style="font-size:15px;"> “Noh?” küsis Stewart, vaadates ärevalt naise kahvatunud nägu. “Kas veendusid, et lepingut lõpetada ei ole sul sugugi kerge?”
Enne vastamist kustutas Ariel aeglaselt sigareti. Seejärel läks mehe juurde ja paiskas talle näkku:
“Stewart Hamilton, sa oled üks igavene petis ja harukordne mölakas!”
“Kuidas nii?” uuris mees küüniliselt muiates. “Kas minu tegemistes on midagi seadusevastast? Sa ju ise kirjutasid sellele lepingule alla. Ja, luba märkida, ilma igasuguse sunduseta!”
“Ma ei teadnud, et seal selline asi on kirja pandud!”
“Aga kes keelas sul lepingut tähelepanelikult läbi lugeda?” pareeris Stewart sapiselt. “Niipalju kui mina mäletan, ei kiirustanud sind keegi takka. Enamgi veel, notar, kes meie pulmalepingu registreeris, isegi küsis sinult: “Miss Donalds, kas lepingu sisu rahuldab teid täielikult?” ja sina vastasid: “Jah, rahuldab küll.”See tähendab, et olid kõigega nõus.”
“Jah, sest mulle ei võinud pähegi tulla, et lülitate lepingusse kõik need alatud punktikesed! Ma ei saanud… lihtsalt ette näha, et olete võimelised selliseks riukaks!”
“Aga oleks pidanud nägema! Oleks pidanud!” Stewart kehitas ärritatult õlgu. “Ariel, mu kallis, sa ei ole ju enam laps! Sa oled haritud, tark naine. Kuidas võib allkirjastada dokumente, tungimata nende sisusse? Niimoodi võid hätta sattuda.”
“Niipalju kui mina aru saan, olen juba sattunud,” kaebles Ariel hädise häälega ja mudis käsi.
“Niisiis, Stewart,” ütles ta, vaadates vihase pilguga mehele otsa, “kui ma sind õigesti mõistan, siis ei ole sul plaanis meie lepingut katkestada. Ja kui mina seda ühepoolselt teha tahan, kaebad sa mu kohtusse.”
“Just nii, kallis,” kinnitas mees, imal naeratus näol.
“Kui sa keeldud minuga abiellumast, pead mulle maksma kahjutasu kahekümne tuhande dollari ulatuses. Nii on öeldud lepingus. Peale selle,” jätkas mees, hakates jälle mööda tuba kõndima, “on lepingus öeldud, et kui soovid minust enne aasta möödumist lahutada, ei saa sa pärast lahutust mingit ülalpidamisraha. Samas on minul õigus ükskõik mis ajal sinust lahutada. Loomulikult koos sellega, et maksan sulle pärast lahutust viiskümmend tuhat dollarit. Samas tahan sind kohe hoiatada,” Stewart vaatas teda kergelt pilukil silmadega, “ära looda mind panna enne õiget aega lahutama. Kaheksa abieluaasta jooksul on mul välja kujunenud immuunsus naiste tujude suhtes.”
“Võib arvata,” täpsustas Ariel jõuetust vihast kuhtunud häälel, “et sattusin terveks aastaks sinu juurde orjusesse. On nii?”
Stewart kehitas ärritunult õlgu.
“Pole vaja olukorda üledramatiseerida,” ütles ta kuivalt. “Vaevalt saab rikka Inglise aadliku naise, kes elab suurepärases mõisas, olukorda orjuseks nimetada. Minu meelest võiks sinu praegust olukorda allasurutuks nimetada. Või tahad sa ütelda, et oled rahul sellega, et elad selles mandunud väikelinnas, selles armetu sisustusega tillukeses korteris?”
“Siin tunnen end vähemalt vaba inimesena!”
“Vabana vaesuses? Pidevas rahanappuses? Vajaduses rabada palehigis krosside eest? Mina küll sellise vabaduse eest palju ei annaks!”
“Tähendab, oled loll…”
Mees tormas nii kiiresti Arieli juurde, et too ei jõudnud reageerida ja mehe käte tugevast haardest kõrvale põigelda. Võtnud Arielil õlgadest, tõmbas mees teda enda poole ja teda tugevasti raputades surus läbi hammaste:
“Veel üks selline solvang, kullake, ja, vannun oma au juures, et sunnin sind kibedalt kahetsema sellepärast, et sul puuduvad head kombed!”
Ta lasi Arieli lahti, hakkas närviliselt suitsetama ja heitis üle õla:
“Pane riidesse, ja kähku! Disaineri määratud aeg on juba ammu möödas.”
