summaga. Loomulikult saab tema psüühika traumeeritud. Ta satub olukorda, mis on talle täiesti võõras, võib isegi öelda – vaenulik. Ta peab kogu aeg näitlema, teesklema, valvel olema. Peale selle valavad Stewarti sugulased talle kaela terve hulga negatiivseid emotsioone. Aga tema endine naine… Pole veel teada, milleks see järjekindel tegelane võimeline on.
Ariel kahtles, kas ta suudab sellises olukorras viljakalt oma kandidaaditöö kallal töötada. Mis siis, kui keegi Stewarti sugulastest võtab ja hävitab tema kaheaastase töö tulemuse? Seda pole ju raske teha, on vaid vaja tema tuppa tungida.
Siinjuures oli veel üks negatiivne moment, millele Ariel kohe ei olnud mõelnud. Selle ajaga, mis ta lord Hamiltoni jõukas majas elab, võib ta luksusega harjuda. Ja pärast on tal väga raske endisesse ellu tagasi pöörduda. Heaga harjub ju kiiresti, halvaga aga…
Kõik, ütles Ariel endale otsustavalt, aitab arutlustest! Sa katkestad kohe täna selle abielulepingu ega luba kunagi enam tõmmata end sellisesse avantüüri!
Võtnud vastu otsuse, Ariel rahunes ja sundis end hommikust sööma. Ta vaatas kella. Aeg lähenes üheteistkümnele. Tuleb end kokku võtta, varsti tuleb Stewart.
Just sel hetkel helises uksekell. Ariel avas ja sattus Stewartiga vastakuti.
Tarvitses vaid meest näha, kui Arieli süda ohjeldamatult peksma hakkas ja hingamine raskeks muutus.
Kui vastupandamatu ta ikkagi on! mõtles naine.
Täna ei olnud Stewart nii pidulik kui eile. Tal olid jalas tavalised avaralõikelised tumehallid püksid, seljas must nahkpintsak ja kõrge kaelusega helehall sviiter. Ja selle suurepärase lõhnavee aroomi, mis Arieli nii erutanud oli, ei tundnud ta peaaegu üldse. Sellele vaatamata tundus mees talle veelgi köitvam. Köitvam ja… ihaldusväärsem. Jah, just ihaldusväärsem.
Kuidas mul küll jätkus mõistust sõlmida fiktiivne abielu selle inimesega? küsis ta endalt segaduses olles. Millele ma küll mõtlesin? Kuidas ma kohe ei taibanud, kui ohtlik see on?
“Tere!” ütles Stewart korterisse sisenedes. “Vabandust, et tulin pisut liiga vara, aga ma tegin valearvestuse.”
“Pole midagi,” lausus Ariel viisakalt. “Seda enam, et sel ei ole nüüd enam mingit tähtsust.”
Mees pöördus ja vaatas talle küsivalt otsa.
“Ma ei mõista. Mida sa silmas pead?”
Ariel hingas sügavalt sisse ja, sundides end mehele kindlalt silma vaatama, lausus:
“Stewart, asi on selles, et ma mõtlesin ringi. Ma astun mängust välja.”
“Mida?” soovis mees kuuldut korrata. “Millest sa, kurat võtaks, räägid?”
“Ma ei abiellu sinuga ega sõida Inglismaale. Otsi oma avantüüri jaoks mõni teine tüdruk.”
Mingi aja vaatas mees naist, nagu ei usuks ta oma kõrvu. Seejärel märkas Ariel, kuidas mehe kaelal hakkas närviliselt tõmblema sooneke, silmis aga süttisid raevukad tulukesed.
“Kahjuks, Ariel, pole see võimalik,” ütles ta järsult, vasturääkimist mitte sallival toonil. “Ma ei hakka teist partnerit otsima, tahad sa seda või mitte.”
“Kuid miks? Kas sul on raske mulle asendajat leida? Olen kindel, et paljud tütarlapsed oleksid meeleldi…”
“Ei!” kraaksatas mees nii järsult, et Ariel astus hirmunult tagasi. “Ma ütlesin, et ei kavatse kedagi teist otsida ja ei pea ka vajalikuks põhjusi selgitada. Nii et,” lisas ta juba rahulikumalt, olles end kogunud, “mine pane end riidesse, me läheme moesalongi.”
