ei ole. Aga ikkagi?”
“Kordan, see ei ole teie asi!”
“Selge.”
Stewart ohkas sügavalt ja pööras võtit süütelukus. Kuid ta ei jõudnud veel gaasipedaalile vajutada, kui teda katkestas Arieli küsimus:
“Aga kui kaua kestis teie kõige pikem romaan?”
Tema imestuseks ilmus mehe näole segadus.
“Ei oska öelda,” tunnistas ta kohmetult, “sest mul ei ole olnudki naistega tõsiseid romaane. Kõik olid sellised lühiajalised, ei enamat.”
“Ahaa!” hüüatas Ariel võidukalt. “Tähendab, te pole kunagi naistega tõsiselt tegemist teinud? Nii et, mu kallis lord, kõigepealt seadke korda oma isiklik elu, seejärel hakake teisi abistama!”
Ariel ootas, et mees vihastab, kuid too ainult naeris.
“Mis siis ikka, üks-null teie kasuks,” lausus ta lõbusalt. “Ja et teile meele järele olla, siis isegi ei ürita revanši võtta.”
“Aga proovige, vaatame, mis teil sellest välja tuleb,” salvas Ariel.
Stewart raputas pead.
“Ariel, aga niimoodi ei tohi ju meestega käituda! Mitte kellelegi meist ei meeldi, kui naine demonstreerib oma säravat loogikat või püüab vaidluses endale viimase sõna jätta!”
“Võib-olla,” muigas Ariel, “kuid mina ei ole selline naine, kes ennast mehe järgi seadma hakkab. Isegi võimalus vanatüdrukuks jääda ei sunni mind oma põhimõtteid muutma.”
“Ah, ja teil on veel põhimõtted ka!” hüüatas Stewart teeseldud ehmatusega. “Sellisel juhul tunnen kaasa neile hädavarestele, kes üritavad teile külge lüüa.”
“Rõõmustage vähemalt selle üle, et teie nende hulka ei kuulu,” pareeris Ariel.
Naerdes ja pead raputades andis Stewart gaasi.
3. peatükk
HOTELLI TAGASI PÖÖRDUNUD, võttis Stewart otsekohe riidest lahti, käis duši all ja heitis voodisse. Kuid vaatamata ilmsele väsimusele ei suutnud ta millegipärast uinuda. Miski ärritas teda, segades tema rahu. Varsti ta mõistis, mis teda niimoodi häirib. Ariel Donalds! Tema, täpsemalt suhtlemine temaga sisendas rahutust.
Mõistes, et uinuda nagunii ei õnnestu, tõusis Stewart voodist, lülitas sisse öölambi ja hakkas suitsetama. Ta püüdis meenutada möödunud kahe päeva sündmusi, alates tutvusest Arieliga. Ja poole tunni pärast pidi ta tunnistama üht õiglast tõsiasja: Ariel meeldis talle. Ja üldsegi mitte nii nagu äripartner, vaid nagu naine. See veel puudus! Stewart kargas tugitoolist püsti ja hakkas rahutult mööda tuba kõndima.
Hakates teist sigaretti tõmbama, püüdis ta kõik hästi läbi mõelda. Eilne kohtumine Arieliga Hymenayose kontoris… Stewart mäletas täpselt, et need mõned minutid, mil ta seal Arieliga suhtles, ei teinud teda tähelepanelikuks. Keskmise välimusega, pisut kinnine ja vanamoodsalt riietatud. Ühesõnaga – keskpärane naiivitar nende paljude seast, kellele Stewart tänaval kunagi tähelepanu ei pööraks. Ja ka siis, kui nad restoranis istusid, ei jätnud naine talle mingit erilist muljet, kuigi tuletas talle meelde muinasjutu Alice’it. Kuid tasapisi, nende vestluse arenedes hakkas Ariel talle huvitavam ja veetlevam tunduma. Ta leidis, et naine ei ole rumal, tal ei puudu terve mõistus ja ta on teravmeelne. See rõõmustas meest, arvestades, millise ülesande ta Arieli ette oli seadnud.
Kuid ka siis veel ei puudutanud naine tema südamekeeli. Või… puudutas juba? Millal, mis hetkel ta mõistis, et naine talle meeldib? Ehk juhtus see siis, kui nad autos sõitsid? Vastust sellele küsimusele ta ei teadnud. See-eest teadis ta muud: talle ei meeldi üldse, et hakkab Arieli vastu huvi tundma. Ja mitte ainult sellepärast, et tõsine suhe mõne naisega ei kuulu tema lähiplaanide hulka. Asi on Arielis, täpsemalt tema iseloomus.