Raskelt ohanud, tormas Ariel magamistuppa, kuid uksel keeras ringi ja karjus:
“Stewart Hamilton, ma vihkan sind nii tugevasti, et võiksin su tappa ja tükkideks lõigata!”
“Käi kuradile, talumatu idioot!” kraaksatas mees, tehes naise poole ähvardava liigutuse.
Ariel kadus kiiresti ukse taha, Stewart aga hakkas mööda võõrastetuba kõndima nagu puuri suletud loom. Pikkamisi ta siiski rahunes ja raev asendus terava, südantlõhestava kahetsusega. Sest, jumala pärast, mis temaga toimus? Tal polnud ju üldse kalduvust sellisteks raevupuhanguteks! Arieli järele tulles oli Stewartil rahuarmastav, isegi peaaegu romantiline meeleolu. Kogu tee mõtles ta Arielist, kujutas, kuidas nad koos selle päeva veedavad. Alguses lähevad nad moesalongi, seejärel sõidavad lantšile mingisse mugavasse restorani, pärast sõidavad autoga ringi ning lõpuks lähevad parki jalutama. Ühesõnaga, Stewartil oli plaanis veeta üks äärmiselt meeldiv päev. Aga selle asemel sai ta kuhjaga ebameeldivaid emotsioone. Ja lõpuks läks veel asja ees, teist taga Arieliga tülli.
Loomulikult on Ariel kõiges selles süüdi. Aga ta ise ju käitus algusest peale valesti. Ta ei oleks pidanud Arieli peale karjuma ja teda leppetrahviga hirmutama. Oleks pidanud diplomaatiliselt käituma. Veenma Arieli, et tal ei ole õigus, kirjeldama kõiki fiktiivsest abielust saadavaid hüvesid, lõppude lõpuks lihtsalt suurendama hüvitise summat. Selle asemel aga hakkas ta Arieli survestama. Noh, üldiselt õnnestus tal suuremate raskusteta see kangekaelne naisterahvas taltsutada. Kuid kas see on suur au saavutada võit kaitsetu, usaldava naise üle? Sellist võitu saab nimetada hoopis häbiks mehele.
“Neetud!” pomises Stewart. “Kui nässu kõik läks!”
Ta meenutas Arieli sel hetkel, kui too talle ukse avas ning tema süda sellest kiiremini lööma hakkas. Stewart oli tulnud pool tunnikest varem ja Ariel ei olnud jõudnud end veel valmis seada. Seepärast ei olnud tal veel seljas igavat ärikostüümi, vaid ta oli koduses riietuses: korallivärvi tillukeste mummudega siidist hommikumantlis, mis tal vaevu põlvedeni ulatus. Ta leidis, et naise väljanägemine on vapustav. Ta ei osanud oodatagi, et Arielil on nii ilusad sihvakad jalad ja võrgutavad täidlased puusad. Ja ka ta rind tundus võrratu: mitte liiga suur ega ka liiga väike, suurepärase lohukesega keskel, õrnade sinakate soonekestega piimvalgel sametisel nahal. Ühesõnaga, täielik võrgutamise kehatus. Mingil hetkel vilksatas Stewarti peas isegi mõte, et miks mitte püüda nende suhet üle viia niiöelda sundimatumasse faasi…
Kukkusid unistama, rumaluke! õrritas Stewarti sisehääl mürgiselt. Pärast tänaseid üleelamisi ei lase Ariel sind ligilähedalegi. Ja õigesti teeb.
“Ma olen valmis,” kostis Stewartini Arieli helisev, pisut värisev hääl. Mees pööras end aeglaselt. Nende pilgud kohtusid ja Stewart tundis ootamatult, kuidas mööda tema selga jooksis kerge külmavärin: Arieli silmis põles selline lepitamatu, ahastav – vihkav tuli. Olid need tõesti Alice’i kannikesesilmad tema lemmikmuinasjutust… Stewart tundis, kuidas tal ninas kõditama hakkas, süda aga pakitses piinavalt. Soov viskuda Arieli poole, haarata ta oma embusesse ja anuda andestust oli nii suur, et ta suutis end läbimõtlematust käitumisest vaevu tagasi hoida.
“Ariel,” ütles ta naisele lähenedes süüdioleva ilmega, “tahan sinu ees vabandada. Mõistad, ma…”
“Pole vaja, Stewart!” katkestas Ariel teda järsult. “Ma ei anna sulle niikuinii andeks. Ja milleks see kohatu sentimentaalsus?”
Naine