“Kuule, käi õige kuradile oma türanniseerimisega!” kähvas Ariel ärritatult, olles hingepõhjani pahandatud mehe sõnadest, eriti aga tema käskivast hääletoonist. “Tegelikult ka, Stewart, mida sa endale lubad? Ma ei tea, võib-olla oled sa kodus harjunud, et kõik sind poolelt sõnalt kuulavad, kuid minuga see trikk läbi ei lähe.”
Arvatavasti ei oodanud mees temalt nii otsustavat vastupanu, sest tema nägu võttis jahmunud ilme, mis tegelikult Arieli naerma ajas. Kuid tal ei olnud plaanis oodata, millal mees toibub. Ta sammus kiiresti ukse juurde, avas selle ja suunas Stewarti koridori.
“Mine ära, Stewart,” lausus ta rangelt. Kui mees endiselt end ei liigutanud, kordas ta pisut teravamalt:
“Kao ükskord, kurat sind võtaks!”
“Kuidas sa ütlesid?” kordas mees ennast liigutades. “Kao minema? Sina ütlesid mulle “kao minema”?!”
Ta puhkes kõrvulukustavalt naerma.
Nõutult õlgu kehitanud, astus Ariel kõrvale ja ristas käed rinnal. Ta ootas, et Stewart nüüd ometi lahkub, kuid mees ei teinud seda. Selle asemel, olles piisavalt naernud, läks ta ukse juurde, sulges selle ja pöördus siis Arieli poole.
“Mu kallis,” hakkas ta rääkima pehme kannatliku häälega, mida täiskasvanud harilikult sõnakuulmatute lastega rääkides kasutavad, “sa nähtavasti ei taipa üldse, kellega sul tegu on. Mina ei kuulu nende inimeste hulka, keda lihtsalt niisama ukse taha saab tõsta. See number, sinu sõnu korrates, minuga läbi ei lähe.”
Arieli rinnast kostis sügav ohe.
“Kurat võtaks, Stewart, mida sa saavutada tahad?” küsis ta pahameelega. “Vannun oma lõpetamata kandidaaditöö nimel, et ma ei saa aru, mida sa minult tahad.”
“Kõik on väga lihtne, kallis. Ma tahan, et sa täidaksid meie lepingu tingimusi.”
“Kuid ma ütlesin juba selgelt, et katkestan abielulepingu! Või kuuled sa halvasti?”
“Ma kuulen normaalselt ja mõistsin sind suurepäraselt. See oled sina, kes midagi ei taipa.”
Mees astus talle lähemale ja lausus iga sõna rõhutades:
“Asi on selles, et sa ei saa meie abielulepingut katkestada. Ei saa!”
“Mis jama see on?” pahandas Ariel. “Miks ma seda katkestada ei saa? Me pole ju veel abiellunud! Või,” ta heitis mehele kahtlustava pilgu, “kavatsed sa mind ähvardada?”
“Ähvardada?” kordas mees irooniliselt. “Mis sa nüüd, kallis, kelleks sa mind pead? Ma ei ole mingi kõrilõikaja, olen aus ja seadusekuulelik kodanik, kes mitte kunagi ei tee tegemist kriminaalidega. Kõik on palju lihtsam. Sa ei saa meie abielulepingut lõpetada, sest sel juhul pead sa mulle lepingutrahvi maksma.”
“Millist lepingutrahvi veel?”
“Kakskümmend tuhat dollarit.”
“Mida?!” Ariel kaotas hetkeks kõnevõime. “Stewart Hamilton, oled sa täie mõistuse juures? Mis hea pärast pean ma sulle kakskümmend tuhat dollarit maksma? Mul ei ole sellist raha! Ja isegi kui oleks, ma ei ole veel hulluks läinud, et seda sulle kinkida!”
Mees vaatas Arielile otsa ja kaastundlikult pead raputades lausus:
“Hästi. Selgitan sulle kohe kõik. Kus sinu abielulepingu eksemplar on?”
Ariel läks kirjutuslaua juurde ja otsis välja mapi lepinguga.
“Leidsid? Tubli. Aga nüüd ava see