Aga Ariel Donaldsi iseloom ei ole kahtlemata kingitus. Kui mõelda ainuüksi tema avalduse peale, et ta pole naine, kes end mehe järele seaks! “Isegi võimalus vanatüdrukuks jääda ei sunni mind oma põhimõtteid muutma!” tuletas ta meelde Arieli sõnu, mida ta oli lausunud mingi tobeda uhkusega. Stewart kehitas esialgu irooniliselt õlgu, seejärel aga jäi mõttesse. Ta jõudis järeldusele, et peab Arieliga suhtlema eranditult vaid ärilistes raamides. Ei mingit edvistamist ega flirti. Vastasel juhul kukutab ta läbi püüdlikult koostatud plaani – ajada riidu oma sugulased ja endine naine. Kuigi…
Tal on ju abieluleping! Selles on aga paar punkti, millele Ariel, vaatamata oma kiidetud loogikale, ei olnud tähelepanu pööranud. Ja igal võimalikul juhul saab tema, Stewart, suruda selle lepingu naisele nina alla. Tõsi küll, see ei ole just kuigi ilus tema poolt…
Aitab! ütles Stewart otsustavalt endale. Mis sinuga, sõbrake, juhtunud on? Kas ümberringi on vähe naisi, et oled otsustanud äripartneri ette võtta? Midagi totramat ei ole lihtsalt võimalik välja mõelda!
Ta heitis uuesti voodisse ja uinus seekord kiiresti.
Erinevalt Stewartist uinus Ariel sel ööl peaaegu silmapilk. Aga kui ta ärkas, asusid viimase kahe päeva sündmused tema ette hoopis uues valguses kui eelmisel õhtul.
Kõigepealt meenutas Ariel oma unenägu. Aga unes nägi ta… Stewart Hamiltoni. Kusjuures ta mitte lihtsalt ei suhelnud mehega ega teinud koos plaane, vaid hoopiski suudles. Ja-jah, suudles! Ja sellise kirega, nagu ta ilmsi veel kunagi ei olnud suudelnud. Uni oli nii magus, et ta kohe mitte kuidagi ei tahtnud ärgata.
Vaid äratuskella tungiv helin segas Arieli edasi nautimast võluva Inglise aristokraadi suudlusi, kes kõigele lisaks ilmutas end talle millegipärast kaheksateistkümnenda sajandi ohvitseri mundris. Sellessamas Briti armee punases mundris, mis oli ajanud hirmu peale tema eellastele ameeriklastele Vabadussõja ajal.
Jumal küll, mida kõike unes ei näe! mõtles ta pead raputades.
Kohvi keetes taastas Ariel mälus kõik eilse õhtu sündmused. Ja üsna pea jõudis ta autosõiduni. Õigemini peatuseni, mille Stewart millegipärast oli teinud.
Arvatavasti tunnetas Ariel nendel hetkedel esimest korda, et tema äripartner on väga veetlev mees. Just nagu ilmsi nägi ta teda enda ees: elegantses mustas ülikonnas, üleni kinni nööbitud beeži särgiga, korralikult kammitud mustade juuste ja salapärase naeratusega tundlikel huultel. Ta mäletas isegi mehe lõhnavee aroomi: kibekas-magus, soojade sandlivarjunditega, erakordselt meeldiv ja… ärritav. Ja-jah, nimelt ärritav! Tõsi, nendel minutitel oli Ariel püüdnud mitte nende ahvatluste konksu külge jääda. Kuid praegu, meenutades autosõitu Stewartiga, ei suutnud ta tundeid enam vaos hoida. Ja see ei meeldinud talle.
Ariel tundis, kuidas ta süda tugevasti põksuma hakkas. Seejärel oli tal tunne, nagu oleks ta unest virgunud. Või õigemini öeldes kainenenud. Jumal küll, mida ta ometi teeb? Millesse ta kavatseb end mässida? Või on ta täiesti mõistuse kaotanud?
Ei, ei seda mitte, mõtles Ariel, olles pisut rahunenud. Lubasin lihtsalt Alexil end selle hullumeelse ideega haarata. Samuti sattusin vastupandamatu Stewart Hamiltoni veetluse küüsi. See mees kahtlemata teab, kuidas inimesi oma pilli järgi tantsima panna. Pole siin millegi üle imestada – meie ajal on psühholoogid välja mõelnud nii palju metoodikaid inimeste tüssamiseks. Võimalik, et Stewart ei kasutanudki psühholoogilisi nõkse – ta tundus Arielile korraliku inimesena –, kuid John Alex oli küll vestluses temaga üht sellist metoodikat kasutanud – ta on ilmselt nende alal
