kuid mina ei ole kindel, et te seda mõistate,” vaidles Stewart vastu. “Sundimatu käitumine ei tähenda pelgalt pealesunnitud vestluste pidamist. Peate õppima minuga normaalselt käituma.”
“See tähendab?”
“See tähendab, kui otse öelda – mitte kõrvale hoidma minu puudutustest ja suudlustest.”
“Lord Hamilton! See tähendab, Stewart…” Segaduses Ariel hingas sisse suure hulga suitsu ja hakkas läkastama. “Andestust, kuid nii me kokku ei leppinud. Abielulepingus…”
“Abielulepingutesse selliseid asju ei kirjutata,” lausus mees järsult.
Ja lisas lepitavalt naeratades:
“Muretsete ilmaasjata. Ma pidasin silmas täiesti süütuid asjakesi. Kerge suudlus põsele, käepigistus, õlapuudutus… Ühesõnaga mitte midagi enamat sellest, mida noored abieluinimesed võivad endale teiste ees lubada.”
“See tähendab, tahate, et me käituksime nii nagu käitusite oma endise naisega?” täpsustas Ariel.
Tema hämmelduseks raputas Stewart pead.
“Oo ei!” hakkas mees naerma. “Selles kogu mõte ongi, et me peame täiesti teistmoodi käituma.”
Ja pisut süngemaks muutudes selgitas:
“Vaadake, minu esimene abielu oli sõlmitud arvestuslikult. Lihtsamalt öeldes, meid Leticiaga panid paari vanemad. See oli niinimetatud dünastiatevaheline abielu. Kaks tuntud perekonda otsustasid sugulasteks saada. Nende esindajad kogunesid kokku ja otsustasid kõik ära, seejärel tegid lapsed omavahel tuttavaks ja nood abiellusid.”
“On alles lugu!” venitas Ariel imestunult. “Ausalt öeldes poleks ma kunagi arvanud, et selline asi on meie ajal võimalik. Ja seda veel tsiviliseeritud Euroopas!”
“Kahjuks on võimalik,” ohkas Stewart. “Samas, loomulikult ei tassinud mind keegi jõuga altari ette. Kui vanemate poolt valitud pruut ei oleks mulle meeldinud, ei oleks ma temaga abiellunud.”
“Nii et ta ikkagi meeldis teile?”
Stewart kortsutas jälle kulmu.
“Meeldis, olgu ta neetud! Kuid mingist armastusest ega tulisest kirest polnud lõhnagi. Ma leidsin ta olevat lihtsalt nii veetleva, et temaga pikemalt mõtlemata voodisse heita. Mõistan, et mu sõnad on küünilised, kuid peate teadma asja sisu, muidu ei oska te otsustada, kuidas ühel või teisel puhul käituda. Niisiis,” jätkas Stewart, olles šampust rüübanud, “ma leidsin, et Leticia on ilus ja üsnagi külgetõmbav. Aga kuna ma ise olin sel ajal noor ja rumal – sain just kakskümmend kaks –, siis lubasin isal end ära rääkida ja temaga paari panna. Ja abiellusin.”
Ta kustutas sigareti tuhatoosi.
“Ja siis?” küsis Ariel intrigeerivalt. “Abielu ei õnnestunud?”
“Jah,” vastas Stewart süngelt. “See abielu osutus äärmiselt ebaõnnestunuks. Ma mõistsin väga kiiresti, et olin teinud vea, kuid ei saanud kohe lahutada. Mitte skandaali kartuses – selliste asjade peale olen alati sülitanud –, aga sellepärast, et mu isa oli sel ajal väga haige. Tal avastati vähk. Ja loomulikul ei tahtnud ma tema lõppu kiirendada lahutusest teatamisega. Lahutuse andsin ma sisse kolm kuud pärast tema surma. See oli kaks aastat tagasi. Lahutusprotsess kestis kaua, kuid aasta tagasi sain jälle vabaks. Minu suure suguvõsa suureks pahameeleks,” lisas Stewart õela naeratusega.
