, nii palju…”
Vaatasin Kristiani pisut aega nagu idiooti.
“Kuuskümmend, mitte kuuskümmend tuhhi.”
“Jah, ma mõistsin.”
Peab mõtlema, kas on ikka ohutu saata Kristian raha sisse nõudma.
Selgitasin Kristianile oma plaani. Tema ostab pesapallikurika, läheb minu antud aadressile ja manab ette mõrvarliku ilme. Kui vaja, lööb kurikaga vastu reit ja nõuab otsekohe 120 marka Soome kõige ohtlikumale taksojuhile. Kristian noogutas innukalt ja üritas võtta jubedat ilmet. Ta lõust meenutas kõige enam pekingi paleekoera. Äkki kargas Kristian püsti ja ütles:
“Kas ma küsin samas ka seda enda kuut kümpi?”
Surusin pea põlvede vahele ja püüdsin mitte karjuda. Ütlesin väga aeglaselt:
“Ei, sa ei küsi seda oma kuut kümpi, vaid minu sada kahtkümmet. Sina saad oma kuus kümpi minult.”
“Aga sina ei ole ju mulle võlgu,” imestas Kristian.
Ulatasin Kristianile raha ja ütlesin rahulikult:
“Kristian, ole kena, mine nüüd spordipoodi ja osta see pesapallikurikas.”
“Seda muidugi.”
Poole tunni pärast oli Kristian mu ukse taga, kilekott käes. Nägin kohe, et pesapallikurikat seal ei olnud, kui just polnud turule toodud teleskoopkurikat. Kristian võttis kotist pesapallikinda, lõi selle uhkelt lauale ja ütles:
“Palun!”
“Mis see on?”
“Pesapallikinnas.”
“Miks kurat sul pesapallikinnas on?”
“Sa ju palusid pesapallivarustust hankida.”
“Kuradi oinas, ma palusin sul tuua pesapallikurikas!” karjusin ma. “Kuidas kurat sa sellelt sitapealt kinda abil mu raha kätte saad?”
Kristian hakkas nuuksuma.
“Kurikad olid otsas ja ma mõtlesin, et toon vähemalt kindagi.”
Vaatasin aknast välja ja lugesin kümneni. Mõtlesin endamisi, et kui viinavõtmisest ka muu mälu kustub, siis tänu Kristianile ei unusta ma vähemalt kümneni lugemist. Seda saab iga päev harjutada. Kui olin rahunenud, ütlesin Kristianile, et ta viiks kinda tagasi ja läheks mõnda teise spordipoodi. Kristian elavnes otsekohe.
Veerand tunni pärast helises uksekell ja õnnest kiirgav Kristian seisis ukse taga ilma kilekotita. Ta koukis taskust välja pesapalli ja lõi selle mulle pihku.
“Juha, sa oled majandusgeenius. See oli palju odavam ka.”
Otsustasin pesapallikurikast loobuda. Paistis, et kaitseinglid olid leidnud, et sellest plaanist ei tule midagi vähemalt niikaua, kui asjasse on segatud Kristian. Hakkasin nuputama plaani B. Kahjuks tuli mulle meelde ainult üks inimene, kes teadis piinamisest kõike. Helistasin Mikaelile ja rääkisin talle kogu loo. Mikael mõtles hetke ja pani ette, et ma võiksin suitsuvana ähvardada türklase kättemaksuga. Mikael selgitas kähiseval häälel kogu operatsiooni sisu algusest lõpuni. Idee tundus mulle hea. Nüüd tuli ainult Kristian nõusse saada.
“Türklase kättemaks?” küsis Kristian. “Mina ei saa seda teha.”
“Kuidas ei saa?”
“Ma olen ju soomlane.”
Püüdsin end talitseda.
“Kristian, see on ühe rahanõudmise viisi nimi.”
“Ah nii? See võlgnik on siis türklane, jah? Ma ei oska türgi keeles küsida,