“Miks nad nii rahulolematud olid?” imestas Ariel. “Kas Leticia meeldis neile?”
“Oo!” venitas Stewart tähendusrikkalt. “See pole õige sõna. Nad olid temast täielikus vaimustuses. Muide, nad on seda ka praegu. Kuid ma pean nende läbikäimise lõpetama. Täpsemalt, las suhtlevad, kui tahavad, ainult mitte minu territooriumil.”
“Selge,” ütles Ariel, kuigi ei taibanud eriti midagi. Ja suutmata end tagasi hoida, küsis: “Aga kas teil lapsi on?”
“Jumal tänatud, mitte,” vastas mees. “Mina sellelt naiselt lapsi ei tahtnud ja võtsin ette abinõud, et seda ei juhtuks.”
“Usun, et teie suguvõsa suureks pettumuseks,” märkis Ariel.
“Loomulikult.”
Ta valas tühjad pokaalid täis.
“Aga nüüd,” ütles ta, “koostame järgnevate tegevuste plaani. Kõigepealt otsustame pulmade küsimuse.”
“Pulmade?”
“Nojah. Mida teie siis arvate? Et lihtsalt paneme linnavalitsuses kahe tunnistaja juuresolekul nimed kirja?”
“Ja milline on teie ettepanek?”
“Peaaegu sama, kuid väheste külalistega ja…” Stewart vaatas Arieli kavala naeratusega, “luksusliku laulatuskleidiga pruudile. Palun, Ariel, ärge vaielge vastu,” palus mees, nähes, et naine on valmis protestima.
“Saage aru, ma pean oma sugulastele fotosid näitama!”
“Ega te neid juhuslikult pulma kavatse kutsuda?” salvas Ariel.
“Ei, sest ma ei ole rahul nende käitumisega,” tõsines Stewart. “See on omamoodi karistus – tagasihoidlik pulm välismaal ilma sugulaste ja ajakirjanduseta. Kuid minu “jumaldatud pruut” peab jalustrabav välja nägema. Tema ei ole ju minu ees milleski süüdi! Miks teda siis sellest lõbust ilma jätta?”
“Mis siis ikka, kõlab loogiliselt,” nõustus Ariel. “Küllap on see ka minule hea, sest ka mul on vaja kellelegi pulmafotosid näidata,” lisas ta, kõver naeratus näol, meenutades keelekandjaid naabreid, kes talle eluaegset vanatüdrukupõlve ennustasid.
“Siis on hästi,” rõõmustas Stewart. “Homme ostame kleidi, ülehomme abiellume ja lendame… ei, sõidame laevaga Inglismaale.”
“Miks just laevaga?”
“Nii on romantilisem.”
“Olgu,” nõustus Ariel, leides selle ettevõtmise päris hea olevat. Vaadanud kella, lisas:
“Mis siis ikka, kas me ei peaks nüüd lahkuma? Ma ei ole veel kõiki oma asju kokku pannud, aga aeg kiirustab takka.”
“Tõepoolest, on vist aeg,” nõustus Stewart. “Sööme magustoidu lõpuni, joome kohvi ja ma tellin teile takso… Muide, milleks takso? Ma viin teid ise autoga ära.”
“Pole mõtet. Minu kodulinn on päris kaugel, rohkem kui tunni autosõidu kaugusel. See reis väsitab teid ilmaaegu.”
“Vastupidi,” vaidles mees, “usun, et sõit autoga mööda vähekasutatavat teed aitab mul väsimust võita ja ajusid tuulutada.”
“Mis siis ikka, eks te ise tea.”
Reis Manchesteri oli tõepoolest meeldiv, ületades kõik Arieli ootused, nimelt oli ta kartnud, et Stewart kukub kihutama. Mees aga ei sõitnud eriti kiiresti ja nagu Ariel märkas, tundis end rooli taga äärmiselt sundimatult.
Esimesed pool tundi sõitsid nad vaikides, seejärel alandas Stewart kiirust, hakkas suitsetama ja Arieliga vestlema.
“Enne
